Rahvusliku kinematograafia beebieas on õige otsus valida tehtavate filmi(de) žanriks komöödia, selle lavastamine ei nõua süüvimist tegelaste karakterite käsitlusse, mis nõuab kogemusi, kogemusi ja veelkord kogemusi, ja neid polnud 1950-1960. aastatel kuskilt võtta. Vara veel!

Alul tundub, et järjekordne Jutustaja-film, ent seda vaid osaliselt. Jutustaja, Vana Toomas, Tallinna raekoja tornis, juhatab filmi sisse, siis taandub Jutustajana, ent finaalis ilmub taas kui Jutustaja ning loeb ette ajastupärase moraaliepistli.

Teose sees on aga Vana Toomast vaja läinud üpris peeneks dramaturgiakavaluseks.

Me kõik teame, et näidendeil on osad, ühe lõppemisest antakse publikule teatris teada kas vaheajaga või siis lavaeesriide korraks sulgemise ja/või laetulede vilgutamisega. Filmis on meil episoodid, nii mõnigi kord eristatakse neid vahepealkirjadega, meenutagem kas või tippfilme, näiteks Ingmar Bergmani "Marionettide elust" või Jean-Luc Godard´i "Weekendi". Filmi võib episoodideks peatükitada ka muusikalise leitmotiiviga, nagu on tehtud Miloš Formani töös "Lendas üle käopesa", kus kompositsiooniüksuste vahele pannakse mängima grammofoniplaat ühe ja sama palaga. "Vallatutes kurvides" näeme me samas funktsioonis Vana Toomast, mis keerutab end raekojal. Ja sellega antakse sisulegi kaalu, Tallinna reklaamisümbol oleks justkui motospordihuviline.

"Vallatud kurvid" ongi üsna täpne ajastufikseering, ringrajakihutajad olid toonased rokistaarid, kindlasti olid nad siis rohkem ühiskonna tähelepanu keskmes kui tänased rallikangekangelased.

Stsenaarium on hea. Käivitub kiirelt ja lõbusalt, kohe tulevad mängu äravahetamiseni sarnased kaksikõed Vaike ja Maret (Terje Luik).

Paar, teisikud, kaksikud mõjub visuaalselt alati efektsemalt kui üksik, kui tuua näiteid kõrgkunstist, siis tasub ehk meenutada Andy Wachowski ja Lana Wachowski "Matrixit", kus on kaks ühesugust tumedate prillidega agenti või siis sellesama Bergmani "Maasikavälu" Birgitta ja Kristina, kes on koguni sõnumitooja rollis, nõnda et nende sõnum muutub eriti mõjusaks. Akira Kurosawa "Kagemushas"on valitsejal, vürst Shingen Takedal samuti kaksik-teisik, seda poliitilistel põhjustel.

Kaksikud "Vallatutes kurvides" on täiesti ühtmoodi, aga nad on ka korralikult vastandatud, nagu peab. Üks õdedest, Vaike, tegeleb balletiga, ta on abielus Antsuga, (Harijs Liepiņš),  tüütu margikorjajaga. Teine, Maret, on vallaline, tegeleb motospordiga ning on Tartu ülikooli matemaatikaüliõpilane. Tõeline otlitšnik! Vastandus on siiski väline, mitte hingeline, ent komöödias oleks, nagu juba öeldud, karakteritesse süüvimine kohatu.

Veel üks pluss stsenaariumile. Filmis on kaks kõrvalliini, üks neist kellasepa ja koera Antonius omaniku (Voldemar Panso) liin, mis, nagu algul tundub, seisab põhitegevusest kaunis eraldi. Dramaturgias on aga üks raudne reegel – finaalis olgu kõik liinid kokku sõlmitud, muidu on need liiast. Ja seda ongi tehtud, kellasepa koerarakatsile on antud koguni otsustav osa võitja määramisel külgkorvidega tsiklite klassis, armas kutsikas jookseb ringrajale, headuse esindaja Heino (Peeter Kard) lendab kraavi ning esikohale tuleb antagonist Raivo (Rein Aren), niigi mitmekordne tšempion. Hea, et mitte vastupidi.

Teinegi irdu kiskuv liin, see kuidas külgkorvimees ja simulant Peeter (Jaanus Orgulas) laseb ringrajaäärses arstipunktis (selle olemasolu näitab partei ja valitsuse hoolitsust rahva eest) oma sõrme marlisse siduda, kuna on armunud meditsiiniõesse, ent lõpuks, kui on võistluskihutamisel korvist välja kukkunud, vajab tõesti ravi. Ja siis käib ta plaasterdatud näoga ringi.

Filmi sõnum edastatakse tegevustikuga, s.t et dramaturgia töötab, toimuvad tegelaste kohtumised ja kohtumised. Ainult et, kui muidu on kohtumised üksnes süžeevedajad, siis siin lisandub neile teinegi tähendus – kas kavaler tunneb ära, et sedapuhku on tal tegu teise kaksikõega, mitte sellega, keda ta arvab? Ja kavaler ajabki segi, ta ei erista Vaiket ja Maretit. Situatsioonikoomikat küllaga. Toimib infosituatsioon nr 2 – vaataja teab, kuidas on lood, tegelased (või vähemalt üks tegelane), ei tea.

Nõukogude aja kunsti ei olnud mõeldav teha ilma selleta, et poleks "keisrile pearaha maksnud", siis oli ka võimalus jumalat – see on kunsti – teenida. Mäletame, et Lenin on öelnud, et filmikunst on kõige tähtsam kunst, ja Stalin seda direktiivi järgides oli kõigi (!) mängufilmide toimetaja-tsensor. 1959. aastal, Hruštšovi sula ajal, olid veidike leebemad olud, ent ikkagi on riiklikule tellimusele lõivu makstud.

Antagonist Raivo vastandub üldisele eeskujulikule positiivsusele; ta suitsetab, mehkeldab seelikutega, tal on eksamid instituudis tegemata ning saab käskkirja. Nii et autorite kätt on juhtinud valvas enesetsensuur – tuleb kirjutada nii, et "läbi läheb".  

Dialoog jookseb, häirib vaid õppimise rõhutamine, kuid mis parata – nõukogude inimene pidi olema igati tubli. Protagonist Heino (Peeter Kard) on aga igati tubli – töötab sadamas kraanajuhina ja ei suitseta. Kahjuks vaatab siit vastu nõukogudeaegne intelligentsi ja töölisklassi vastandamine, kusjuures intelligents pidi töölisklassilt õppima, kuidas elada õigesti. Raivole saabki osaks kollektiivi moraalne hukkamõist, nagu ette nähtud.

Dramaturgia nõue on, et vastandtegelastel tuleb finaalis minna lausa füüsiliselt rinda katsuma.

Muide, seesugune episood on olemas isegi niisuguses kõrgkunstiteoses nagu "Stalker", seal pusivad enne Soovide Tuppa minekut intellektuaalid Kirjanik ja Professor.

Jah, isegi Tarkovski, kes õppejõuna oma seminarides (millistest mul oli au kaks aastat osa võtta) väljendas põlgust igasuguse hollywoodilikkuse vastu, praktikas siiski ei pööranud neile nõuetele päris selga.

Raivo ja Heino pusimise on kahjuks liiga lühike, selle katkestab nende ühine treener (Rudolf Nuude).

Omaaegne kuulus spordireporter Gunnar Hololei mängib Gunnar Hololeid, teeb reportaaži ringrajavõistlusest.

Kokkuvõttes – lahe komöödia, mille pärast meie filmiajalugu ei pea häbi tundma.