Andrei Liimets kinnitas, et "Igavene valgus" on provokatiivse režissööri Gaspar Noe' järjekordne peatükk katses igale vaatajale epilepsiahoog tekitada. "Tegemist pole võib-olla nii räige materjaliga kui mõned tema eelmised filmid, aga kõik tema tüüpvõtted on siin olemas: vilkuv neoonvalgus, karjuvad inimesed ja disorienteeriv käsikaamera," ütles ta.

"Varasemast rohkem kasutab režissööri pildi mitmeks osaks jagamist, vahepeal läheb ekraan kaheks ja lõpuks isegi kolmeks, seega me näeme korraga erinevaid sündmusi, mis ajab vaataja veel rohkem segadusse," sõnas Liimets ja nentis, et kestuse mõttes on "Igavene valgus" Noe' loomingu kõige veidram teos. "Sellisel kujul, nagu ta Eestis kinodesse jõuab, kestab ta 50 minutit, millega ta ei kvalifitseeru täispikaks filmiks, vaid keskpikaks filmiks."

"Noe veab justkui seoseid keskaegse nõiajahi ja naiste ekspluateerimise vahel tänapäevases kinos," selgitas filmikriitik ja lisas, et samal ajal pole Gaspar Noe ise just kõige progessiivsem lavastaja seni olnud. "Siin ta näitab üsna alasti kujul, kuidas filmi võtteplatsil võivad naised jääda ekspluateeritava rolli ja meeste jõulisesse maailma, selle filmi maalib ta päris räigelt."

Liimetsa arvates on Gaspar Noe looming pisut nišitoode ja värske film ei võida režissöörile ilmselt uusi fänne juurde. "Film võiks sobida neile, kellele Noe stiil meeldib, sest tema kohta tuleb ikka öelda, et ta on julge lavastaja nii vormilt kui sisult," nentis ta ja lisas, et "Igavene valgus" eristub nii levi- kui ka autorikinos toimuvast.