Oletame, et sa tahad olla stsenarist-režissöör. Juba filmikoolis arendad sa oma südameasjaks saanud projekti. Töötad väsimatult iga rea kallal, kuni viimaks on iga sõna täiuslik. Käid käsikirja lugematuid kordi üle, et filmi tempo saaks just õige. Kui veab, siis pärast kümneaastast tublit tööd valitakse sinu stsenaarium välja ja saad oma filmi ära teha. Ja sellest saab suur hitt!

Niisiis, nüüd ujutab stuudio sind rahaga üle ja tahab sinult uut filmi, aga seekord juba kahe aasta pärast. Mõned "teise filmi needuse" ohvrid on näiteks Neil Blomkamp, kes tuli pärast "9ndat rajooni" ("District 9") välja "Elüüsiumiga" (Elysium) ja Dennis Hopper, kelle "Muretule rännumehele" ("Easy Rider") järgnes "Viimane film" ("The Last Movie"). Kui oli kuulda, et Ari Asteri teine täispikk film tuleb välja ainult aasta pärast esimest, siis tundsin natuke hirmu, kuigi "Pärilikkus" ("Hereditary") oli üks minu 2018. aasta lemmikfilme. "Jaanipäeva" vaadates tundsin aga täiesti teistsugust hirmu...

Vaimsed häired, ärevus, lein, sektid ja rituaalid on kõik märkimisväärsed komponendid nii "Jaanipäeva" kui "Pärilikkusse" juures. Kahe filmi vahelised sarnasused tulevad eriti välja esimeses vaatuses, enne ameeriklaste Rootsi jõudmist, kuid tegemist pole sugugi enesekordusega. Kuigi "Jaanipäevas" pole ühtki stseeni, mis oleks niivõrd seest õõnsaks võttev kui autoõnnetuse osa "Pärilikkuses", siis film ise mõjub terviklikumana. Veelgi enam, erinevalt Asteri esimesest filmist, mille lõpp keeras loole vindi peale lausa jaburuseni, suudab "Midsommar" kasvatada pinget ja samas säilitada usutavuse, nii et kõik naljakohad – musta huumorit leidub külluses – on plaanitud.

Toni Colette, kes mängis peaosa "Pärilikkuses", tegi meeldejääva ja maniakaalse rolli, mis sai kriitikutelt kõvasti kiita, ent tundus osadele veidi liiga hüsteeriline. Florence Pugh' tegelane "Jaanipäevas" on palju vaoshoitum, kuid näitlejanna saab hakkama võrdselt võimsa rollisooritusega. Öeldakse, et režissöör vastutab selle eest, et oma näitlejatelt parimad sooritused kätte saada – ja Asterile peab selle koha pealt küll au andma.

Filmi tegevuspaik – Rootsi külake Hälsinglandis – võiks tunduda eestlastele üsna kodune. Külaelanikud on sõbralikud looduslapsed, kes kannavad rahvariideid ja lillepärgi, laulavad rahvalaule ja tantsivad ringtantse. Ööd on nii valged, et ameeriklasest külaline lausa kohkub, kui saab teada, et kell on üheksa õhtul, ent päike lõõskab endiselt kõrgel sinitaevas. Pealtnäha on tegemist looduslähedase utoopiaga, aga kui näeme üht külaelanikku kepslemas plokkflöödiga ja teisi sügavalt embamas, hakkab hinge kriipima tunne, et see siin on liiga ilus, et tõsi olla. Peagi hakkavadki külaliste ees lahti rulluma igasugu kummalised kombed ja traditsioonid. Eestlase silmale võib tuttavlik tunduda ka justkui "Rehepapist" pärit armujoogi retsept.

Sarnaselt ulmega töötab ka õudus paremini, kui seda kasutatakse metafoori või allegooriana ning eesmärk pole lihtsalt võika tapmisega publikut hirmutada. "Pärilikkus" astus sammu kaugemale ja mõjus suurema osa ajast pigem peredraama kui õudukana – "Midsommarist" leiab rohkem traditsioonilisi õuduselemente, näiteks kehaõudust ja rümbarebu, kuid film säilitab siiski tugeva emotsionaalse tuuma.

Näiliselt utoopiline armu- ja empaatiaküla on ideaalseks tegevuspaigaks lahkuminekufilmile. Dani on ärevusele kalduv inimene, kes vajab palju emotsionaalset tuge, kuid tema poiss-sõber Christian (tõlkes "kristlane") – selline nimi võiks teda hoida eemale paganlikest küladest – pole nende suhtele samavõrra pühendunud. Kuna "Jaanipäeva" inspiratsiooniks oli režissööri enda valus lahkuminekukogemus, kus tema oli Dani rollis, kaldub film portreteerima Christianit suurema süüdlasena. Samas teiselt poolt mõeldes võiks küsida, kas tasub kaastundest kellegagi kokku jääda, kellest sa enam tõeliselt huvitatud pole? Igatahes käärib Dani ja Christiani suhe samaaegselt Hälsingländi külastusega.

Jälle kord näitab Aster oma meisterlikkust ärevuse ja pinge loomisel. Läheneva huku aimdus hõljub meie kohal ja surub meid kahe ja poole tunni jooksul järjest enam maadligi. Ja kuigi alati ei pruugi esiplaanil just vilgas tegevus käia, on pildikeel nii haarav, et film ei jää kunagi venima – kas toimub midagi veidrat tagaplaanil või on aega imetleda kaadri kaunist kompositsiooni. Tegelased söövad psühhedeelikume ja see, kuidas eriefektid annavad edasi nende hallutsinatsioone, nägude moondumist, hingavaid puid ja jooksvaid mustreid, on suurepärane ja hüpnotiseeriv – ning seda ilma liialdustesse laskumata. Dani ärevust kujutatakse samuti verdtarretavalt mõjuvalt.

Avakaader on hele suvepäev kaunis Rootsi looduses koos laulva külarahvaga, mis vaheldub järsult vaikse talvestseeniga. Aster kasutab sageli teravaid pildilisi ja kõlalisi kontraste, mis ei lase publikul end kunagi kindlana tunda. Ja loomulikult loob tausta judinaid tekitav muusika, mis sisaldab ka kohalikke rahvalaule. "Jaanipäev" ei proovi meie tähelepanu hoida ehmatusmomentidega, vaid lummab meid hoolikalt kokku sätitud meeleoluga.

Ari Aster on filmitegija, kellel tasub silma peal hoida. Juba teist korda sai ta hakkama meisterliku õudusfilmiga ja loodetavasti saame tulevikus näha ka tema tööd teistes žanrites. Ma loodan, et Asteri tandem kinematograafi Pawel Pogorzelskiga püsib, sest nende kahe koostöös sündinud filmikeel on midagi erilist. Paljud filmid ongi loodud meelt lahutama, eriti kehtib see õudusfilmide kohta. "Jaanipäev" pole aga pelgalt meelelahutus, see on kunst.