Kas eesti keeles on üldse meile tuntumat teksti kui "Kevade"? Sellest Oskar Lutsu jutustusest/lühiromaanist on meie keelde tulnud kõnekäänu tasemel ütlusi – "Tootsi taskud"; "miks sa, Lible, jood"; "tee pool rehkendust"; "mis nad siis tulevad meie õuele kaklema" jne. Need on meie jaoks tähendustest ja lisatähendustest pungil, need on nagu kindlad paroolid, mis ütlevad meie olulisi salaasju. Ei ole me kõnekäände endale võtnud ainult piiblitõlgetest, oleme neid saanud ka "Kevadest". Ja muidugi pidid need filmi kaasa tulema, muidu polnuks film oma.

"Kevade" tekst puudutab ehk peaaegu igat eestlast, sellest on saanud osa meie identiteedist, ja mõtleme – millise vastutusekoorma võttis enda õlule meeskond, kes hakkas jutustusest filmi tegema!

Mäletan, kui Venemaal hakati tegema filmi Puškini elust. Kõik arutasid, milline peaks Puškin olema, kes näitlejatest peaks teda mängima. Kogu ajakirjandus oli tuliseks köetud. Ja viimaks jäi filmitegemine koguni ära, üldsus hakkas režissööri pidama küündimatuks ning GosKino andis alla, tõmbas kavatsuse oma plaanidest maha.

Arvo Kruusemendiga nii õnneks ei juhtunud. Aga tema julgustükk on seda suurem, et tal mängivad filmis lapsed. Varem täitsid meil laste osi nii filmis kui ka teatris täiskasvanud. Kindlasti on režissööri niisuguse otsus muutnud teose ehedamaks, teinud sellest midagi rahvusfilmi taolist. Kujutame näiteks Tootsi, keda oleks mänginud juba aastates Kaarel Karm ning kes oleks koolipoisiks grimeeritud! Või näiteks sama eakat Lisl Lindaud Teelena. Ihukarvad tõuseksid püsti, eks ole?

Aga see pole kõik. Oskar Lutsu jutustus on kahtlemata karakterteos ja see oli vaja filmi kaasa tuua. Muidu sündinuks täielik läbikukkumine, ehk meenutaksime sel õnnetul juhul ehk tänagi auahnet üritust, mille realiseerimiseks korralikul tasemel ei piisanud autorkonnal vaimsust?

Karmid ja Lindaud oleksid Lutsu loodud tegelaste karakterid viimase finessini välja mänginud, aga lapsed?

Ja isegi see pole veel kõik. Täiskasvanute osi täidavad filmis loomulikult täiskasvanud, aga nemad ongi tasemel näitlejad, kellele jaoks vajaliku karakteri esiletoomine ei ole probleem. Ja kindlasti sattuvad lapsosatäitjad nendega võrdlusesse, olgu või alateadlikku võrdlusesse, kuid ikkagi võrdlusesse. Ja Kruusement on lapsed mängima pannud. Hiilgavalt.

Võtame naispeategelase (või peab ütlema neidpeategelase?) Teele. Luts pole just freuditseja, kuid psühholoog ometi, Teele on tal peenelt loodud – võluv koolitüdruk, kellest ei sirgu mingi Tiiu-talutütrekene, vaid kelles juba embröona ilmutab ennast hakkaja naine, kes ei lase valida ennast, vaid valib ise. Oleks väärt panna meie feministide embleemiks. Hüva, feministid eelistavad kedagi Pariisist või New Yorgist! Mõelgem vaid ühe stseeni peale. Teele (Riina Hein) käsutab Arnot (Arno Liiver): "kasi minema!" ja seejärel pärast üürikest pausi: "tule siis!". Kui palju pidi režissöör vaeva nägema, et see veenvalt välja tuleks? Ja nii Teele kui Arno poolt välja tuleks. Lasta neil õigeid ja loomulikke reaktsioone palgele manada. Kas või rõõmu. Kas või kurbust. Ja seda vajalikul moel, sobival astmel. Ja Kruusement on selle (arvatavasti kohutavalt vaevarikka) ülesandega toime tulnud, nagu kõige muugagi.

Just tegelaste karakterid kannavadki kumbagi teost, süžee pole kuigi oluline. Ja karakterit on antud kõigile, nii täiskasvanuile kui ka koolilastele, sellest oskusest ei ole Lutsul puudu tulnud. Näiteks ka viimasena mängu tulnud Imelik (Rein Aedma) on varustatud kordumata omapäraga – tema on rändmuusiku sarnane mittemuretseja ehk hipide kauge eelkäija. Tõnisson (Ain Lutsepp) on rohmakas ja kompromissitu vastupunnija, äge rahvuslane. Arno on põdura tervisega, tal on elegantsust ja kultuurijanu, tema püüdleb kõrgema vaimsuse poole, filmis sümboliseerib seda viiul, mida mängib õpetaja Laur (Leonhard Merzin, Aksel Orava hääl) ning kes ka muusikariista Arnole kingib. Laur on lihtsalt headuse kehastus.

Muuseas, kõige raskem on luua ja välja mängida positiivseid osi, ja sellega on hästi korda saadud. Filmi žanreeriksime ajastufilmiks ja draamakomöödiaks, aga just komöödia on see, milles nii või teisiti, möödapääsmatult tuleb ette stereotüüpsust. Nali peab meile olema eelnevalt pisut tuttav, täiesti võõra nalja peale me naerma ei hakka, me ei tajugi selles huumorit. Toots (Aare Laanemets) on klassikaline rüblik nii Lutsul kui Kruusemendil. Ja just sellepärast lähebki hinge. Kiirgi (Margus Lepa) on stereotüüpne narr, kes koolikiusamise ohvriks langeb oma eripärasuse tõttu. Et ei ole selline, nagu meie. Tema isa, papa Kiir (Ervin Abel) võimendab pojale antud loomust. Isa ja poeg peavadki olema sarnased, mitte nagu käbi ja känd, mis on täiesti isemoodi väljanägemisega.

Kösterkoolmeister (Endel Ani) on stereotüüpne kõigekahtlustaja-lastepiinaja, keda me maailma kirjandusest ja filmindusest võime leida lugematul hulgal, antud juhul on ta vastandatud õpetaja Lauri siiruse ja headusega ning see annab talle eripära. Köstrina on ta seotud kirikuga ning siit võib välja lugeda vähesotsiaalse ja apoliitilise Lutsu suhtumist papimeelsusesse. Aga Lible (Kaljo Kiisk) ei ole tavaline külajoodik. Uskumatu, ent talle on antud (kui sõnastada tänapäevaselt) rahvabudistlikku karmafilosoofiat. Ehk ei olegi vaja tänapäeva. Sel ajal, kui Luts Peterburis elas, oli seal juba budistlik datsan olemas (hiljem sai sellest Lenfilmi paviljon.) Arvan, et Kruusementki teadis nii mõndagi budismist. Aga olgu nii või teisiti, olemuslikul, sügaval ja paratamatul jotandusel ning budistlikul ellusuhtumisel on päris palju ühist.

Toots vastandub kõigile, ainult õpetaja Laurile mitte ning see tõstab Lauri headust. Just peaaegu kõigile vastandumine teeb Tootsist peategelase.

Niisiis, domineerivad tegelaste karakterid, süžee on tagajärguline. Ükski tegelane pole päris väljapääsmatus olukorras (nagu komöödias tavaline), vaid lutsulikult leebetes situatsioonikoomika episoodides, kus ilmnebki tema karakter, aga kust väljapääsemine ei ole eriti valus ega ka kisendavalt naljakas. Tegemist on kaunikesti lõdvalt sõlmitud pildikestega, mis on reas nagu maasikmarjad heinakõrrel, järgmine ei kasva just otseselt eelmisest välja. Palun – koolitund, kojusaatmised, sekeldus parvega, Lible tegemised, parvesüüdlase ülestunnistus, saunaakna katkilaskmine, uus õpilane Imelik, "ilus poisslapse nimi", "kodukäija" jt. Neid episoode seab kõrs, mis teose koos hoiab ja tervikuks teeb. Ja sellel kõrrel on nimedki – formaalselt tegevuspaik (Paunvere kool ja selle ümbrus), kuid sisuliselt nostalgiamaiku, heatahtlik, avali südamega loodud meeleolu, mis tegelikult kannab nii jutustust kui ka filmi.

Nostalgia?  Eks me kõik oleme koolis käinud, eks me kõik tunneme osadust "Kevadega". Kindlasti on meil olnud sarnaseid juhtumeid, sarnaseid koolikaaslasi, arvatavasti leiavad meist paljud oma koolistki õpetaja, kellel on kösterkoolmeistri jooni. Oleks, et leitaks ka õpetaja Laur!

Süžee siiski ei puudu. Nagu juba kunagi öeldud, peab Alice sumpama läbi küülikuuru imedemaale. Muidu ei ole lugu. "Kevades"  jõuab Arno kooli ja varsti kuulutab mürakaru Toots, et ta hakkab "Teelega plaani pidama". Sõlmub tagasihoidlik armukolmnurgake Teele-Toots-Arno, mis Arno kujutluses muutub uueks kolmnurgaks Teele-Imelik-Arno. Paralleelselt veavad tegevustikku sündmused parvega, selle uputamine ning süüdlase välja selgitamine. Veidi tõstab pinget tekitatud infosituatsioon nr 2 – meie, vaatajad, teame, kes parve uputas, tegelased (mõni tegelane) ei tea.

Olen ise Tallinnfilmi kunagise toimetajana käinud Moskvas GosKinos stsenaariume läbi surumas. Imestan, kuidas parveepisoodis olev kaklus mõisapoistega filmi lubati. Oletan, et GosKino tšinovniku jaoks oli see "sotsiaalse kihistumise näitaja feodalismilt kapitalismile üleminevas Eesti külas" (või koguni seletati seda seal nõndamoodi), meie jaoks on see aga läbi ja lõhki rahvuslik.

Ma ei taha hakata nüüd uhkeldama oma vägeva eestimeelsusega, aga kui Paunvere kooli poisid kaklesid mõisapoistega jõe ääres, siis meie lõime lahinguid venelastega Jaani kiriku taga (Tartus).

Lutsu meetod on lihtne realism ilma igasuguse keerutamiseta – mida ma näen, on see, mis ma näen. Kruusement on sellele juurde lisanud poeetikat, kokkuvõtteks näeme üht täiuslikku kooliarmastuse episoodi. Täiuslikku nii dialoogi kui ka karakterite väljamängimise poolest. Tegevusaeg on talv, mõlemad tegelased istuvad kaunilt valges (film on mustvalge) lumes. Arno pigem pikutab kui et istub.

Arno: Kas sa oleks kahju olnud, kui ma oleksin ära surnud?

Teele: Eks ikka oleks olnud.

Arno: Kas oleksid nutnud, kui ma oleksin ära surnud?

Teele: Kust mina tean sulle praegu seda ütelda.

Arno: Mina tean küll kohe, et kui sina sureksid, siis mina …

Teele: Sina nutaksid?

Arno: Jaa.

Film lõppeb klassikalise avatud lõpuga ja väärtustab sõprust, mis ei ole tähtis ainult kooliealistele.