Arvustus. Magus mustvalge muinasjutt "Eia jõulud Tondikakul" ({{commentsTotal}})

"Eia jõulud Tondikakul" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinodes
"Eia jõulud Tondikakul"
Režissöör: Anu Aun
Osades: Paula Rits, Siim Oskar Ots, Märt Pius, Priit Pius, Liis Lemsalu, Mirtel Pohla, Priit Võigemast jpt.
8/10

"Eia jõulud Tondikakul" on kaasaegne muinasjutt ning muinasjutulisust rõhutatakse eelkõige visuaali kaudu. Kostüümikunstnik ja kunstnik on väga osavalt valinud klassikalise muinasjutulise joone, nii et vaatajale jääb tunne, justkui toimuks filmi tegevus kuskil vanas ajas, mil usuti haldjaid ja päkapikke, muru oli rohelised ja inimene mõistis lindude ja loomade keeli. Filmi peategelane Eia (Paula Rits) kannab villaseid mantleid, kootud salle ja käpikuid, flanellkleite, viisakaid kootud kampsuneid ja nahast saapaid. Film on rõhutatult vana aja hõnguline, sest tänapäeva lapsed ju käivad peamiselt Gore-Tex saabastes ja hoopis teistmoodi mütside ning jopedega, karupükste asemel on suusapüksid ja kleidiga ei roni keegi lumehange. Ka tema vanemad on villase mantli kandjad ning Tondikaku naabripere on justkui sajandi algusest välja karanud, aga mitte halvas mõttes - niisugune kostüümivalik on esimene asi, mis rõhutab seda, et loosse tuleb suhtuda nagu jõulumuinasjuttu.

Ainus tegelane, kellesse kostüümikunstnik on suhtunud laisalt, on Jete, kes on lihtsalt Fjällräveni kõndiv reklaam. Kuna teised on kõik väga maavillased, siis tema puhul torkavad firmasildid ja kaasaegne matkariietus eriti silma. Kostüümi seisukohast on Raisemiku Raivo (Juhan Ulfsak) naerupahvakut esile kutsuv. Üleni karusnahkades, see selleks. Aga kui ta oma majast välja astub, dressipluusi alla topitud põhust pall (see õllekõht ei ole tema kehaehituse juures kuidagi loomulik), siis see mõjub väga koomilisena. Siselokatsioonid on muinasjuttu rõhutavad - idüllilised talumajad, hoolikalt rustikaalse maalähedase sisekujundusega ja naabritalu ning metsaärimehe palkvilla on pahviksvõtvalt muljetavaldavad. Tubli töö, au ja kiitus tugevale kunstniketiimile.

Lugu on aga kaasaegne ning sisulise poole pealt ei üritata muljet jätta, et tegevus toimub mingil määratlemata vanal hallil ajal mõnes teises, muinasjutulises dimensioonis. Sisu on realistlik ja lihtne. Eia vanemad on mõlemad omal alal edukad, paraku väga tööga hõivatud. Jõuludeks sõidab isa Aasiasse ärireisile, ema puhkuseplaanidel aga on ootamatu kriips peal. Eia ei ole saanud oma vanematega piisavalt aega veeta ja tema suurim unistus näib olevat see, et saaks olla koos ema ja isaga, koduses õhkkonnas. Nüüd aga on olukord selline, et jõulude ajaks lükatakse laps võhivõõraste inimeste keskele hoida. Õige pea selgub siiski, et tegemist on supersüdamlike ja üliarmsate maainimestega, kes Eia kohe enda rüppe võtavad ja pakuvadki talle seda koduste perekeskste jõulude tunnet nii üdini, kui seda veel saab. Lõpuks, nagu muinasjutule kohane, saabuvad maale ka Eia ema ja isa ning kõik on väga õnnelikud.

Loos on üks paha tegelane ja üks suur must vari, mis kohalike heasüdamlike inimeste jõulurõõmu varjutab - see on läbinisti halb ja ahne naaber Raivo, metsaärimees, kes on külajoodikult välja petnud tema metsa ja kavatseb selle lageraiega maatasa võtta. Loo üks põhiliine keerlebki selle ümber, kuidas metsaraiet peatada. Eriti traagiline tundub tegelastele asjaolu, et siis ei ole neil enam oma aia taga seda metsa, mis praegu. Siinkohal ärkab minus metsaarmastusest hoolimata iriseda sooviv kriitik, kes suunab näpu nendesamade heasüdamlike tegelaste poole - näe, sa elad palkmajas, sul on tuba maast laeni tulvil täispuidust mööblit, sa kütad kaminat ja ahju küttepuudega, sa raiud oma hoovis küttepuid, nii et süda ei nuta. Ka see puit on kunagi olnud mets, mine tea, äkki isegi kellegi aiatagune.

