"Igavene valgus" ("Lux Aeterna")
Režissöör: Gaspar Noe

"Kes Gaspar Noe loominguga kursis, teab hästi, et puhta nahaga kinost ei pääse," sõnas Priimägi ja lisas, et epileptikutel ei tasuks kinno minna. "Film on kummalises pikkuses, kuskil 50-minutiline, ning räägib tegelikult filmitegemisest," tõdes ta.

Samuti tõi ta välja, et kui esialgu on "Igavene valgus" üsna rahulik, siis lõpuks läheb päris hulluks. "See on Noe austusavaladus filmitegemise protsessile, mulle tundub, et ta vaatab filmitegemist kui mingit deemonit, kelle meelevalda tuleb end loomingulise palangu ajaks täielikult anda."

"Tema filmidega on alati selline tunne, nagu oleks pesumasinast läbi käinud," mainis filmikriitik ja tõdes, et kuigi teame juba ette, et Gaspar Noe hakkab vaatajat lõhkuma, siis töötavad tema võtted sellele vaatamata. "Seal vahel on ka tsitaate filmiklassikutelt ning kui neid selles kontekstis lugeda, siis mõistad, et film ongi tegelikult kunsti olemusest."

"Seltskonnamängud" ("Games People Play")
Režissöör: Jenni Toivoniemi

"Pealtnäha tasapaks soovitus, ma isegi ei lootnud sellest filmist midagi," tõdes Tristan Priimägi ja kinnitas, et Soome filmi seis ei ole hetkel kiita. "See on ansamblifilm seltskonnast keskealisest soomlastest, kes lähevad taaskohtuma kuskile metsamajja ning kuidas selles suletud keskkonnas hakkavad kooruma minevikust päevavalgele erinevad asjad."

Filmikriitiku sõnul on "Seltskonnamängud" stsenaarses plaanis väga hästi lahendatud, samuti tuleb tema arvates filmile kasuks umbes kahetunnine kestus. "Tihti nende ansamblifilmidega on see, et kerkib paar tüüpi esile, kes on paremad näitlejad, ning teised muutuvad šabloonideks, aga siin seda ei ole, igaüks saab midagi teha."

"Toredasti tehtud ja mõtlemapanev film," nentis ta ja rõhutas, et "Seltskonnamängud" on inimlik draama, mille teemad on eksistentsialistlikud. "Mida me elust tahame või kuidas me oma luhtunud lootustega peame keskeas hakkama saama."

"Keskpäevane praam"
Režissöör: Kaljo Kiisk

Filmikriitiku sõnul on Kaljo Kiisa 1967. aastal valminud "Keskpäevane praam" üks suletud keskkonnas toimuv triller. "Žanrifilm, mida nõukogude ajal Eestis väga teha ei lubatud," tõdes ta ja mainis, et Kaljo Kiisal õnnestusel aga sellele vaatamata suruda läbi üks põnevik. "Filmi eesmärk on tekitada põnevust ning kuigi seal on teatud ideoloogiline moment olemas, siis see pole nii esiplaanil."

"3. detsembril tähistatakse Kaljo Kiisa 95. sünniaastapäeva ning sel puhul toimuvad erilinastused, kinos Sõprus näidatakse "Hullumeelsust", Tartus Elektriteatris "Surma hinda küsi surnutelt" ning Saaremaal Thule kinos "Keskpäevast praami"," sõnas ta.

Kuigi "Keskpäevane praam" valmis juba üle 50 aasta tagasi, on Priimäe sõnul filmi võlu just selles, et see on tänaseni värske. "Ma usun, et see on väga hästi ajale vastu pidanud tegelikult."