"Jälgi jätmata" ("Leave No Trace")
Režissöör: Debra Granik

On mõned Ameerika popkultuuri motiivid, mida korjatakse ikka ja jälle üles ning mis pakuvad tänaseni põnevaid vaatenurki. Kõige populaarsem on kindlasti road trip, mis sai kirjanduses suurima hoo sisse Jack Kerouacki teosega "On The Road", filmikunstis on tuntuim näide ilmselt "Easy Rider". Seal kõrval on samavõrd oluline idee aga linnaelust põgenemine, justkui vastulause urbanismile, kus inimene võitleb vastu kõigile moodsatele reeglitele ja elab keset ürgloodust. Kõige kõnekam näide on tõsielul põhinev Jon Krakaueri "Into The Wild", viimasest ajast Matt Rossi linalugu "Captan Fantastic".

Samasugust vastandumist linnale näitab "Jälgi jätmata", kus vaatajale jäetakse kohe alguses palju vastamata küsimusi. Isa ja tütar elavad keset metsa väga distsiplineeritud elu, nad harjutavad pidevalt peitumist ning lähevad linna vaid äärmisel vajadusel. Miks nad seal elavad? Kus on tüdruku ema? Küsimusi on rohkem kui vastuseid ja film ei kavatsegi kõigile neile vastata.

Selles aga peitubki filmi võti, sest lavastaja Debra Granik, kes on varem tuntud Jennifer Lawrence'i läbilöögifilmiga "Winter's Bone", oskab ehitada täiesti oma maailma keset meile tuttavat pilti. Film toimubki nurgatagustes, peategelased hoiavad eemale suurtest linnadest ja peatänavatest, millest joonistub välja pilt kõrvaleheidetutest. Inimestest, kes ei sobitu oma elunormide tõttu ühiskonna tavarütmi, mistõttu elavad nad oma iselaadsetes kogukondades, kus ühtehoidvus on kõige aluseks. Selline sõnum on praegusel iseseisvuse-ajastul eriti lootustandev.

Filmi suurim tugevus on kindlasti Ben Fosteri ja Thomasin McKenzie ekraaniduo, mis võlub alates esimestest hetkedest. Nad ei mõju vaataja jaoks võõrkehadena, sest nende haprus ja õrnus keset hiiglaslikku ürgmetsa haarab kaasa ja paneb kaasa tundma. Granik on osanud maalida Ameerika hiiglaslikest metsadest võlumaailma, mis on värvikoloriidilt imekaunis ja ebamaine, kuhu vahele on sipelgatena sattunud mõned julged inimesed.

Aga lõppu hoiatus: kui te nutta ei soovi, siis valige "Jälgi jätmata" asemel mõni teine film. Filmi finaal kisub silma märjaks, see on kindel.

"Jälgi jätmata" linastus 20. novembril kell 16:00 Coca-Cola Plazas, järgmised seansid toimuvad 30. novembril kell 16:15 Apollo kino Solarises ja 2. detsembril kell 17:00 Coca-Cola Plazas.

"United Skates"
Režissöörid: Tina Brown ja Dyana Winkler

Kui "Jälgi jätmata" vaatas vastureaktsiooni linnastumisele, siis "United Skates" uurib hoopis põlvkondadepikkuse traditsiooni murdumist keset linnu, kus muutuste tuules heidetakse kõrvale kogukonnale oluline ja ehitatakse asemele hingetud kaubanduskeskused. Jutt käib rulluisuhallidest, mis on aastakümneid toonud kokku mustanahalised sõltumata nende vanusest, elustiilist või isegi gängikuuluvusest. Tõepoolest, uisuväljakutel said rahumeelselt kokku isegi rivaalgängid The Crips ja The Bloods, seal nad üksteisele turja ei karanud. Alates 1980. aastates on aga rulluisuväljakuid pidevalt kinni pandud, sest seadused neid ei soosi - tänaseks on järel vaid mõned üksikud, millest ka enamikke ohustab peatne sulgemine.

Tegelikult vaatab "United Skates" Ameerika rassiprobleemi laiemalt, andes edasi aastakümneid kestnud vaenamist läbi uisuväljakute spektri. Meenutused uisudiskode kuldajast, mil isegi N.W,A ja muud tuntud räpparid põgenesid sealsete turvaliste seinte vahele kontserte andma, vahelduvad piltidega tänapäevast, mil kõik pole enam nii roosiline. Valgeid lastakse uisutama ilma ühegi reeglita, mustanahalistele aga, kelle jaoks on see nende kultuuri ja identiteedi jaoks ülioluline, pannakse ette ühe uusi tärmineid. Küll ei sobi nende erilised rulluisud, mis võimaldavad neil teha aastakümneid harjutatud kaelamurdvaid trikke, küll ei lasta klubides lihtsalt R&B muusikat. Mustanahalistes nähakse ohtu, mida iseloomustavad eriti värvikalt kaadrid turvameeskondadest, kes on uisuplatside väravasse paigaldanud isegi metallidetektorid.

Nende vastanduvate pildikeste kõrval on eriti südamlikud aga lood neist inimestest, kes vaatamata muutuvatele aegadele võitlevad tänaseni uisudiskode eest ning on valmis sõitma neile üritustele isegi mitmete sadade kilomeetrite taha. Sellest paistab välja ühtehoidvus ja kogukonnatunne ning kuigi "United Skates" jookseb oma loojutustusega kohati rappa ja kaotab kohati fookuse, läheb lugu igati korda. Film avab ühe Ameerika popkultuuri nurgataguse, mis on kõige muu kõrval põhjendamatult tähelepanuta jäänud. On vähe tegevusi, mis suudaksid panna vanaemad ja lapselapsed koos ühest ja samast asjast rõõmu tundma, "United Skates" aga näitab, et rulluisudiskod on just midagi sellist. Õnneks ei lõppe lugu siiski negatiivse noodiga, antakse kübeke lootust, et kõik võib paremaks minna.

Keda teema rohkem huvitab, siis hiljuti ilmus Moodymanni kureeritud lühidokumentaal "Soul Skate", mis avab samuti Ameerika uisudiskode traditsiooni.

Dokumentaalfilm "United Skates" linastub 20. novembril kell 20:15 Apollo kino Solarises ja 30. novembril kell 21:45 Apollo kino Solarises.