Internetiavarustest pärinev Poe seadus väidab, et selge viiteta autori kavatsusele on võimatu luua äärmuslikke vaateid esitav paroodia, mida ei saaks segi ajada parodeeritud vaadete siira väljendamisega. Nii võivad inimesed pidada "Wall Streeti hundi" peategelast Jordanit vingeks vennaks ning kindlasti leidub ka neid, kes imetlevad ja ihalevad "Rannaparmu" peakangelase Moondogi (Matthew McConaughey) elustiili. Treilerist ja filmi 52protsendisest Rotten Tomatoesi skoorist lähtudes võib "Rannaparm" esmapilgul tunduda rumalapoolse stoner-komöödiana. Siiski see nii ei ole. On hulganisti viiteid (alates juba sellest, et tegu on Harmony Korine'i filmiga), mis lubavad arvata, et "Rannaparm" viljeleb oma žanri satiiri ja sellest leiab kuhjaga sotsiaalset kriitikat hedonismi, nihilismi ja boheemliku elustiili ülistuse suunas.

Härra Korine'ile pole karm kriitika võõras. Tema eelmine film "Metsik koolivaheaeg" (Spring Breakers, 2012), Rotten Tomatoesi skooriga 66 protsenti, on paljude kriitikute meelest üks halvimaid filme, mida nad näinud olid, teiste jaoks jälle – mina nende seas – oli tegu tolle aasta ühe parima filmiga (toimetaja ühineb - toim.). Film kandideeris Veneetsia filmifestivali Kuldlõvile. Nii et "Rannaparmu" ebaedu kriitikute ja publiku hulgas on Harmony Korine'i filmograafia vastuolulisust arvesse võttes lausa ootuspärane.

Kuukoerast ei saa karjakoera

Moondog on hedonismi kehastus. Tema ainus siht elus on lõbutsemine, mis koosneb peaasjalikult seksist, alkoholist ja narkootikumidest. Ta kannab jaburaid kostüüme ega hooli sotsiaalsetest normidest. Ta on särav stoner-komöödia tegelane, kelle sabas liikudes saame osa veidratest seiklustest, kohtudes ühe pöörase tüübiga teise järel. Sellegipoolest, kui ta lööb pasunat puhuva mehe muulilt vette, pole see füüsilise komöödia avaldus. Me näeme Moondogi haleda klouni ja jobuna, kes ta ongi. Teisi traditsioonilisi stoner-komöödia elemente on mõnuga üle võlli lükatud: pime rastafari suitsetab puujämedust kanepipläru; Lingerie (Snoop Dogg) kasvatatavat kanepisorti koheldakse kui püha reliikviat.

Ja kuigi film teeb oma žanri kulul nalja, on vahele pikitud piisavalt peeni ja satiirilisi hetki, mis teevad "Rannaparmust" kokkuvõttes täitsa korraliku komöödia.

Moondogi geniaalsust poeesia vallas kiidab pea iga talle vastutulija. Poeedile antakse isegi prestiižne auhind. Kuid kui näeme teda laval kirevas kleidis pseudo-sügavmõttelist luuletust oma riistast lugemas, mille peale õhtutualetis publik maruliselt plaksutab, on selge, et Korine heidab meie üle nalja. Ja heidab nalja ka ühiskonna üle, kes vaatab Moondogi erilise isiku ja kangelasena. Korine teritab hambaid mitme teema kallal – rahakultus, isikukultus, kanepikultuur. Kuigi teemad on seotud, poleks teinud paha, kui satiir olnuks veidi fookustatum, nagu "Metsikus koolivaheajas".

Neoonpilve uimas

Keeruline on mitte tõmmata paralleele "Rannaparmu" ja "Metsiku koolivaheaja" vahele. Mõlema põhiteema on hedonism, kuigi esimene keskendub kanepimaaniale ja teine USA relvahullusele. Visuaalselt pakuvad mõlemad värvilist neoonnaudingut, mille eest võime tänada Benoit Debiet kaamera taga. Debie tuntakse enim peadpööritava kinematograafia poolest Gaspar Noe filmides. "Rannaparmus" hüpitab ta kaamerat vestluste ajal ringi, mis annab osavalt edasi ajataju muutumist pilves olekus. Korine'i-Debie Florida Kinouniversum on koht, mida kindlasti sooviksin uuesti külastada.

Sügavama tasandi olemasolu ei tee filmi automaatselt veatuks. Nagu paljud satiirilised teosed, maadleb "Rannaparm" paratamatusega, et kui üritad nalja teha millegi tobeda kulul, siis pead seda tobedust ka näitama. Võib märgata misogüünseid alatoone – enamikku naisi kasutatakse iluasjakestena pillava elustiili juures; stseen stseeni järel Moondogi nihilistlikku eluviisi vaadates võib tekkida tüdimus ja teemade rohkus jätab vaataja kohati peataolekusse. Siiski pakub "Rannaparm" piisavalt mõtteainet ja meelelahutust, et õigustada kultuurihuvilise publiku kinnotulekut. Oleks kahju, kui vaatajaskonnaks jääks ainult stoner-komöödiate tulihingelised fännid.