Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: nädalavahetuseks nunnudust ja õõva nii meilt kui mujalt ({{commentsTotal}})

"Eia jõulud Tondikakul" Autor/allikas: Kaader filmist

Nii uskumatu kui see ka pole, seekordne PÖFF hakkab vaikselt poole peale jõudma, kuid see ei tähenda, et head filmid otsa saaksid. Põnevaid linateoseid leiab festivali kavast veel hulgaliselt, kõiki kaugeltki ei jõua soovitada, kuid nädalavahetuseks jagub teravaid elamusi nii Eestist kui välismaalt.

"Täiuslik" ("Perfect")
Režissöör: Eddie Alcazar

Maailmas, kus enamike inimeste jaoks defineerib sõna "ulme" pigem liibuvates sukkpükstes superkangelasi, on eriti värskendav kohata aeg-ajalt filme, mis lähevad oma visiooniga meile tuttavast maailmast täie hooga välja. Selle asemel ehitavad nad uue ja parema (või ka halvema, kes teab) kosmose just nende tingimuste järgi, nagu ise tahavad. Ulme ei pea langema vaataja tasemele, vaid vaataja peab proovima tõusta autori hullumeelse visiooni kõrgusele. Õnneks on PÖFF ja HÕFF selliseid noppeid, mis ilma vastava festivalita eales kinolevisse ei jõuaks, ka vaatajate ette toonud - möödunud aastast meenub näiteks "Lõputu" ("Endless"), seekordsel festival on ulmefännide maiuspalaks Eddie Alcazari "Täiuslik".

Oma elukaaslase tapnud mees saadetakse paksu džunglisse peidetud taastushaiglasse, kus ta peaks oma tapahimust lahti saama. See ühelauseline sünopsis on ka kõik, mida filmi kirjeldamiseks öelda saab, sest "Täiuslik" söödab vaatajale ette rohkem küsimusi kui napi pooleteist tunniga vastata jõuab. Film on minimalistlik visuaalne maiuspala, mis esindab moodsat ulmelähenemist, kus vilkuvate tulede ja maksimalistlike keskkonda asemel on lihtsad keskkonnad, mis meenutavad pigem Skandinaavia moodast arhitektuuri kui fiktsooni. Selle tuttavlikkuse peale on ehitatud aga mingi võõrapärane olemus, alateadlik essents, mis töötab ka ilma pideva visuaalse rõhutamiseta.

"Täiuslik" on kui veidralt maaliline unenägu, kus otsad ei lähe üksteisega kokku ja seosed toimuva vahel on õhkõrnad. Sõltumata sellest, et vaatajat hoitakse pidevas segaduses ning filosoofiline jauramine ajab ka kõige karmimatel ulmefriikidel juhtme kokku, on Eddie Alcazari visioon piisavalt huvitav, et unustada vead ja lasta end sellel naivistlikul poeesial ootamatus suunas vedada.

Kes on näinud eelmist Alcazari ja Flying Lotuse koostööfilmi "Kuso", võib julgelt sammud kinopoole seada. Tegemist on täieliku lapsemänguga, peaaegu nagu vaataks "Tweenie põngerjaid". Need kaks filmi on täielik öö ja päev ning nende kahe võrdluses teeb "Täiuslik" vaatajale justkui sõbraliku kalli.

"Täiuslik" linastub 24. novembril kell 22:00 Coca-Cola Plazas.

"Hullumeelsus"
Režissöör: Kaljo Kiisk

Sadade uute filmide kõrval tasub PÖFFil näpuga järge ajada ka vanade filmide seas, kuna nende hulgas on linalugusid, millelt on spetsiaalselt festivali jaoks paks tolmukord üle aastate maha lükatud, et linalugu uuesti vaatajateni tuua. Enamasti tulevad sellised nopped laiast maailmast, nagu pakub selgi aastal valikut fookusprogramm "100-aastased", kuid õnneks jõuab sel aastal kinodesse ka üks Eesti kino unustatud tippteos, Kaljo Kiisa "Hullumeelsus".

"Hullumeelsusest" räägitakse enamasti kui keelatud filmist, kuid tegelikult pole film Nõukogude Liidus kunagi keelu all olnud, see lihtsalt vaikiti maha. Erinevalt "Viimsest reliikviast", mida ringles mitutuhat kinokoopiat, läks kogu Nõukogude Liidu peale laiali vaid 9 koopia "Hullumeelsust". See fakt näitlikustab hästi, miks film vajus laiema üldsuse jaoks kiiresti unustuse hõlma ning sellest ei räägita tänaseni kuigi palju. Seda tegelikult põhjendamatult, sest nii tugeva autorikäega filmi on Eesti kinokunstist raske leida - Kiisale olid eeskujuks Euroopa kino tolleaegsed suurkujud, kelle julgete käsitluste toel sai ka "Hullumeelsusest" nii aegadeülene linalugu.

Film räägib ohvitser Windischist, kes läheb hullumajja otsima patsientide sekka peitunud Inglise spiooni. Lahti läheb küsitlemine ja uurimine, kus minut-minuti järel hägustub piir, kes on hull ja kes terve inimene. Kaljo Kiisk oskab lõigata läbi vaataja kontakti tavamaailmaga, sellest hullumajast saab nagu ühiskonna minimudel, kus inimesed oma veidrate reeglite järgi üritavad elu masinavärki käimas hoida. Seda kõike jälgib kõrvalvaataja (või niiditõmbajana?) Voldemar Panso kehastatud peaarst, kes on kindlasti üks Eesti kino südametumaid ja salakavalamaid tegelasi.

1968. aastal valminud film tähistab tänavu 50. sünnipäeva ning kuigi vahepeal on Eestis tehtud sadu ja sadu linateosed, suudavad vähesed neist astuda "Hullumeelsuse" kandadele. Eesti autorikino tippteos, mis kavaldab vaatajat pidevalt üle ja üllatab ka mitmendal vaatamisel.

"Hullumeelsuse" ainus seanss toimub 23. novembril kell 19.00 kinos Artis.

"Eia jõulud Tondikakul"
Režissöör: Anu Aun

Kui üldiselt hinnatakse filme nende originaalsuse, hea loojutustuse ja usutavuse järgi, siis jõulufilmide puhul mängivad esmajoones rolli hoopis muud aspektid. Jõulude ajal ootavad inimesed ülevoolavaid emotsioone ja mõnusat totrust, mis pakuks lihtsalt meelelahutust ja teeks meele härdaks. Keegi ei taha pühade ajal diipi ja tõsist kunsti, mida kinnitavad ka sellised jõuluklassikud nagu "Home Alone", "Love Actually" ja "It's A Wonderful Life". Mõnusalt nunnu ja magus oli ka Eesti seni ainus jõulufilm "Lepatriinude jõulud", mis on paljude - kaasa arvatud minu enda - jaoks iga-aastane vaatamine, sellest ei pääse.

Nüüd on õnneks pühade ajal veel teinegi kodumaine film, mida vaadata. Režissöör Anu Auna tuleb kiita juba julguse eest võtta kätte ja teha Eesti esimene jõulumängufilm - kui me ei arvesta Mark Soosaare "Jõulud Vigalas" -, sest lähteülesanne ei ole sugugi lihtne. Meil on küll metsad, kuused, lumi ja jõuluturud, mis annaks kokku ju ideaalse talve võlumaa, aga jõulutunnetus on x-faktor, mis tuleb katse-eksituse meetodil lihtsalt tabada, see ei anna end kohe kätte. Ameerikas tehakse iga aasta kümneid jõulufilme, mis tulevad ja lähevad, vaatad korra, unustatud mõne päevaga, ja sinna ta jääb. "Eia jõulud Tondikakul" on õnneks tänu EV100 suuremale rahastusele küllalt ambitsioonikas - on selgelt näha režisööri soov, et sellest saaks film, mida aasta-aastalt jälle üle vaadata, nii, et selleks saaks osa meie jõulutraditsioonist.

"Eia jõulud Tondikakul" räägib loo ühest purunenud perekonnast, kellel on katkenud kontakt on vanematega. Juhuste kokkulangemisel tuleb aga saata laps maale vanaisa juurde, kellega ei ole juba aastakümneid suheldud. Maakoht, kuhu filmi nimitegelane Eia satub, on aga kaugel halvast ja ebameeldivast. See on nagu Kalevi kommivabriku nummipummist jõulureklaamist välja karanud imedemaa, kus kalpsavad oravad, hirved ja jänesed, paks lumevaip katab kogu maad ja inimesed elavad idüllilises pühademeeleolus. On see realistlik? Kaugel sellest, aga kedagi see huvitab. Jõulufilm peabki valama vaatajale mitu ämbritäit suhkrusiirupit kaela, see on üks periood aastast, kui võib täiesti pretensioonitult sellisest ebanormaalselt ilusast maailmast rõõmu tunda.

Tegelikult on selle perekonnaloo taga muidki allteemasid, mis annavad loosse sügavust ja lisavad isegi kerge põnevuseliini. Tõsi, lastele võib jääda segaseks, miks tahab kuri onu (keda muidugi kehastab Juhan Ulfsak) võtta maha teiste nunnude inimeste metsa, aga eks see kiht ongi lisatud pigem vanemate jaoks, et neil ka midagi vaadata oleks. Üldjoontes on kõik ikkagi väga ilus ja sobib imehästi pühadeaegsesse helgesse aega. Kui keegi suudaks selle filmi kohta vinguma hakata, et "tüüpiline masendav Eesti film", siis tahaks millegagi vastu pead virutata. Positiivsusepomm!

"Eia jõulud Tondikakul" maailmaesilinastus toimus PÖFFil 17. novembril Coca-Cola Plazas. Järgmine linastus toimub 25. novembril kell 17:30 Coca-Cola Plazas.

"Maailm kuulub sulle" ("The World Is Yours")
Režissöör: Romain Gavras

Ükskõik kui palju vaadata PÖFFi raames raskepäraseid ja sügavmõttelisi filme, lõpuks saab kõigil sellest villand. Keegi ei jaksa lõputult tumeduses sumbata, niigi on meil väljas kehvad ilmad ja rõõmu-jaksu on raske kusagilt leida, seega võiksid vähemalt filmid mingit valgust ja vaimuhelgust pakkuda. Vitamiinilaksu alaprogrammi enam PÖFFil pole ning elujaatavate linalugude leidmine on külastaja jaoks küllalt raskeks muudetud, kuid õnneks neid siiski siin-seal peidetud pärlitena leidub.

Üks selliseid on kindlasti tuntud muusikavideorežissööri Romain Gavras' teine linatöö "Maailm kuulub sulle", mis kuulub ühelt poolt parimas mõttes Prantsuse komöödiate traditsiooni, laveerides oma keel-põses huumoriga labasuse piirimail, kuid teiselt poolt on seal ka põnev ja mõnusalt absurdne kontekst, kuhu need naljad asetatakse. Krimilugu, mis Gavras' filmi koos hoiab, ei näita n-ö kõvasid mehi ja maffiakunne, vastupidi, kõik tegelased on täielikud jobud ja heidikud, kellega ükski normaalne inimene koostööd teha ei tahaks. Noh, sellepärast hakkavadki nad omavahel sahkerdama, kust ilmselgelt midagi head sündida ei saa. Prantsusmaalt liigub tegevus sujuvalt üle Hispaaniasse, kus kukub läbi plaaneeritud narkodiil ja käima läheb kassi-hiire mäng, kus käiku võetakse kõige jaburamad ja debiilsemad võtted.

Jantlikku süžeed hoiab koos suurepärane stsenaarium ning head näitlejatööd, tänu kellele on ka pealtnäha kõige suuremad lollused loogilised ja sündmustiku jaoks olulised. Sama jabura käiguga ehitas oma esimesi filme üles ka Guy Richie, kelle "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" ja "Snatch" defineerisid Briti krimikomöödia mudeli. Gavras laenab sealt palju, üritamata seejuures jäljendada, vaid pannes need samad võtted stiilsesse ning päikselisse Hispaaniasse. Meelelahutus selle sõna parimas mõttes, mis on ka piisavalt originaalne, et laiast massist eristuda.

Kiitust väärib ka produtsentide Jamie xx ja SebastiAn heliriba, mis annab niigi tempokale loole veel topeltdoosi cool'i ja hoogu juurde.

"Maailm kuulub sulle" järgmine seanss toimub 25. novembril kell 21:45 Apollo Solaris kinos.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: