Kaspar Viilupi PÖFF-minutid: festivali lõpuks ulmet, nalja ja valusat reaalsust ({{commentsTotal}})

"Ole valvel!" ("Au poste!") Autor/allikas: outnow.ch

Viimased kolm päeva PÖFFi ongi ainult jäänud, kuid õnneks on tegijad kavalt teinud, paigutades viimastesse päevadesse mitmete festivali pärlite linastused.

"Usun, et oleme üksi" ("I Think We're Alone Now")
Režissöör: Reed Morano

Kõiksugu kosmosefilmide ja eepiliste pseudoajalooliste suurteoste kõrval on üllatavalt populaarne ulme alažanr ka n-ö viimase ellujääja lood, mille juures leitakse aina uusi vaatenurki, kuidas sellele pealtnäha ühekülgsele teemale läheneda. Pärast infektsiooni, looduskatastroofi või mõnd muud apokalüpsist on maailmas vaid üksainus ellujääja, kes hakkab siis selles reegliteta maailmas kas hullu panema, teisi inimesi otsima või lihtsalt hüsteeriliselt ringi rähklema. Näiteid on palju - "I Am A Legend", "The Last Man on Earth" või ka Cormac McCarthy raamatul põhinev "The Road" -, kus kõigi aluseks on sama hävinenud maailmas üksinda ellu jäämise idee.

Küllalt poeetilisel moel läheneb sellele teemale ka "Usun, et oleme üksi", kus Peter Dinkladge'i kehastatud Del on ühes Ameerika väikelinnas ainus ellujäänu. Müstiline haigus tappis ootamatult kõik ülejäänud inimesed, mille tagajärgede koristamise võtab peategelane oma ülesandeks. Tänav tänava järel koristab ta ükshaaval maju, veab sealt välja laibad ning matab need maha. Tänu kindlale rutiinile tunneb Del end selles üksildases maailmas turvaliselt, kuniks ühel päeval kohtub ta Grace'iga. Elle Fanningu kehastatud naine lööb senise elukorralduse segamini, mis toob välja aga režissööri võtmeküsimuse: kas üksinduse muudab talumatuks teadmine läheduse võimalikkusest? Unikaalne idee, mis on ka filmi üks suurimaid tugevusi.

Ulmest kui sellisest tuleb "Usun, et oleme üksi" puhul rääkida väga tinglikult, sest tegelikult on väljasurnud maailma varju peidetud õrn ja südamlik draama, kus pole midagi ebareaalset ja uskumatut. Kaks inimest, kes on kaotanud lootuse armastuse ja läheduse suhtes, peavad uuesti õppima, mida need tunded tähendavad. Kui aga oled korra juba leppinud üksindusega, on sellest küllalt raske uuesti lahti öelda. Reed Morano annab tühjade tänavate ja mahajäetud majadega edasi tunnet ja segadust, mis valitseb peategelaste mõtetes - maja maja järel jõuavad nad aga selgusele, kuhu astuvad vahele ootamatud jõud. Mõjuv ja äärmiselt inimlik linateos.

"Usun, et oleme üksi" linastub 1. detsembril kell 21:45 Apollo Solaris kinos ja 2. detsembril kell 19:45 Tartus kinos Cinamon.

"Ole valvel!" ("Au poste!")
Režissöör: Quentin Dupieux

Suurte eepiliste plaanidega ning droonikaadritega on lihtne muuta ka kõige tühisem ja mõttetum film paari kraadi võrra ägedamaks. Keeruline on see-eest panna särama linateos, kus kogu tegevus toimub ühes ruumis - sellistes piiratud oludes on lihtne muutuda kammerteatriks, kus kaovad ära filmilikud jooned ning järgi jääb üheplaaniline telelavastus. Samas on selline väljakutse paljude režissööride käes ka särama löönud. Mõned kuud tagasi kinodes jooksnud Taani film "Süüdlane" rääkis loo hädaabinumbri operaatorist, kes pidi lahendama keerulise olukorra. Eelmise aasta PÖFFi üks säravamaid pärle oli "Pidu", kus sõbralik koosviibimine keeras täiesti pööraseks.

Samasse ritta sobib ka Quentin Dupieuxi "Ole valvel!", mis toimub ühe Prantsuse politseijaoskonna ruumides, kus uurija proovib tunnistajaga koos lahti muukida müstilist mõrvajuhtumit. Napilt 70 minutilisse filmi süžee mõttes rohkem ei mahugi, kuid režissöör on selle lausa anekdoodina mõjuva lühiformaadi enda kasuks pööranud. Ta mõistab, et kahe jorsi vaheline jutuajamine ühes kabinetis on surmigav teleteater kõige halvemas mõttes, mistõttu viib ta vaatajat pidevalt valele teeotsale, segades reaalsust uitmõtete ja seosetute naljakildudega.

Filmi "Ole valvel!" võib pidada isegi klassikalise narratiivi paroodiaks, kus loo jutustamine iseenesest muutub juba eraldi naljaks. Selline mudel, kus mitte ükski element filmi juures ei ole tõsiseltvõetav ning kõik klotsid on nagu väikesed naljakillud ühest eriti suurest naljast, on kaasahaarav ja eriline. Dupieux loodud maailm on pealtnäha lihtne ja isegi labane, kuid kui tegevustik on nii sürreaalne ning totter, muutub see kõik omalaadseks unenäoks, kus on raske mõista, mis on nali, mis on päriselu ja mis on lihtsalt mõni režissööri teele sokutatud jaburus.

