Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: viimased teravamad elamused ({{commentsTotal}})

"Ekstaas" ("Climax") Autor/allikas: outnow.ch

Vaatamata sellele, et Pimedate Ööde filmifestival lõppes juba möödunud nädalal, jäid mõned filmielamused hinge peale kripeldama. Soovituste hulka need mahtunud, kuid pakkusid piisavalt põnevust ja särtsu, et jääda veel mõneks ajaks kuklasse kummitama. Õnneks jõuavad osad lähiajal ka Eesti kinolevisse.

"Pakt" ("El Pacto")
Režissöör: David Victori

Hispaanlased on tuntud nii oma magusate komöödiate kui romantiliste linalugude poolest, kuid vähemalt sama tugev - kui isegi mitte tugevam - on nende oskus näidata oma elu tumedat poolt läbi krimi- ja õuduslugude. "Pakt" on selle heaks kinnituseks, rääkides loo lähedaste kaotamisest ja võimalusest inimesi nende lahkumise piirilt päästa. Niigi hämarates toonides müsteerium tuuakse vaatajate ette ööpimeduses ja kahtlastes nurgatagustes, kuhu tavainimestel pole mingit asja. Seega läbi ja lõhki õõvafilm, kus helgusest võib vaid unistada.

Üllataval kombel jooksis PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammi (küll väljaspool võistlust) kuulunud "Pakt" Eesti kriitikutest mööda. Kohalikus pressis ei ilmunud filmist ühtki arvustust ega pikemat analüüsi, kuigi on üsna pretsedenditu, et arthouse'i kõrvale on pääsenud raju õudusfilm, mille südamlik ja üldinimlik lugu on pakitud tihedalt action'i, õõvastavate visuaalide ja albiinoämblike (!) vahele. Sisulises plaanis ei ole David Victori esimene täispikk linatöö küll kõige originaalsem, kuid muinasjutuline "leping saatanaga" temaatika on hoitud filmis võimalikult realistlik, andes seeläbi õudustele tugevama psühholoogilise kaalu.

Viimased aastad on toonud palju näiteid õudusfilmidest, mis murravad tee kriitikute südametesse ja nopivad auhindu ka festivalidel. Olgu see siis "Get Out", mis skooris isegi Oscaritel, või käesolevast aastast "The Quiet Place" ja "Hereditary"- need linalood kinnitavad, et žanrifilmid elavad säravamat elu kui kunagi varem. Sellele reageeris ka PÖFF oma võistlusprogrammides, näidates, et meelelahutuslikkus ei ole tabu ning et kvaliteetkino ei pea peituma ainult sügavates draamates. Küsimus seisneb lihtsalt selles, kas režissöör suudab oma hullumeelsed ideed piisavalt terviklikult ja põnevalt kokku pakkida.

"Pakt" ei jää ilmselt pikaks ajaks meelde ega uuenda kuidagi õudusžanri, ent mõnusa hooga lugu on piisavalt käre, et pakkuda momente ka kogenud filmifriikidele. Kinolevisse film kindlasti ei jõua, kuid koht mõne voogedastusvõrgustiku riiulil oleks täiesti põhjendatud - Netflixis on Euroopa väikesed õudusfilmid näiteks väga tugevalt esindatud.

"Ekstaas" ("Climax")
Režissöör: Gaspar Noé

Prantsuse režissöör Gaspar Noé on üks neist, kes kuulub filmimaailma "pahapoiste" kampa. Tema filmid ületavad järjepidevalt ja sihikindlalt kõiki konventsionaalse kino piire ning paljudel juhtudel on tema jaoks provokatsioon isegi olulisem kui traditsiooniline lugu. Pole keeruline näha sarnasust Taani lavastaja Lars von Trieriga, kes tunneb samuti rõõmu sellest, kui inimesi tema film välja vihastab, endast välja viib või sunnib saalist lahkuma.

Samal ajal on Noé karjäär kulgenud tõusude ja mõõnade rütmis, kus näiteks paari aasta tagune "Armastus" ("Love") tõstis põhjendamatult fookusesse porno ja tsenseerimata seksi ja mõjus oma ebavajaliku 3D-efektiga lihtsalt uinutavalt igavalt. Üle-eelmine film "Enter the Void" aga sarnaneb paljuski "Ekstaasiga" (mis on väga ebaõnnestunud tõlge pealkirjast "Climax"), rääkides väga lihtsat lugu läbi ülivisuaalse ja hüpnotiseeriva pildikeele. Mõlema puhul tuleb meeldimise või mittemeeldimise asemel rääkida pigem mõjumisest või töötamisest - kellel jaoks need töötavad, lahkuvad kinost läbiraputatuna, kelle jaoks mitte, need on lihtsalt närvis, et pidid täielikku jama taluma.

"Ekstaasi" sisulise poole paljastab kogu sügavuses (khm!) juba sünopsis - mitukümmend tantsijat võtavad uue lavastuse proovis pahaaimamatult hiigelkoguse LSD'd, mis toob filmi kulgedes üha trööstitumaid tagajärgi. Gaspar Noé on seejuures teadlikult eiranud näitlejaid, filmis astuvadki üles samuti tantsijad - kui välja arvata Sofia Boutella, kes on tänaseks teinud nime ka suurtes kassahittides, kuigi temagi karjäär algas kunagi tantsijana.

