On suur osa Eesti filmiringkonnast, kes väidavad kaljukindlalt: ärge vaadake tuntumaid ja populaarsemaid filme, need tulevad niikuinii kinno, heitke pilk just neile erilistele lugudele, mida saate näha ainult PÖFFil ja ei kusagil mujal. Ühelt pool saan sellest mõttest muidugi aru, antropoloogilisest seisukohast on iga võõrapärane film huvitav, mõjudes pilguheiduna teise kultuuri, aga lähtekoht "vaata tundmatuid filme" ei ole jätkusuutlik. Inimene võib kergesti pettuda, järgmine kord enam piletiraha maksta ei raatsi ja rohkem PÖFFile ei tule.

Pimedate Ööde festival on loodud ikkagi armastusest heade filmide vastu, see on iga filmifestivali põhitingimus. Kui korraldajad ei tunne ise rahuldamatut tõmmet filmikunsti suunas, siis ei tööta ka festival - filmikunst põhineb elamustel, vaimustusel, nutul, naerul, hirmul, ehmatusel. Emotsioonide virvarril, mis viib meid mõneks hetkeks enda elust eemale, hoiab paar tundi kusagil täiesti teises kohas ja laseb siis tagasi maa peale. Halvemal juhul kehitame õlgu, unustame filmi ja läheme oma eluga edasi, parimal juhul tuleme tagasi mingite uute mõtete ja kogemustega.

Filmifestivalid koguvad kokku just need teosed, mis on korraldajaid aasta jooksul enim raputanud, kuid ei tohi unustada: enamik inimestest, kes tegelevad PÖFFiga, on filmifanaatikud. Nimetame neid hellitavalt hullumeelseteks, kelle jaoks on filmide vaatamine peaaegu sama oluline kui söömine, joomine või tualetis käimine. Vaikselt liigitun isegi sinna kategooriasse, aga sellised friigid ei ole ju festivali põhiline külastajaskond - PÖFF on mõeldud rahvale.

Põhivõistlusprogrammi filme näidatakse sel aastal CC Plaza Scape saalis, kus on üle 400 istekoha, ning ka ülejäänud saalid lähevad aina suuremateks. Filmisõltlasi on nendes saalides ikkagi õrn vähemus, enamik on siiski tavainimesed, kes käivad kinos piisavalt harva, et iga seanss oleks eraldi sündmus. Need inimesed ei otsi filmidest kõige hämaramaid nurgataguseid või hägusemaid taustamõtteid, nad tahavad saada lihtsalt head elamust, mida veel aasta hiljem hea sõnaga meenutada.

Neile soovitan soojalt: jätke kõige veidramad asjad kohe kõrvale. Valige filme, mille kohta on varem juba paar head sõna öeldud või mille juures lööb kaasa mõni tegija, kes on varem silma jäänud. Pigem ütlekski just vastupidi, et võtke esmalt kavast mõni selline linalugu, mis võib-olla tõesti jõuab pärast Eesti kinolevisse, sest on seal tegelikult suurt vahet? Miks see argument üldse mainimist väärib? Kui mulle asi päriselt huvi pakub, siis tahan seda muidugi võimalikult kiiresti näha, sama kehtib ükskõik mille muu kohta. Kui teaksin, et saan endale huvipakkuvat raamatut lugeda mitu kuud varem, siis loeksin. Kui teaksin, et saan kuulata lemmikartisti uut albumit enne ilmumist, siis kuulaksin. Nende pärast kinolevvi jõudvate filmide hetkel vaatamata jätmine tundub lihtsalt filmieliidi lollaka jonnimisena.

Jutt, et ärge vaadake tuntud asju, jäägu seega pigem filminarkomaanide siseringi lõõpimiseks, tavalisel kinokülastajal pole sellise jamaga midagi peale hakata. Kui plaanite festivali raames vaadatagi vaid mõnd filmi, siis võtke ette hinnatud režissööride uued filmid või ägedate näitlejate vähemtuntud lood. Juhinduda tasub ka kindlatest programmidest - väga täpne valik on tehtud "Screen Internationali kriitikute valikus" ja "Öistes värinates", kus enamik filmid on juba saanud suurt kõlapinda, ülejäänud alaprogrammid nõuavad see-eest juba täpsemat uurimist.

Kui need paar seanssi tuntud filmide seast on meeldinud, siis võib muidugi juba julgemalt katsetada ja võtta ühe-kaks filmi ka kusagilt äärealadelt, filmide seast, milles vaataja päris kindel ei ole. Aga siis hakkavad mängu tulema juba kaks pragmaatilist, ent kinokülastaja jaoks ehk kõige olulisemat argumenti - aeg ja raha. Tööpäevale järgnev aeg on kõigil piiratud, tuleb käia trennis ja poes, magada, süüa, puhata. Kõigi nende tegevuste jaoks on üürike kuuetunnine aken ja kui arvestame sinna kõrvale veel, et tavakülastaja jaoks maksab üks PÖFFi pilet 8 eurot, siis eelistab ilmselt enamik inimesi kodus diivanil lesimist mõnele veidrale ja keerulisele Euroopa arthouse-filmile. See lihtsalt on nii.

Minu kui filmifriigi jaoks on aga PÖFF aasta üks oodatumaid perioode, kui saab poolenisti vabatahtlikult, poolenisti töökohustustest lähtuvalt lülitada end täie hooga filmilainele ja loksuda üle kahe nädala kusagil teises maailmas. Kuid kõik inimesed ei pea seda niiviisi vaatama, igaüks peaks leidma endale sobivad filmid, valima neist välja just nii mitmed, kui rahakott ja vaba aeg lubab, ja siis jõudumööda vaatama.

Pole vaja karta ka seda, et festivalil oleksid ainult keerulised filmid, vastupidi - PÖFFil on midagi nii romantikutele, krimihuvilistele, ulmefanaatikutele, õudusfilmifännidele, spordientusiastidele, kunstihingedele ja kellele iganes veel. Korraldajad on teinud aasta otsa tööd, et panna kokku võimalikult eriilmeline ja põnev festival, mis tooks rahva kinno. Kui ei ole enam saalides inimesi, siis pole ka seda festivali, seega esimene eesmärk peaks olema ikkagi publiku kasvatamine. Kohe ei saa lennata peale mitmetähenduslikele metafilmidele, inimene peab filmide keskel kasvama ja õppima.

Järgmised kaks ja pool nädalat avaldan pidevalt kultuuriportaalis konkreetseid filmisoovitusi, kuidas selles mahukas kavas orienteeruda ja millistele filmidele võiks võimaluse anda. Mina soovitan, aga teie ei pea mind uskuma - see on ainult ühe järjekordse friigi tühi möla, tegelikult kuulake ikkagi põhiliselt enda maitset!