Kiiduväärt on ka ingliskeelne pealkiri "Keep an Eye Out", mis saab filmi kulgedes täiesti teistsuguse ja napaka tähenduse. Absurdikomöödia tipptase, mis jõuab lühikese kestuse ja ülilihtsa sisuga veiderdada rohkem kui oodata võiks.

"Ole valvel!" linastub 30. novembril kell 21:30 Tartus kinos Cinamon.

"Pääsemine" ("Lifeboat")
Režissöör: Josefine Kirkeskov

Kui filmi "Ole valvel!" tegevustik oli piiratud ühe politseiuurija kabinetiga, siis "Pääsemine" katsetab samasugust mudelit üksikul purjekal. Visuaalses mõttes annab see muidugi suure eelise - ümber sillerdav meri lisab tugeva emotsionaalse laengu, aidates vajadusel päikese ja tuulevaikse ilmaga kinnistada õnnetunnet või tormiste lainetega rõhutada paanikat ja segadust. See aga ei muuda Josefine Kirkeskovi filmi kuidagi suuremaks, pigem vastupidi, kapseldades tegelased oma muredega täielikult purjeka imetillukestesse ruumidesse.

Lugu läheb käima kui rõvemagus romantiline seebiooper, kus rutiini võrku langenud paar läheb mitmenädalasele päikselisele paadireisile. Õnneks see ilus unelm lüüakse kiiremas korras kildudeks, kui ühel ööl päästavad nad appikarjete peale vees hulpinud naisterahva. Režissöör heidab sellega vaatajate ette provokatiivse küsimuse: mida teie selles olukorras teeksite? Päästetud pagulane ei soovi, et teda võimudele üle antakse, ning palub end hoopis paadis kiivalt varjata. Tekkinud keeruline situatsioon surub paarikese nurka, tõstab pinnale juba unustatud probleemid ja muudab mõne hetkega romantilise draama närviliseks thrilleriks.

Lihtne film püsib koos tänu tugevale sotsiaalsele kontekstile ja heale kaameratööle, mis muudab purjeka väiksuse ootamatult avaraks tänu kümnetele võttenurkadele. Niiviisi saab ka kitsa ja klaustrofoobse keskkonna kaudu rääkida lugu, mis puudutab tegelikult kogu Euroopat. Tugeva üldistusvõime debüüt, mis hoiab vaatajat põnevil, avades oma saladusi samm-sammult filmi käigus.

"Pääsemine" linastub 1. detsembril kell 18:00 Coca-Cola Plazas.

"YUNG"
Režissöör: Henning Gronkowski

Paljude muude eesmärkide kõrval, mida PÖFF kannab, on üheks oluliseks küljeks kindlasti ka noortefilmide särtsakuse ja tõsiseltvõetamuse tõestamine. Justfilm on juba aastaid näidanud, et lillede ja liblikate asemel on noortele mõeldud filmid täis julgust ja hulle ideid, mis paneksid isegi nn täiskasvanute filmide puhul (see ei tähenda pornot!) vaatajate taluvuse proovile. Eriti meeldiv tendents on see, et noortefilmid on kasvanud ka alafestivali piiridest välja - debüütfilmide võistlusprogrammi kuuluv "YUNG" räägib alaealistest, kuid on nii valusalt realistlik, et lööb ilmselt ka kõige kaagimad noored rivist välja.

Režissöör Henning Gronowski viib vaataja Euroopa peomeka ehk Berliini noorte argipäeva, kus ei kehti ükski seadus ning miski ei ole tabu. Prostitutsioon selleks, et narkootikumide tuules pidu panna, on enamike tüdrukute jaoks okei. Kodukeemiast kahtlaste mõnuainete küpsetamine ei üllata kedagi. Korgijook on noorte jaoks sama igapäevane asi kui hammaste pesemine või söömine. "YUNG" ei paku ühelegi probleemile lahendust, vaid lihtsalt dokumenteerib neid ilma moraliseeriva kriitikata. Filmi fookuses ei ole erinevalt paljudest sarnastest lugudest purunenud perekonnad - ühegi noore kohta ei saa öelda "aga tal oli just raske lapsepõlv", tegelikult võiksid nad kõik normaalsed lapsed olla, kui vähegi tahaksid.

Kes ootab, et film räägib pidude tähtsusest noorte elus, peab pettuma - tegelikkus on midagi hoopis muud. Peod on Berliini noorte jaoks pigem tagajärg kui eesmärk, sest kui sa oled ikka kõvasti kõiksugu aineid segamini paugutanud, siis ei jää lihtsalt muud üle kui koos seltskonnaga kuskile technoreivile õõtsuma ronida. Mida muud sa aines peaga ikka teed? See tõdemus, milleni "YUNG" jõuab, on kohati nii häiriv, et pidin korduvalt silmad kinni katma ja ennast sellest jäledast maailmast välja lõikama.

Viimasel ajal on noorte nihilistlikust elust tehtud palju filme, näiteks Tartuffil linastunud Hollandi linateos "Meie" ning dokumentaali ja mängufilmi piire hägustav Poola film "All These Sleepless Nights". Gronowski "YUNG" sobib hästi sinna ritta, kinnitades, et kui kunagi peeti Harmony Korine'i "Kids" šokeerivaks, siis tänaseks on noored ikka palju hullemaks muutunud. Klišee või mitte, aga Lennart Meri sõnad sobivad siia hästi: olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis. Aamen!

"YUNG" linastub 30. novembril kell 22:00 Coca-Cola Plazas. Seansil on kohal ka režissöör Henning Gronowski.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: