Robert Eggersi teine mängufilm "Majakas" pole mitte üksnes haarav psühholoogiline põnevik, vaid ka uurimustöö 19. sajandi lõpu kommetest, keelest ja väljanägemisest, vahendas "Aktuaalne kaamera". Filmikriitiku Tristan Priimäe sõnul on tegu meistriteosega ning "Majakas" on üks tema selle aasta filmielamustest.

Priimäe sõnul suudab Eggers sarnaselt oma debüütfilmile "Nõid" luua siin filmis täiesti oma maailma, kus tonaalsus liigub väga kiiresti koomikast traagika ja õuduseni ning siis jälle tagasi. "Mul üks tuttav kunagi ütles, et kui filmi kohta on võimalik välja tuua kaks erakordset asja, siis see on tänapäeval juba päris hea," ütles ta ja lisas, et "Majaka" puhul on neid selgelt rohkem kui kaks. "Seda nii kunstilise kui tehnilise poole pealt."

"Režissöör on väga osavalt kasutanud kinnise ruumi võtte, et ta on pannud kaks inimest keskkonda, kus neil puudub väljapääsuvõimalus ja on lastud mängida nende omavahelisel suhtel," sõnas ta ja lisas, et seda on tema arvates päris raske stsenaarses plaanis edukalt läbi viia. "Film hoiab põnevil ka osalt sellepärast, et ta on tempo ja tonaalsuse vahetamises hästi professionaalne."

Filmikriitik sõnas, et kuigi tegelikult on selliseid filme nähtud varemgi, siis "Majakas" on koos mitu sellist arhetüüpilist vastuseisu. "Põlvkondade vahe, noorem ja vanem, kuidas nemad erinevalt maailma käsitlevad, aga on loomulikult klassikaline vastuseis ehk mõistus versus üleloomulikkus." 

Samuti tõi ta välja, et tehnilise poolt pealt on kõik väga täpselt paigas. "Kuidas on valgustatud või kadreeritud, kuidas on kasutatud kaadriformaati," tõdes filmikriitik ja rõhutas, et sama põhjalik on olnud tehniline ettevalmistus. "Kuidas see maailm on loodud tükkhaaval, kui põhjalik on taustatöö keelekasutuse puhul või kui põhjalik on kunstnikutöö detailides."

"Vahel tuleb lihtsalt tunnistada seda, et mõni film on sinu film, see tuleb ära tunda ja seda tuleb ka öelda," kinnitas Tristan Priimägi.