Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: ilusast pildiraamatust natside verekoerteni ({{commentsTotal}})

"Ärkamine" ("Awaken") Autor/allikas: PÖFF

Kui kõigi eelmiste soovituste puhul olen saanud kahe filmi vahel luua mõttelise silla, siis "Ärkamine" ja "Libahunt" ei asetu mingilgi moel ühte taustsüsteemi. Tõsi, nad kuuluvad mõlemad PÖFFi põhivõistlusprogrammi, mis on sel aastal tugevam kui eales varem, kuid on raske ette kujutada, kuidas kaks nii erinevat linalugu omavahel võistlustulle astuvad.

"Ärkamine" ("Awaken")
Režissöör: Tom Lowe

Kõik meie elus läheb kiiremaks. Pildid sähvivad, päevad tunduvad üha lühemad, kõike on rohkem, aga aega on vähem. Artiklid lähevad lühemaks, sest inimesed ei jaksa enam pikki tekste lugeda, videoklipid kestavad parimal juhul mõnikümmend sekundit, et jõuaks kasvõi foori taga seistes midagi ära vaadata. Sellise tohutu kihutamise juures saan täiesti aru, miks Tom Lowe'i film "Ärkamine" mõjub inimestele nii võõristavalt, et PÖFFi avamisel jooksis seansi jooksul pea pool saali tühjaks. Kui sa pead vaatama balletitantsijat kaks minutit järjest aegluubis hõljumas, siis ajab närvi mustaks. Fakk, ma oleks jõudnud juba pool kilomeetrit Instagrammis kerida, võikut teha, mida iganes veel.

Arvestades, et kiirus on kolinud ka filmidesse ning isegi arthouse-kino on viimastel aastatel õppinud ära kiire montaaži, mõjub "Ärkamine" PÖFFi avafilmina eriti julgelt. Need poolteist tundi, mida Tõnu Karjatse tabavalt nimetas "justkui neljaks tunniks", olid tõesti keerulised, ma ei eita seda, kuid see võimalus lasta neil imekaunitel kaadritel kanda end mõtterännakule oli tänuväärt. Ma ei oska aega maha võtta, pidev kihutamine on minulgi veres, aga "Ärkamine" pakkus puhkepausi. Korraks polnud vaja kiirustada, elu jooksis kogu oma maagilisuses silme eest läbi, enamik kaadrid olid veel mitukümmend korda aeglaseks keeratud, et väärtustada just neid üürikesi hetki, mis kipuvad kaotsi minema.

Miks ma ei räägi filmi sisust? Noh, ega seda väga polegi. Erinevalt "Ärkamise" eelkäijatest "Koyaanisqatsist" ja "Barakast", mis kirjutasid end koheselt filmiajalukku, pole antud juhul eesmärgiks rääkida üldist ühiskonnakriitilist lugu. Vastamisi pole pandud looduse ilu ja urbanismi koledust, kogu film kulgeb üsna ilu ja maalilisuse rütmis, mis on kindlasti ka "Ärkamise" üks suurimaid probleeme. Kui kõik on lihtsalt nii-nii-nii ilus (kõige imalam näide on päikeseloojangu taustal hüppav delfiin), siis lõpuks mõjub see lihtsalt lämmatavana, sellest ilumerest on raske leida sõnumit, mis kõik kokku seoks. Muidugi, lihtne on öelda, et igaüks leiab enda sõnumi ise, aga filmitegija peaks vähemalt teeotsa kätte andma, "Ärkamise" puhul mingit taustalugu, narratiivist rääkimata, ilmselt ei eksisteerigi.

Sellele vaatamata soovitan ikkagi aja maha võtta ja end "Ärkamisega" proovile panna. Jätke nutitelefon koju, istuge kinosaali ilma eelarvamusteta ning laske ilusal pildireal end loksutada. Üks lisaväärtus on filmil küll - kuna suur osa kaadreid on filmitud Eestis, siis avastasin enda üllatuseks, et kõigi ägedate maailma kohtade kõrval on meie kodumaa ka ikka eriti maaliline. Avastage Eestimaad läbi ameeriklase vaatevinkli!

"Ärkamine" linastub 22. novembril kell 18:00 Coca-Cola Plazas. Järgmised seansid toimuvad 23. novembril kell 19:45 Tartus Cinamon kinos ja 1. detsembril Coca-Cola Plazas.

"Libahunt" ("Werewolf")
Režissöör: Adrian Panek

Sõjafilmide suurimaks probleemiks on pahatihti see, et unustatakse ära inimesed, kes vihisevate kuulide ja sõdivate leeride vahele jäävad. Enamasti näidatakse vaid püssidega jooksvaid kangelasi, kes tapavad sadu vaenlaseid, põigeldes ebainimlikul moel mööda surmast ning langedes siis lõpuks eepilise muusika saatel. See ülipaatoslik jura on muutnud sõjafilmid üheks jälestusväärsemaks žanriks, milles suur roll on mängida kindlasti Ameerika ülipatriootlikul sõjafilmitraditsioonil. Õnneks leidub siiski ka ootamatuid lähenemisi, nagu näiteks László Nemesi "Sauli poeg", Martti Helde "Risttuules" või ka Christoper Nolani "Dunkirk", mis keskenduvad sõja kontekstis luuseritele või argpüksidele, kuid just sellised tegelased annavad inimestele võimaluse samastuda ja sõjakannatajatele kaasa tunda.

Samasugune inimlik ja maine vaade teisele maailmasõjale on ka PÖFFi põhivõistlusprogrammi kuuluv Poola režissööri Adrian Panek "Libahunt", mille keskmes on kamp juudilapsi. Nad päästetakse natside koonduslaagrist ja viiakse mahajäetud mõisa varjule, kus nende niigi kehvad elutingimused ei muutu just palju paremaks. Mõisa asuvad piirama natside verekoerad, kes on treenitud tapma igaüht, kes nende ette satub. Lapsed proovivad nendes tingimustes säilitada normaalse eluolu, kuid hirmu, nälja ja segaduse tõttu tulevad välja kõigi inimeste varjatud küljed.

Selline klaustrofoobne lahendus, kus lastel ei ole kõledast mõisast pääsu, annab filmile õudusfilmi mõõtme, kuid hetkekski ei kao ka tugev loojutustus ja sotsiaalne alltekst. Eriti paistab silma hea karakteriloome, sest kuigi lapsi on filmis kümmekond, saab neist igaühest eraldi tegelaskuju omade heade ja halbade külgedega - niivõrd suur hulka tegelasi ei oska välja mängida isegi paljud kogenud lavastajad, seega kiidusõnad Panekile.

Just selline kombinatsioon, kus lavastajal on ääretult tugev arusaam žanrifilmi reeglitest ning soov rääkida lugu, mis tegelikult nende piiride sisse ei mahu, ongi koht, millest võivad sündida kõige põnevamad asjad. "Libahunt" jääb meelde, pakkudes nii südamlikke momente kui ka kõvasti hirmu ja õõva. Väärt filmipärl.

"Libahunt" maailmaesilinastus toimub 22. novembril kell 21:00 Coca-Cola Plazas, kus on kohal ka suur osa filmimeeskonnast. Järgmised seansid toimuvad 23. novembril kell 21:30 Tartus Cinamon kinos ja 30. novembril kell 22:15 Coca-Cola Plazas.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: