Teada-tuntud nõuanne stsenaristidele kõlab nii: "Kirjuta teemal, mida sa tunned." Ja ennäe, kui palju on võrsunud filme filmitegijatest ja kirjanikest! "Valu ja hiilgus" on järjekordne film, kus hinnatud hispaania režissöör Pedro Almodovar vaatleb oma elu. See film on tema töödest tõenäoliselt kõige autobiograafilisem, kuna sellel on kõige vähem stiliseeritud narratiiv – ei mingit mõrvamüsteeriumi ega ulmeelemente. Film jutustab lihtsalt ühest vanast hispaania gei filmitegijast, kes kirjutab autofiktiivseid teoseid.

Ei saa öelda, et Almodovar paneks oma filmide pealkirjaks väga peeneid vihjeid sisu kohta. (Minu lemmiknäide on "Naised närvivapustuse äärel".) Nii et "valu" tähendab "Valus ja hiilguses", äraarvatavalt, valu. Salvador (Antonio Banderas) jutustab vaatajaile kõigist oma terviseprobleemidest põlvevalust kuni peavaluni. Iroonilisel kombel on see lõbus stseen ja üks käputäiest komöödiamomentidest muidu rahulikult kulgeva draama vahel, kust enamjaolt puudub isegi tuntud hispaania melodraama. Füüsilise valu vastu võitlemiseks kasutab Salvador heroiini hiilgust. Vaatajate õnneks ei paina teda siiski pelgalt füüsiline valu. Teda muserdavad kaotatud armastuse valu, leinavalu ja valu sellest, et ta ei suuda enam kunsti teha. Banderas teeb vaoshoitud, ent veenva rolli ja kõik need valud peegelduvad hästi tema mornil kortsus näol. Salvadori kolmveerandeakriisi narkootikum saab teda aga ainult teatud maani emotsionaalsest valust päästa. Ta peab leidma endale – ja seda ta ka otsib – uue armastuse ja kunsti hiilgust. Peategelane väljendab oma valu läbi kunsti, mis aitab tal oma hinge ravida – ja ehk teeb seda ka režissöör ise.

Kuidas üldse teha kokkuvõtet ühest inimesest, tema tervest elust? On ju palju erinevaid külgi Salvadori – nagu ka Almodovari – elus, mis teevad temast selle, kes ta on. Võiks uurida lähemalt tema õpinguid katoliku koolis, aga seda on Almodovar juba teinud filmis "Halb kasvatus". Võiks uurida põhjalikumalt tema lähedast suhet oma emaga, aga seda on Almodovar juba teinud filmis "Kõik minu emast". "Valu ja hiilgus" ei lähe süvitsi sisse ühte eluaspekti, vaid pigem on see, nagu filmiplakatki vihjab, hetkede kollaaž. Baaris mängib klaver ja film siseneb sujuvalt Salvadori meenutusse, kuidas ta pääses kiriku poistekoori; heroiinipilves meenub talle, kuidas nad emaga pidid rongijaamas magama või oluline stseen tema seksuaalse tärkamise teel. Kõik need hetked või isegi hetkekatked on olulised, et aru saada, kes on Salvador. Sest mis on inimene muud, kui oma mälestuste ja kogemuste kogu.