Praeguses mustvalgete karakteritega ja looliiniga muinasloos on metsalangetamisel ja metsaärimehel selgelt kuri ja paha iseloom - tegelikult aga võiks siinkohal selgitada, kuidas metsa peaks õigesti langetama, sest fakt on see, et needsamas südamlikud villase mantli inimesed on sellised, kes armastavad puitu näha ka oma elamises ja naudivad puude praksumist küttekoldes. Kuidagi peab see puit nende ellu saama, kas see kõik on siis kurjasti sinna sattunud või on võimalik ka kuidagi südamega metsa hooldada? Täiskasvanud, kes oma lastega kinos filmi vaatavad, võiksid oma vaimu valmis panna, et lapsega sel teemal arutada. No filmis on vähemalt seegi õigesti, et metsalangetamine toimub talvel. Miks aga käib kuri naaber Raivo üksikuid puid märgistamas, kui nagunii on plaanis kogu mets maha võtta? Aga ma kaldun teemast kõrvale, püüan kiidulaulu juurde tagasi nihkuda.

Kui paha metsalangetamine välja arvata (ja teatud olukordades ning mahtudes see ongi paha), siis teine rõõmsat elu varjutav liin on Eia isa ja tema isa vaheline suhe. Selgub, et Eia isa vihkab oma isa täiest hingest, kuna pärast isa ja ema lahkuminekut, mil poiss oli vaid 10-aastane, ei ole ta enam oma isa näinudki. Eia isa Oskar (Priit Võigemast) on kogu elu arvanud, et isa ei hooli temast üldse. Ja eks tal ole alust seda ka arvata, kuna lahkumineku põhjuseks oli see, et isa leidis naabrusest teise naise, kellega kohe lapse hakkama pani, suhtest sündis Jete (Liis Lemsalu), kes Oskari isaga koos üles kasvas ja õppis metsa ning loomi ja linde armastama. Emad on loost täiesti välja lõigatud, Oskari ema on surnud ja Jete ema ei ole üldse, pole ka seletust, miks. Igal juhul elab Oskari isa üksi metsatalus ja sinna see Eia saadetaksegi. Lõpuks lepivad isa ja Oskar ikka ka ära ja see on isegi üsna realistlik, mitte muinasjutuline. Isa-poja suhe on siiski loos üsna nõrgalt markeeritud, ikkagi lastemuinasjutt ja mitte mingi suhtedraama, see stoori on lihtsalt karkassiks sellele, et sündmused saaksid käima minna ja lõpuks südamliku finaalini jõuda.

Loo põhikangelane on loodus. Loomad, linnud, talvine mets. Filmis on väga kauneid looduskaadreid, palju nunnusid metsalinde ja oma askeldusi toimetavaid loomi. Eriti lahedaks muudab selle asjaolu, et tegevus toimub talvel, mil võiks ju arvata, et loodus magab ja miskit seal metsas näha pole. Siinkohal piuksatab kuri kriitik sekka, et talvel on jänesed valged, aga filmis silkas ringi pruun. Olgu sellega, kuidas on, loomad mõjusid filmis siiski omas elemendis olevaina.

Eia satub üsna filmi alguses enda jaoks täiesti uude, unistuste maailma ja õnneks see unistuste maailm osutubki tema jaoks täpselt niisuguseks, nagu ta on soovinud. Maaelu on idülliline ja valdavas enamuses elavad seal endaga hästi toime tulevad ja soojad-südamlikud inimesed, kellel on aega, et igal õhtul perena koos ühe laua taga õhtusööki süüa ja kes vajadusel jõu koondavad, et kurja vastu võidelda ning väetimaid kaitsta.

Film on rahulikult kulgev, suuri hirmukohti ei ole, põnevust siiski jagub ja haigutama ei aja. Loosse on pikitud palju südamlikke ning humoorikaid pisidetaile, mida saavad nautida ka täiskasvanud. Kindlasti ei ole see film lapsega koos kinno läinud lapsevanemale igav vaadata. Näib isegi, et "Eia jõulud Tondikakul" on kõige rohkem niisugune film, mida võiks kinno vaatama minna tütar koos isaga. Jah, muidugi võivad vaadata ka poisid ja emad, vanaemad ja vanaisad, tädid, onud ja sootuks lastetud, kuid mulle jäi mulje, et film kõnetab kõige rohkem tüdrukuid ja mehi. Nemad on see sihtgrupp, kellele filmi sõnum kõige teravama noolena otse südamesse lendab. Poiste jaoks on filmiloos võib-olla liiga palju romantikat ja liiga vähe seiklust, aga loomad, linnud ja loodus peaks selle kompenseerima. Naised jällegi võiksid ehk enam soovida seda, et suhteliinid oleks paremini lahti kirjutatud, kuid nagu juba öeldud - see on muinasjutt.

Kogu film on rüütatud Sten Sheripovi muusikalisse rüüsse, mis on klassikalise lahendusega ja meeldivalt lapsemeelne, nagu peabki. Usun, et "Eia jõulud Tondikakul" on film, milles ükski kinno läinud inimene lihtsalt ei saa pettuda.

Lõpetuseks mainin ära ka selle, et jõulud ei puutu tegelikult eriti üldse asjasse. Jõululaule ei laulda, päkapikke pole ja jõuluvana pole ka kuskilt paista, selles suhtes võib pealkiri olla eksitav, kui ootate mingit põhjapõdra-päkapiku lugu. Lauldakse paar talvelaulu ja ehitakse kuuske, kuid sellega jõulude roll muinasloos piirdub. See on talvise metsa ja maarahva muinasjutt. Armas, soe, siiras ja südamlik.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: