"Puu laul" ("Darak õrõ")
Režissöör: Aibek Daiõrbekov

"Kõrgõzstani muusikal? Päriselt?" oli minu esimene reaktsioon, kui lugesin "Puu laulu" sünopsist. Tundub pealtnäha täiesti ebanormaalne komplekt, kuid reaalsus on tegelikult üsna loogiline - filmi juured on nii sügaval kirgiisi traditsioonides, mistõttu lähtub sellest ka muusikaline pool. Kohati nukrameelsed, kohati lõbusad mägikarjaste laulukesed annavad edasi "Puu laulu" seebiooperlikku süžeed, mis on määratult lihtne: kohaliku küla luuserile meeldib pealiku tütar, kuid seda ei saa ometi lubada. Keelatud armastusest läheb käima ebaõnnestumiste jada, mille seiklusfilmilik pompoossus võtab kohati lausa "Araabia Lawrence'i" taseme.

Sellised filmid, mis täiesti sõltumatult esinevad ühe kultuuri terviktunnetust, on filmifestivalide põnevaimad maiuspalad. "Puu laul" hoiab süžee piisavalt lihtsa, nõudmata vaatajalt taustateadmisi sealse kultuuri kohta. See aga annab võimaluse jälgida kaunist ja huvitavat keskkonda ning elada sellesse võõrapärasesse maailma ilma mingi raskuseta sisse. Veider võlumaailm, mis ekraanil lahti rullub, on samaaegselt nii üdini realistlik kui ka muinasjutuline - need vastuolud aga muudavad filmi vaatemänguliseks ja kaasakiskuvaks.

Muusikalised numbrid on filmi süžeesse nii ühtlaselt sisse sulatatud, et pärast esimesi ehmatusi ei pane neid lugusid enam tähelegi. Tegelaste ülevoolavad emotsioonid meenutavad küll suuri Ameerika kuldajastu muusikale, kuid pigem võtab "Puu laul" eepilise seiklusfilmi mõõtmed, mis on kohati suurem kui elu.

Kiitus PÖFFi korraldajatele, et nad on üsna tundmatust Kõrgõzstani kinost sellise kassahitiliku pärli leidnud. Vabalt võiks selline film joosta ka Eesti kinolevis - sedalaadi magusale armuloole, muusikalistele numbritele ja seikluslikkuse leiduks kindlasti vaatajaid.

"Puu laulu" Euroopa esilinastus toimub 27. novembril kell 18:30 kinos Sõprus. Järgmised seansid on 28. novembril kell 17:15 Tartus kinos Cinamon ja 1. detsembril kell 19:45 Coca-Cola Plazas.

"Neetud isekoht" ("Проигранное место")
Režissöör: Nadezhda Mikhalkova

Huvitav, et kuigi Venemaa on meie idanaaber, ei satu siinsetesse kinodesse just tihti sealseid filme, mis võiksid huvi pakkuda ka eestikeelsele publikule. Enamik kinolevisse jõudvatest linalugudest on selgelt vene publikule, kui välja arvata üksikud hinnatud arthouse-filmid nagu "Armastuseta" ja "Leto". Õnneks täidab PÖFF selle tühimiku, mille heaks näiteks on Nadezhda Mikhalkova "Neetud istekoht", tänu millele jõuab Eesti vaatajate ette üks värske Vene õudukas.

Justfilmi raames linastuv film räägib loo müstilisest mõrvarist, keda hakatakse seostama kohaliku kinoga. Iga inimene, kes istub kinosaalis n-ö neetud istekohale, sureb mõni aeg hiljem "Final Destinationi" laadsel julmal moel. Üsna traditsiooniline slasher'i süžee on "Neetud istekohas" lahendatud õudusfilmi asemel pigem läbi noortekrimka žanri. Ühelt poolt näitab see Vene noorsoo praeguseid probleeme ja muresid, kuid teisalt muudab filmi närviajavalt labaseks. Tegelased on kirjutatud täiesti tuhmideks, neil puudub igasugune salapära ja reljeefsus, kõik on täpselt nii lollid ja arulagedad, kui esmapilgul tundub. Lääne õudusfilmitraditsiooni arvestades pole sellises idiootsuses midagi uut, aga ühest sõltumatust hirmuloost ootaks pisut rohkemat.

Kõigile "Neetud istekoht" kindlasti ei sobi, see on kindel. Lihtsa meelelahutusena on film täiesti omal kohal, kuid põhiliselt soovitaks seda just õudukafännidele, kes tunnevad huvi väiksemate ja veidramate õõvafilmide vastu. Lame stsenaarium ja lollid tegelased toovad meelde odavad Maxima ja Prisma riiulitelt leitavad straight-to-DVD rämpsfilmid, kus halbu külgi on kümneid kordi rohkem kui häid, aga fetišlikele žanrifännidele on sellised ebaõnnestumised igati sobivad.

"Neetud istekoht" linastub 27. novembril kell 18:45 Apollo Solaris kinos ja 30. novembril kell 18:45 Apollo Solaris kinos.