Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: Läti marutaudis koerad ja Austraalia moslemid

Üllataval kombel on Läti filmikunst eestlaste jaoks täiesti avastamata maastik. Enamikes 70ndate ja 80ndate tuntumates kodumaistes filmides astusid üles Läti näitlejad - nende näod on tuttavad, kuid filmidest ei tea me midagi. Seetõttu on eriti tänuväärne nii PÖFFi seekordne fookusprogramm, kus jõudis vaatajate ette Läti kultusklassika "Neli valget särki", kui ka üle aastate toimuv Balti võistlusprogramm, kus tuuakse Eesti publiku ette mitmed Läti ja Leedu selle aasta säravamad linateosed.
"Vaht suus" ("Ar putām uz lūpām")
Režissöör: Janis Nords
Vaatamata sellele, et Balti võistlusprogrammis on ka ambitsioonikamaid ja suuremaid Läti filme - näiteks Moonika Siimetsa "Seltsimees lapsega" ühte jalga astuv "Bille" -, paistab sealt kõige enam silma just Jānis Nordsi "Vaht suus", mis maalib Lätist seninägematu pildi. Meie lõunanaabri post-soviet trööstitus on pandud filmi heaks tööle, kujutades üht jumalast hüljatud paika, kus inimesed elavad saladuste ja valede võrgus, millest lahtimurdmine muudab olukorda ainult hullemaks.
Kui Eesti filmides näidatakse igapäevaelu raskusi tihti läbi eksistentsiaalsete kriiside ja kunstilise heietamise (põle põrgus, "Portugal"!), siis lätlased lähenevad küsimusele tavainimeste rutiini ja kasvava masenduse kaudu. Muidugi, selleski on omajagu ajatuid filosoofilisi küsimusi, kuid fookus pole nendel, vaid inimeste soovil hoida oma elu tuttavas ning turvalises rütmis. Jala kaotanud ekspolitseinik avastab, et naine petab teda, mis murrab nende kooselu ja seab kahtluse alla usalduse. Suhte purunemise loo taustal jõuab Läti metsadesse marutaud, millesse nakkavad ka peategelase treenitavad politseikoerad. Tume draama võtab thrillerliku pöörde, mõjudes metafoorina tegelaste isiklikele suhetele.
Tänu enesekindlale pildikeelele meenutab "Vaht suus" Briti badass krimifilme, kus tegelased on südametud tõprad ning empaatiast ja kaastundest võib ainult unistada. Film on teadlikult minimalistlik, ehitades kogu loo üles mõne võttepaiga ja praktiliselt kolme-nelja näitlejaga. Selline lähenemine võiks mõjuda odavalt - rohkem raha lihtsalt polnud, et näitlejaid palgata -, kuid antud juhul kasvatab see just filmi emotsionaalset jõudu.
Huvitav väike žanrifilm, mis näitab, et hea stsenaariumi korral pole mõjuvaks thrilleriks vaja suurt eelarvet. "Vaht suus" annab lootust, et äkki julgeb ka mõni Eesti režissöör eksperimenteerida sarnase tugeva krimilooga. Andres Puustusmaa on seda korduvalt proovinud, aga siinsed filmitegijad võiksid lähtuda laiemast filmitraditsioonist, mitte ainult kohalikest pättidest. Läti režissöör Janis Nords sai antud juhul sellega inimlikult ja mõjuvalt hakkama.
"Vaht suus" linastub 28. novembril kell 21:15 Coca-Cola Plazas ja 29. novembril kell 16:15 kinos Artis.
"(I)slämm" ("Slam")
Režissöör: Partho Sen-Gupta
Aastakümneid kestnud juustune seebiooper "Kodus ja võõrsil" ning ka enamik kohalikud filmid on maalinud Austraaliast üliklišeelise pildi - nende põgusate pildikeste põhjal elavad seal peamiselt surfarid, kes naudivad huugava päikese käes lõputut suve. Väikestele filmikultuuridele võivad sellised stereotüübid lõpuks saatuslikuks saada, näiteks Islandi kino on tänaseks raske ette kujutada ilma eepiliste kaadriteta tühjadest väljadest ja kõledates mägedes. Õnneks murrab "(I)slämm" täielikult seda mustrit, sest Austraalia, mida me seal näeme, on tumedates toonides ja kogu maad katab seletamatu kaamos. Ligi kaks tundi kestva linaloo jooksul näeb päikest vaid mõneks minutiks, enamik tegevusest toimub öösel.
Sama ootamatu on ka "(I)slämmi" teema. Filme moslemitest ja nende raskustest ühiskonda sulandumisel oskaks oodata Lähis-Idast või isegi Kesk-Euroopast, aga Austraaliaga ei suudaks seda probleemistikku esmapilgul seostadagi. Sellelt pinnalt tõukub ka lugu, mis läheb käima Palestiina juurtega luuletaja kadumisega. Ameena, kes võitleb aktiivselt moslemite õiguste eest, kaob jäljetult pärast üht luuleõhtut. See sündmus rebib lahti Austraalia ühiskonnas peitunud ksenofoobsed lõhed, mida aitavad süvendada samal ajal raadiost kõlavad teated Süürias alla lastud Austraalia lendurist. Vaikselt kulgev linalugu kasvatab samm-sammult pinget ja ärevust, mis hakkab halvama inimeste igapäevaelu ning sunnib kadunud tüdruku perekonda tegema vastumeelseid otsuseid.
Idee sellest, et ksenofoobia lööb ühiskonnas välja maailmas toimuvate sündmuste tõttu, on tugev ja töötab hea vaatepunktina islamiäärmustlaste probleemile, aga Partho Sen-Gupta linateos ei ole teema kõrgusel. "(I)slämm" kaotab korduvalt fookuse, mistõttu ajavad võtmetegelased täiesti suvalist juttu ja liiga tihti tekib küsimus: miks ma seda vaatan? Mitmed olukorrad korduvad põhjendamatult, näiteks jääb arusaamatuks, miks oli vaja kokkupuuteid ajakirjanikega tuua filmi sisse lausa neljal-viiel korral? Need mustrid annavad ehk edasi rutiini laastavat pinget, mis muutub eriti halvavaks just sedalaadi rasketes situatsioonides, kuid film seda mõtet eriti ei toetanud. Ka naispolitseiniku kõrvallugu, mis oleks pidanud lisama topeltkoguse emotsionaalsust, jäi ebausutavaks ja kuivaks.
Kuigi suur osa "(I)slämmist" on pigem steriilne ega tegele piisavalt püstitatud küsimustega, päästab filmi just intensiivne finaal, kus vaikselt tuksunud konflikt eskaleerub mõne minutiga, sundides perekonda ütlema lahti oma päritolust ja alluma ühiskonna provokatsioonidele. Kes soovib eripärast sissevaadet Austraalia tänapäeva, võib filmile võimaluse anda, kuid thrillerit ja kaasahaaravat põnevuslugu sealt oodata ei tasu - pigem on "(I)slämm" lihtsalt tavalisest teravam draama, mille stiliseering laenab õrnalt žanrikinost.
"(I)slämm" linastub 28. novembril kell 21:00 Tartu Elektriteatris ja 1. detsembril kell 18:30 Coca-Cola Plazas.