Vaid paarileheküljelisel stsenaariumi põhjal on valminud intensiivne rännak, mis haarab vaataja vähehaaval kaasa, hoiab täiesti suvaliste argivestlustega filmi vaikselt tiksumas ja heidab siis visuaalsesse tsentrifuugi, mis loksutab pelgalt mõjuva pildikeelega korralikult läbi. Tristan Priimägi on kirjutanud, et filmi mõju võib võrrelda narkotripiga, mis tegelikult on igalt pädev võrdlus. Pikad kaadrid, vabalt mööda tuba lendlev kaamera ja transsiviiv värvigamma, mis on tuttav juba "Enter the Voidist", suudavad vaatajale pakkuda filmielamuse, mis ei sarnane millegi muuga. Kogemuskino, kuid mitte nagu juustused 5D-elamused, mida kaubanduskeskustes pakutakse, vaid päriselt naha alla pugev psühho-rännak.

Pole kahtlustki, et "Ekstaas" on film, mida saab kas armastada või jäägitult vihata, kuid üks on kindel - Gaspar Noé provokatsioon on antud juhul täiesti põhjendatud, ta ei ole mitte lihtsalt trikster, vaid ka tugeva visiooniga kunstnik, kes mõistab filmi väljendusvahendite võimalusi kõige laiemas mõttes.

Alates 14. detsembrist jõuab "Ekstaas" Eesti kinolevisse.

"Kangas" ("In Fabric")
Režissöör: Peter Strickland

Tänu PÖFFile on juba üle kahekümne aasta võimalik Eestis näha veidraid kunstifilme, mis ei jõuaks üheski paralleeluniversumis siinsesse kinolevisse. Nende tihedalt allegoorsete, tõsiste või antropoloogiliste filmide kõrval, kus leidub küll ka oma pärle, on minu jaoks hoopis huvitavam väike nurgatagune, kuhu kuuluvad täielikud friigifilmid. Paljud neist jõuavad "Öiste väriate" programmi, millest eest tuhat tänu Helmutile ja Mariale, aga mõned on puistatud ka kava peale laiali. Tuleb näpuga järge ajada, püüda sünopsisest aru saada, kas see on lihtsalt veiderdav kirjeldus muidu normaalsest filmist või ongi linateos täielik nõdrameelne hullus.

Üks selliseid näiteid on just Briti lavastaja Peter Stricklandi "Kangas", mis ei tahagi end vaatajatele kergesti kätte anda. Hektiline linalugu läheb käima ootamatult rahulikult, meenutades isegi mõnd väikest indie-draamat, kuid õige pea hakkad taipama: midagi on valesti. Samm-sammult jõuab kohale, et selle argise pealispinna all pulbitseb perverssete nõidade mõistatuslik maailm, kust trügib inimeste sekka üks nõiutud mõrvarkleit. Vormiliselt võiks see olla õudusparoodia, mis irvitab žanriklišeede üle ja loksutab seda üle võlli briti huumoris, kuid Strickland ei lähe nii lihtsat teed pidi. Film eirab kõiki reegleid nii loojutustuse, montaaži kui pildikeele osas, mõjudes pigem kui ülidramatiseeritud antiikteater. Sama võtet kasutab ka Kreeka lavastaja Yorgos Lanthimos, kuid "Kangas" on veel jaburam.

Seansi ajal lahkus saalist mitukümmend inimest ning tegelikult pole sellest midagi üllatavat - "Kangas" juhatab vaatajat juhuslike sündmustega valele teele, annab korduvate nõrdameelsete motiividega filmile poeetilise käigu ja kuigi sellest segapudrust võib proovida mingit tervikut kokku panna, siis ei ole see parimagi tahtmise juures võimalik. Filmist võib leida viiteid tarbimisühiskonnale ja "Office Space'i" sarnasele kontoriabsurdile, kuid need on väga tinglikud. Tegelikult on see lihtsalt ühe segase autori õõvastav maailm, kuhu vaataja saab korraks sisse kiigata. Uuesti ei tahaks, aga ühe korra oli päris huvitav.

Vaevalt see kunagi Eesti kinolevisse jõuab, aga Netflixi friigifilmide peidetud nurka sobiks hästi.

"Hävitaja" ("Destroyer")
Režissöör: Karyn Kusama

Võib-olla oli minul imelik lapsepõlv, aga 1990. aastate Ameerika krimifilmides, kus uurijad on alati veidi pohmas, pahad on eriti pahad ja head on eriti head, peitub mingi turvaline soojus. Neis lihtsates süžeedes, üheplaanilistes tegelastes ja juustustes action-stseenides on midagi sellist, millest ei tüdine, pigem lähevad need ajaga õdusamaks ja nunnumaks. Ilmselt pole ma ainus, sest Eesti kommertskanalid ketravad neid filme tänaseni.

