Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: nädalavahetuseks tumedust ja õudu ({{commentsTotal}})

"Anna ja maailmalõpp" ("Anna and the Apocalypse") Autor/allikas: Kaader treilerist

Mitmed nädalavahetuseks soovitatavad PÖFFi filmid tulevad küll laste- ja noortefilmide alafestivali Justfilm kavast, kuid see ei tähenda lilli ja liblikaid, kohati tundub lausa, et pigem vastupidi. Karmi andmist jagub seal küllaga ja ei pea pettuma ka kõige kalestunumad õudukafännid.

"F20"
Režissöör: Arsen A. Ostojic

Esmalt tasub rõhutada, et Justfilmil toimub Horvaatia noortetrilleri "F20" maailma esilinastus, mis on meeldiv tendents. Lisaks PÖFFi võistlusprogrammidele toimuvad nüüd suured esilinastused juba ka alafestivalides, andes kinnitust festivali aina kasvavast diapasoonist. Võimalus olla tunnistajaks ühe julge Euroopa žanrifilmi esimestele sammudele on suurepärane võimalus.

Filmi lühitutvustust lugedes võiks karta, et tegu on moraliseeriva looga, mis näitab ühe haige inimese lugu läbi õpetliku vaatevinkli, kuid õnneks on selline sõrmega viibutamine täielikult kõrvale jäetud. "F20" räägib rasketest teemadest, kuid läbi pretensioonitu meelelahutuse prisma, vaadates peategelaseks olevat skisofreenikut pigem kui ühe mõnusalt arulageda slasher'i pahalast. Film ise püsib noortefilmi raamides, kuid kaldub ootamatute torgetena siiski trilleri mängumaale.

Tegemist ei ole kindlasti veatu filmiga - üsna madala eelarvega tehtud linaloost paistab kohati välja konstrueeritust ning lihtsaid lahendusi, kuid hästi jooksev lugu ja huvitavad pöörded hoiavad vaatajat küljes. Režissöör Ostojic on teadnud väga hästi, et teeb lihtsat meelelahutust, kus kõik tegelased peavadki olema pisut karikatuursed ja lollid, ning see kukub tal ääretult hästi välja.

Filmi "F20" maailma esilinastus toimub Apollo Solaris kinos 16. novembril kell 16.00, järgmised seansid on veel 20. ja 21. novembril.

"Anna ja maailmalõpp" ("Anna and the Apocalypse")
Režissöör: John McPhail

Kasutan filmide ja muusika kohta üsna tihti mõistet rosolje, kuid John McPhaili film "Anna ja maailmalõpp" väärib seda nime kohe kindlasti, ehk isegi superrosolje tiitlit. Kuidas teisiti võiks nimetada filmi, mis võtab aluseks Briti õuduskomöödia mudeli, mille tuntuimaks ja tugevaimaks näiteks on kindlasti "Shaun of the Dead", aga lisaks sinna juurde veel noortesarjast "Glee" tuttavad imalad laulunumbrid ning jõulufilmiliku nunnufaktori? Piinlik tunnistada, aga see töötab üllatavalt hästi.

Filmi lugu koorub lahti ühes väikeses Briti keskkoolis, mida hakkab jõulueelsete ettevalmistuste tuules kimbutama zombie-rünnak. Paanika ja hüsteeria kõige paremaks leevenduseks on ilmselgelt mõni lõbus lauluke, mida lõõritavad peategelased vaat et iga viie minuti tagant. Taoline jantlikkus muudab "Anna ja maailmalõpu" täiesti ebausutavaks ja debiilseks, aga seda kõige paremas ja lõbusamas mõttes. Režissöör on lõbutsenud, jättes filmist välja iga vähegi normaalsema koha, asendades selle mõne järjekordse jaburusega.

Ainsaks miinuseks on see, et filmi viimane kolmandik keerab üllatavalt tõsiseks ja kuigi sealgi tegeletakse zombie'de võika tapmise ja veristamisega, siis laulud muutuvad melanhoolseteks ning ka kogu tegevustikku saadab sentimentaalsuse vari. Minu poolest oleks võinud totrusega lõpus just gaasi põhja vajutada, ehitada üles sarnase rupskiooperi (antud juhul sõna otseses mõttes!) nagu spiooniparoodia "Kingsman" lõpus, kus inimeste pead plahvatasid lustakaks glitteripilveks.

Olgu mis on, tegelikult pakkus "Anna ja maailmalõpp" ikkagi kinnitust, et kõigi poliitiliselt korrektsete ja normaalsete filmide vahel leidub aeg-ajalt linalugusid, mida ei huvita ükski normaalsus. Kõike saab murda ja lammutada, kui ainult julgust on.

Õudusmuusikal "Anna ja maailmalõpp" linastub Apollo Solaris kinos 17. novembril kell 16:45, järgmised seansid veel 23. novembril ja 1. detsembril.

"Reede laps" ("Friday's Child")
Režissöör: A.J. Edwards

Kui eelmised soovitused "F20" ja "Anna ja maailmalõpp" mängisid žanrifilmi erinevate vormidega, siis "Reede lapse" tumedus ja õõv peitub just eriti tugevas draamatunnetuses. Juured sügaval Ameerika indie-traditsioonis, räägib film loo ühe lastekodulapse eneseotsingutest, ebaõnnestumistest ja suutmatusest sobituda ühiskonna tavapäraste reeglitega. Peategelase ekslemist toetab ka filmi vorm, kus selgitusi antakse võimalikult vähe, pidevalt toimub täiesti juhuslikke ja hektilisi sündmusi, millel puudub vaataja jaoks laiem kontekst.

Tahtmata kuidagi filmi süžeed vaatajate jaoks ära rikkuda, tuleb ikkagi välja tuua võrdlus David Fincheri legendaarse "Kaklusklubiga" ("Fight Club"), kus tegelane jõuab oma sisemiste vastuolude tõttu kõige äärmuslikumate tulemusteni. Sama juhtub "Reede lapses" - Tye Sheridani kehastatud pahapoiss üllatub ka ise enda ebaratsionaalsetes tegudes, millega on veidral kombel alati seotud Caleb Landry Jonesi poolt kehastatud võõras. Või sõber? Vaenlane? Me ei saa teada, kes ta on, ta tuleb ja läheb, on alati kohal tegelikult kohal olemata.

Vaataja jaoks on "Reede laps" keeruline film, sest erinevalt paljudest õudusfilmidest, kus jaburuste ja absurdiga antakse filmile kergem minek, kihutab A.J. Edwardsi lugu kuni lõpuni välja ainult halvemas suunas. Peakangelase elus puudub igasugune lootuskiir ja saalisolijad peavad temaga koos selle raske tee läbi käima. Kõigile selline lähenemine ei sobi, aga inimesed, kellele meeldivad valusad realistlikud draamad, võiksid kindlasti tee kinosaali ette võtta.

Üht võin lubada: head tuju "Reede lapse" vaatamise järel loota ei tasu!

"Reede laps" linastub Coca-Cola Plazas 17. novembril kell 15:45, järgmised seansid toimuvad 25. ja 28. novembril.

"Tumbbad"
Režissöörid: Rahi Anil Barve ja Adesh Prasad

Žanrifilmidele keskenduv programm "Öised värinad" on alati see väike nurgake PÖFFist, mille pärle ootan kõige suurema huviga. Sel aastal on seal muidugi ka suuri paljukiidetud linalugusid nagu Gaspar Noe "Kliimaks" ja Luca Guadagnino uusversioon kultusõudusfilmist "Suspria", kuid just need väiksemad ja veidramad asjad pakuvad suuri üllatusi. Üks selliseid on kindlasti "Tumbbad", India hirmutav mõistulugu, mida programmi koostaja Helmut Jänes kommenteeris eriti tabavalt kui "India vastet meie "Novembrile"". Ja täpselt nii ongi!

Film läheb käima nagu üks korralik õudusfilm. Väikeses India külas elab ema koos kahe lapsega, kes peavad aitama müstilist tõve põdevat vana naist. Ta magab pidevalt sügavat und ning teda tuleb iga mõne aja tagant läbi une toita. See kirjeldus ei anna palju võimalusi edasiseks arenguks - muidugi tuleb selle vana naisega probleeme, mis eskaleeruvad John Carpenteri kuldaja body horror'i vaimus. Võrdlus õudusklassikuga paistab välja ka pildikeelest, sest vaatamata sellele, et tegemist on India filmiga, jäljendavad tegijad suurte lääne kassahittide pompoossust ja annavad enda linaloole julgelt võimsa käigu.

Film areneb samm-sammult edasi ja võtab teises pooles pigem klassikalise mõistu- või muinasjutu formaadi, kus tegelased esindavad hästi konkreetselt häid või halbu isikuomadusi, ning nende reljeefsete karakterite kaudu antakse edasi lihtsaid, üldinimlikke mõtteid. "Tumbbad" aga töötab pigem kui Matteo Garrone film "Lugude lugu" ("Tale of Tales"), kus muinasjutulikud motiivid keeratakse sajakordselt üle vindi, õudused võtavad üllatavaid pöördeid ning kõik lõppeb ootamatult jäledalt.

"Tumbbad" linastub Tartus Cinamonis 16. novembril kell 21:45, järgmised seansid toimuvad 23. ja 29. novembril.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: