Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: retrokastmes krimka ja soomlaste naljakad ebaõnnestumised

Üllataval kombel sattusid seekordsete soovituste hulka kaks filmi, millest mõlemale võiksid võimaluse anda ka kõige kinovõõramad ja n-ö diibipelglikumad vaatajad. Üks neist on lustlik retrokrimka, mida võib vaatama minna koos pere (julgete) noorematega. Teine on aga põhjanaabrite ülinaljakas komöödia, mis annab võimaluse irvitada ka meie enda veidruste üle.
"Suvi 84" ("Summer of 84")
Režissöörid: François Simard, Anouk Whissell ja Yoann-Karl Whissell
Sellist retroplahvatust, mis tuli pärast Netflixi hittsarja "Strangers Things" ilmumist, ei osanud ilmselt keegi oodata. Spielbergi kuldajastu noortekrimkad ja -ulmekad on jälle moes, mille heaks näiteks on nii üliedukaks osutunud "It" kui ka uusversioon "Halloweenist". Samasse ritta kuulub kahtlemata "Summer of 84", mida võib vaadata kui sedasorti retrosousti paroodiat, kuid mitte ainult. Tegijad tunnevad siiski 1984. aasta vastu heldimust ja sümpaatiat, mistõttu räägivad läbi 80ndate motiivide ja kujundite siiski kõhedat ning täiesti tõsiseltvõetavat krimilugu. Pea identse meelelaadiga oli tehtud J. J. Abramsi "Super 8", lihtsalt nende eelarve oli kümneid (kui mitte sadu) kordi suurem.
Väikelinnas ja selle ümbruses tegutseb sarimõrvar, kellele kohalik politsei pole jälile saanud. Uurimise võtavad enda kätte hoopis neli noort poissi, kes on veendunud, et võigaste mõrvade taga seisabki nende naabruses elav politseinik. Väikeste pöörete ja käänakutega lugu liigub üsna turvalist rada mööda õnneliku lõpu poole, kuid hästi kirjutatud karakterid pakuvad piisavalt põnevust ja särtsu, et vaatajat ei hakka häirima triviaalselt tavalised lahendused. Ei tasu karta ka lapsikut lugu, sest sarnaselt eelkäijatega on noorte juhitud sündmustikku valatud piisavalt mahla ja käredust, et pakkuda elamust ka täiskasvanutele.
Üllataval kombel olid "Suvi 84" peategelased mitmetahulisemad ja huvitavamad kui "Stranger Thingsi" tuumikuks olnud samalaadne bande. Tüpaažid olid küll üks-ühele - paks poiss, äge kutt, nohik, supernohik -, aga "Suvi 84" läks sügavamale, vaadates, kuidas peavad noored vastu sellises hirmu- ja pingesituatsiooni. Kui mudeli "lapsed asuvad asja uurima" juures unustatakse pahatihti ära, et noored ei käitu kunagi sama ratsionaalselt kui täiskasvanud, siis antud juhul oli põhirõhk just sellel, et poiste käitumismustrid püsiksid reaalsuse piires.
Suure südamega väike film, mille lugu ununeb ilmselt kiiresti, kuid meelde jäävad just põnevad tegelaskujud ning hästi ehitatud atmosfäär. Lõpplahendus on samuti piisavalt ootamatu, et pakkus isegi mulle kerge ehmatuse.
"Suvi 84" linastub 26. novembril kell 18:00 Solarise Apollo kinos.
"Inimese roll" ("Ihmisen osa")
Režissöör: Juha Lehtola
Soome kino on alati iseloomustanud oskus anda ka kõige jaburamaid lugusid edasi tõsimeelselt ja realistlikult, sest soomlaste filmikeel on lahutamatus seoses nende ürgidentiteediga. Kui eestlased üritavad pahatihti oma filmi asetada laiemasse pilti, soovides olla vägisi osa Euroopa kinokultuurist, siis soomlased jäävad endale kindlaks. Nad teevad oma filmi täpselt nii veidralt ja soomlaslikult kui parasjagu vaja on, selliseid filmikultuure, kes ajavad sihikindlalt oma asja, on küllalt vähe.
PÖFFi põhivõistlusprogrammi kuuluv "Inimese roll" on justkui soomlaseks olemise õpik. Ühe perekonna lugu, mis läbi filmi vaikselt avaneb, ei ole ühestki küljest loodustandev. Kogu elu maal veetnud vanemad on linnaelust võõrandunud, kuid pärast koera surma avaneb neil võimalus külastada Helsingis elavad lapsi. Edukate ja õnnelike võsukeste asemel vaatab neile vastu sealt kurb reaalsus - poeg on töötu ja elab lammutamisele minevates varemetes, üks tütar on elab koos teise naisega ning teine tütar on töösse mattunud ja oma lapsest kaugenenud. Perekond saab aga kõigele vaatamata kokku ja üritab jätta endast võimalikult head muljet, viies end seeläbi aga aina sügavamasse auku. Midagi head nende inimestega 90 minuti jooksul ei juhtu, kõik läheb ühtlases joones ainult halvemaks.
Selline avameelne portree, mis näitab inimeste keep smiling suhtumise taha jäävat ülitrööstitut reaalsust, on eriti naljakas ja peaks hästi kohale jõudma ka kõigile eestlastele. Huumor on "Inimese rollis" julge ja äkiline, mängides kohati Briti mocumentary-mudelist tuntud piinlikkusega, kus nii tegelasi kui vaatajat pannakse kannatama piinlikutesse situatsioonidesse. Seda tsirkust hoiavad koos head näitlejatööd - eriti paistab silma peaosatäitja Hannu-Pekka Björkman sihikindla tegevjuhina, kes on justkui Soome versioon Mr. Beanist, leiutades probleemidele maailma kõige lollimaid lahendusi.
Üks põhivõistlusprogrammi pärle, mis võiks vabalt jõuda hiljem ka Eesti kinolevisse. Publikusõbralik, aga siiski piisavalt värvikas ja särav film, kust jäävad meelde aasta parimad komöödiamomendid. Need, kes ei naera Björkmani alasti kuke peale, peaksid kontrollima, kas neil on huumorimeel veel alles...
"Inimese roll" linastub 26. novembril kell 19:15 Tartu Elektriteatris ja 1. detsembril kell 20:00 Coca-Cola Plazas.