Aastaid oli selliste filmide tootmises paus, sest moodsad põnevikud ja krimkad kippusid olema liiga tõsiseltvõetavad ja kunstilised, polnud enam mõnusat B-kategooria totrust. Teine äärmus oli see, kus uuemad linalood, mis mõndagi märki tabasid, olid kokkuvõttes lihtsalt nii halvad, et ei kõlvanud kuskile. Õnneks näitab Karyn Kusama filmiga "Hävitaja", et mõnusalt tume ja kergemeelne retrokrimka on võimalik ka praegu - isegi nii ambitsioonikalt, et sinna sisse saab ära peita südamliku perekonnaloo.

Peaosatäitjaks on Nicole Kidman, kes teeb oma karjääri ühe parima ja veidraima rolli, kehastades alkoholist läbiimbunud uurijat, kelle must nahkmantel ja kohutavalt ärajoodud nägu annavad alust suurepäraseks Halloweeni-kostüümiks. "Hävitaja" läheb esimesest minutist peale käima, rullides lahti müstilise mõrvaloo, mille tagant paljastub Kidmani minevik salapolitseinikuga julmade pangaröövlite ridades. Mitmete labaste, kuid siiski mõjuvate pööretega lugu on jutustatud üllataval moel. Me näeme peategelase minevikku 16 aasta tagant ja tema tänapäeva, kuid vahepealne aeg jääb teadmata. Miks ta on sellisesse kohta jõudnud? Kellega on päriselt tegemist? Pole aimugi, kuid lugu on piisavalt avar ja reljeefne, et iga vaataja saab need seosed ise luua.

Režissöör Karyn Kusama on karjääri jooksul teinud mitmeid ebaõnnestunud katsetusi nagu tühine "Aeon Flux" või lihtsalt nilbe straight-to-DVD tasemel "Jennifer's Body", ent viimased linalood näitavad, et tegelikult on tal väga täpne arusaam žanrifilmide mudelitest. Nii värske "Destroyer" kui kõhe thriller "The Invitation" seisavad laiemas žanrikinos üsna autonoomselt, olles tugeva autorikäega meelelahutuslikud plahvatused, mis jäävad pikaks ajaks kummitama. Loodetavasti tuleb tänu Kusamale selline tume ja lõbus krimiandmine uuesti moodi.

Hetkel ei ole avaldatud, kas "Hävitaja" üldse Eesti kinolevisse jõuab, kuid publikut oleks filmile kindlasti.

"Rändlinnud" ("Birds of Passage")
Režissöörid: Christina Gallego, Ciro Guerra

Narkokartellide argipäeva on viimastel aastatel kino- ja teleekraanidel läbi ja lõhki uuritud, olgu see siis "Narcos" - millele lisandus just uus kõrvalseriaal "Narcos: Mexico" - või siis tänaseks juba filmisarjaks kasvanud "Sicario". Nii nende näidete kui ka paljude teiste kartellifilmide puhul on põhiliselt fookuses ässad, kes topivad taskutesse miljoneid dollareid narkoraha, elavad hiigelvillades ja tegelevad kõiksugu tumedate tegudega. Seejuures jäävad varjule kohalikud, kes aineid kasvatavad, korjavad ja ässadele edasi müüvad - seal n-ö põhjakihis toimuvad tegelikult samasugused teod, lihtsalt kontekst ja eluolu on täiesti erinevad.

"Rändlinnud" viibki vaataja 1970. aastate Kolumbia narkokaubanduse keskmesse, võttes fookusesse ühe väikese Wayuu küla, kus jälgitakse väga täpselt esivanemate seatud reegleid ja traditsioone. Esimesed mõnikümmend minutit on sündmustik väga hõre ja tänuväärselt laisk, sest pilguheit sellesse tundmatusse maailma on niivõrd võõrapärane, et nõuab sisseelamiseks pisut aega. Vähehaaval haarab kohalike inimeste kogukonnatunnetus ja kindel elukord täielikult kaasa, sest Christina Gallego ja Ciro Guerra jutustavad lugu läbi miljoni väikese detaili. See annab filmile antropoloogilise tõsiseltvõetavuse, mis on isegi ajastutruudes linalugudes küllalt harv nähtus.

Rahumeelselt alanud lugu ehitab kiiresti pineva õhustiku, mida tekitavad üha kasvavad narkodiilid ja kaks peategelast, kes meenutavad tõsiste kriminaalide asemel pigem suvalisi kaake. Valede otsuste ja halbade kokkusattumiste tagajärjel läheb käima halastamatu kättemaks, mis ületab oma julmusega kõik ootused ja teeb silmad ette ka suurtele möllukassahittidele. Eriti eepilise käigu annab filmile ka see, et lugu kulgeb läbi mitmekümne aasta, mida Hollywoodi loojutustuse traditsioonis eriti ei kohta.

Tihe ja suurejooneline eepos, mis paneb maagilise realismi tigeda narkodraama konteksti, mõjudes korraga nii hariva sissevaatena tundmatusse maailma kui ka intrigeeriva meelelahutusliku plahvatusena.

Tuleva aasta veebruaris saab "Rändlindusid" näha ka Eesti kinodes.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: