Arvustus. Poké-fänni unistus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Pokémon: detektiiv Pikachu" Autor/allikas: kaader filmist

Uus film kinos

"Pokémon: detektiiv Pikachu" ("Pokémon Detective Pikachu")

Lavastaja Rob Letterman

Näitlejad Ryan Reynolds, Justice Smith, Kathryn Newton, Bill Nighy, Diplo, Rita Ora

7/10

Bulbasaur, Snorlax, Octillery, Torterra – isegi kui ükski neist nimedest pole sulle tuttav, ära muretse, sa võid siiski nautida filmi "Pokémon: detektiiv Pikachu". Jaapani päritolu Pokémonide (Pocket Monsters ehk Taskukoletised) hullus jõudis Eestisse laiemalt mõne aasta eest nutitelefonimänguga "Pokemon Go", kuid näiteks Ameerikas olid nad kultuuri mõjukas osa juba 90ndate teisest poolest, kui ilmusid esimesed mängud. 1997. aastast on jooksnud ka Pokémonide animesari ja on tehtud mitmeid joonisfilme, kuid "Detektiiv Pikachu" on esimene film, kus ekraanil saab näha "realistlikke" CGI Pokémone koos päris inimestega.

Pokémonid on mitmekesised: mõni on värvikam versioon tõelise loomariigi esinejaist, mõni lihtsalt nunnu karvapall, mõni äge, näiteks tuldpurskav lohe, ja mõni veidi häiriv, nagu Lickitung, kes on meetrikõrgune limane roosa olend paksu kahemeetrise keelega. Filmi animatsioon on suurepärane, eriti nimitegelane Pikachu.

Pokémonid elavad harmooniliselt koos inimestega Ryme'i suurlinnas ja mõjuvad täiesti usutava osana linnast: neljakäeline Machamp juhib liiklust, leegitseva sabaga Charmander küpsetab tänavatoitu. Tekib tunne, et selline olekski linnaelu, kui kõik Pokémoni fännide unistused läheksid täide ja Pokémonid oleksid päriselt olemas. Enamik filmi Pokémonidest on taustategelased, keda nimepidi ei mainita, aga Poke-fännidel on kindlasti lõõmav äratundmisrõõm – "Oh, lahe! Seal on Golurk!" – samal ajal kui mitte-fännid võivad selle asemel lihtsalt mõtteid mõlgutada, et milline tegelastest tundub äge või nunnu või veider. "Detektiiv Pikachut" võib vabalt vaadata ka kui filmi, kus Pokémonid on juhtumisi ühed tegelastest, mitte vaid kui filmi Pokémonidest.

Film jätab mängumaailma teemad enamjaolt kõrvale ja jutustab hoopis film noir'ilikku detektiivilugu. Tim (Justice Smith) uurib isa kummalist surmajuhtumit detektiiv Pikachu abiga, kellest ta salapäraselt aru saab (kuna tavaliselt ütlevad Pokémonid inimestele ainult enda nime või teevad loomahääli). Tim on nurgelise ja vaoshoitud olekuga, vastandudes hästi energilisele naljahambale Pikachule, kelle häält teeb Ryan Reynolds. Pikachu kirjeldus võib tunduda tuttav, kuid siiski pole tegu lastesõbraliku Deadpooliga (mõnele hea uudis, teisele halb). Pikachu on omanäoline, naljakas ja meeldejääv tegelane. Ja koos satub duo üle pea salasepitsuste supi sisse. Filmi üllatusmomendid ja paljastused võivad olla täiskasvanud vaataja jaoks veidi liiga lihtsakoeliselt lahti seletatud, aga nooremale vaatajale peaks lugu palju põnevust pakkuma küll.

Film kulgeb mõnusalt mõõdukas tempos, kus jutu ja loo arengu vahele on pikitud märulistseene. Pokémoni mängude sisu on selline, et püüad metsikuid Pokémone, treenid neid, õpetad neile erilisi võimeid ja seejärel võitled teiste inimeste Pokémonidega. Ja kuna see on lastemänguga, siis kaotav Pokémon ei sure, vaid minestab. "Detektiiv Pikachu" jooksul on aga ainult üks poké-palliga püüdmine ja üks ametlik lahing. Mõnele fännile võib see üüratut pettumust valmistada. Kuid siiski saab näha palju Pokémon-aktsiooni, lihtsalt väljaspool Pokémoni lahingu konteksti ja eriti kõvaks mölluks läheb lõpus, kus on isegi natuke liiga palju märulit. Selline võõrandumine algmaterjalist on tark otsus, kuna mängudel on alati olnud kummaline sisemine vastuolu: öeldakse justkui, et inimesed peaksid Pokémone kohtlema oma sõpradena, kuid mäng põhineb nendega võitlemisel.

Nooremal publikul peaks olema lõbus vaatamine olenemata sellest, kas Pokémonid on nende jaoks tuttavad – kahuritega vett tulistav hiigelkilponn on äge, isegi kui ei teata, et selle nimi on Blastoise. Kuid tegemist pole pelgalt lastefilmiga. "Detektiiv Pikachu" on suunatud ka Pokémoni vanemale fännipõlvkonnale, mida näitab Pokémonide valik. Üle 800st olemasolevast liigist on filmis umbes 60 ja nendest pooled on pärit esimese 150 seast kahekümne aasta tagusest mängust. Täiskasvanud mitte-fännid võivad vast samamoodi hästi aega veeta, kuid nende jaoks on tegemist kindlasti veidra kogemusega. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: