Arvustus. "Stockholm" – kohting pangaröövil
Uus film kinos
"Stockholm"
Lavastaja: Robert Budreau
Osades Ethan Hawke, Noomi Rapace, Mark Strong
7/10
Teha komöödiafilmi Stockholmi sündroomist – kus ohvril tekivad positiivsed tunded oma ahistaja vastu – tundub lugupidamatu. See on ellujäämismehhanism, mis aitab inimesel toime tulla äärmiselt pingelises ja abitus olukorras. Seda seostatakse pantvangidraamade, koduvägivalla, sektidega jne. Siiski, "Stockholm" pole film, mis sukelduks sügavale psühholoogilistesse keerdkäikudesse, vaid pigem esitatakse lihtsalt sündmust, 1973. aasta pangaröövi Stockholmis, mille järgi sündroom nime sai. Lõppude lõpuks on filmi pealkiri lihtsalt "Stockholm".
Filmi reklaamlause kõlab: "Põhineb absurdsel, aga tõestisündinud lool". Peategelase nimi muudeti filmis ära, nii et ei tea, kui palju sellest oli tegelikult tõsi, kuid absurdne oli see igal juhul. Mõlemad, nii Lars (Ethan Hawke), amatöörist pangaröövel, kui politsei, on üsna saamatud. Mõlema poole naljakad valesammud loovad veidi Coeni vendade meeleolu, ka esituse viis sarnaneb veidi. Vennad Coenid on musta komöödia meistrid, sidudes täiuslikult jõhkra vägivalla ja absurdihuumori. "Stockholm" üritab, aga ei jõua paraku sama kõrgele tasemele. Sellegipoolest leidub filmis toredaid hetki ja naljakohti. Kuid on ka segadusse ajavaid hetki nagu näiteks see, kus värskelt pantvangi võetud Bianca (Noomi Rapace) saab võimaluse oma abikaasaga rääkida ja hakkab talle üksikasjalikult andma juhiseid, kuidas laste jaoks õhtusööki valmistada. Kuigi see on tõenäoliselt mõeldud naljakohana, siis Rapace pisarais, paaniline esitus on nii siiras, et tundub kohatu naerda.
Aga kuidas saab vangivõetu ikkagi armuda vangistajasse? See on lihtsam, kui pangaröövel on vägivaldse psühhopaadi asemel heasüdamlik ja klounilik. Ethan Hawke Larsi rollis on filmi nael. Ta on maniakaalne ja lärmab palju. Seda sorti veidi hullude esituste puhul on raske eristada "suurepärast" näitlemist lihtsalt "kõige rohkem" näitlemisest, aga Hawke'i rollisooritus on haarav ja dünaamiline. Näeme Larsi nii hüperaktiivse kui õrna ja haavatavana. Ta on nii karismaatiline kui tobe. Kandes lollakat parukat, kauboimütsi, aviaatoriprille ja pornovuntse, küsib ta tigedalt "Kas ma näen välja nagu idioot?". Ja kuigi naljakaadri lõpp lõigatakse liiga järsult ära, siis peas kumiseb vastus: "Jah, sa tõesti näed.".
Ehkki nimisündroomi ulatuslikult ei uurita, ei jäeta seda ka kõrvale. Mõni aasta tagasi ringles internetis artikkel "36 küsimust, millega ära armuda" (mis oli tuletatud psühholoogilisest eksperimendist, kus uuriti lähedust). Eelduseks on, et kiindumus sünnib suures osas intiimsusest. Sarnasel moel veedavad ka Lars ja Bianca intiimselt palju aega koos; mees räägib oma minevikust ja naine õpib, milline küll oma puudustega, kuid hea inimene Lars on. Kuigi seda otse välja ei öelda, siis on vihjeid – nagu eelmainitud kokandusjuhiste stseen – et Bianca ei ole õnnelikus abielus ja see omakorda teeb metsiku Larsi tema jaoks veelgi paeluvamaks. Tekkiv side on arusaadav ja tundub usutav. Ent siiski, kui suhe liigub edasi romantilisse sfääri ja jõuab armatsemisstseenini, tekib tunne, et ehk mindi sellega liiga kaugele.
Öeldakse, et ajalugu on parim õpetaja, nii et mida me õppisime? Film mainib möödaminnes paar korda Nixonit ja Watergate'i skandaali ning Bianca peab nördinud kõne sellest, kuidas tal puudub usk politseisse ja valitsusse. Meie aina ebausaldusväärsemaks muutuvas poliitilises kliimas on see kindlasti praegu oluline sõnum, kuid filmis summutab seda Larsi naeruväärne tembutamine. Nii et võib-olla ongi ainus asi, mida film tahtis meile südamele panna, see, et kui kavatsed röövida Rootsi suurimat panka, siis peab hea plaan ja ka natuke nutti olema.
Toimetaja: Valner Valme