Ja palun väga, võin oma arvutiekraanil vaadata nelja tema filmi – "Lõppematu päev" (1971, koos Virve Aruojaga), "Värvilised unenäod" (1974, koos Virve Aruojaga) "Taevapõdra rahvaste laulud" (1978) ning "Mees ja mänd" (1979, kaasaaitaja Juhan Krents).

Vaatasingi. Kodust lahkumata ja kopikatki maksmata. Tänan!

Tooming on mulle oma lavastustega pakkunud elu suurimaid teatrielamusi. Ja mitte ainult mulle, vaid tervele mu põlvkonnale. Ja kindlasti minust vanematele ja ehk noorematelegi. Kui kokku saame, tuleb nii mõnigi kord jutuks. Ja käib see umbes nii:

Kas sa "Laseb käele suud anda" mäletad? Aga loomulikult, kuidas siis muidu. Aga "Põrgupõhja uut vanapaganat"? Iseenesest mõista. "Veli Joonatani"? "Polonees 1945", mis tegelikult oli "Tuhk ja teemant"? "Kauka jumalat"? "Tõde ja õigust"? "Põhjas"? "Libahundimängu"? "Jõgi voolab"? Mis sa küsid, kõiki, kõiki mäletan ja veel kümmekonda asja peamiselt Vanemuises aga ka mujal.

Aga Tooming pole ainult teatrirevolutsionäär. Ta oli ka filmirevolutsionäär, potentsiaalselt ehk suuremgi kui teatris. Kahjuks allus filmindus Moskvale, see  teatritegemisest tunduvalt tsenseeritum. Viimase otsesed kõrgemad ülemused asusid siiski Eestis, nad olid liberaalsemad. Ma olin ise Tallinnfilmi toimetaja ning võiksin tubli pooltunni rääkida koomilisi lugusid GosKino tsensoritest. Kunagi ma teengi seda. Ent Toominga kui filmitegija talent jäi suuresti realiseerimata just sovetlike olude tõttu. Ta polnud kohaneja, ta ei sobinud režiimi. Ent ühtteist tal õnnestus siiski ka režissöörina teha, ning see kõik väärib vaatamist ja analüüsimist.

Kui Nõukogude Eesti filmindusele midagi ette heita, siis on see otserealism. Seda nõudis Moskva, ja kahjuks on see mõneti meie aega ka kaasa tulnud.
Tooming aga pole teinud ühtki otserealistlikku filmi. Isegi Paul Kuusbergi otserealistliku jutustuse "Linnukesega" muutis ta assotsiatiivseks filmiks "Mees ja mänd", mille süžee  ei jookse sugugi põhjus-tagajärje liini pidi, nagu GosKino ette kirjutas.

Küsigem alustuseks nii: kas kunst peab peegeldama tegelikkust? Olema mimeetiline (kui kasutada Platoni ja Aristotelese terminoloogiat)? Jah, Marcus Tullius Cicero ( -106 – -43) ütles kunagi ammu, et draama olgu "Elu koopia, kommete peegel ja tõe kajastus." Ainult et need kolm nõuet pole ühildatavad. Kuidas saab näiteks film olla elu koopia, kui tõde seisneb selles, et ega me ikka päris täpselt ei tea, mis asi on tegelikkus. Ja mis kombed need on, kui oma arusaama tegelikkusest surutakse teistele peale!

"Mehes ja männis" ongi tegelikkusega lõpmatusse konflikti sattunud ehitusmees ning endine Saksa sõdur Johannes (mängib Heiki Haravee). Tal on oma arusaam tegelikkusest. Aga kui Kuusberg on toonud esile Johannese konflikti ühiskonnaga ja selle kommunaalväärtustega – et pole positsiooni, mida naised nõuavad, pole raha ja varandust; siis Tooming on teinud Johannese konflikti eksistentsiaalseks, konfliktiks iseenesega, mis muidugi on märksa sügavam asi kui eitada kommunaalväärtusi.

Enesetapumõtted, sisemonoloog (viimane on juba Kuusbergilt). Aga enesetapp oli N. Liidus keelatud ja tabuteema. N. Liidus ei olnud mäletatavasti kahte asja – seksi ja enesetappe.

Huvitav, et kommunist Kuusberg ja mittekommunist Tooming on leidnud ühise keele väikekodanluse põlastamisel.

Filmi vaadates mõistame, et pildi ja sõna, pildi ja tegevuse, pildi ja muusika (laulu) vahel on märksa keerukaimaid seoseid kui teineteisega otseklappimine. Ja neid seoseid Tooming avastabki. Ja see tõdemus kehtib Toominga kõigi filmide kohta, nagu ka tema teatrilavastuste kohta. Mõni ütleks selle kohta, et Tooming loob tegelikkusest nihestatud pilti. Et tema pakutud tegelikkus on amorfiseerunud. Sel ütlejal peab olema ikka raudkindel veendumus, et tema tajutud tegelikkus on see kõige tegelikum. Niimoodi võib arvata vaid lihtsameelne inimene.
"Lõppematu päev" keelati ja hävitati. Meil on vedanud, õnneks film taastati 20 aastat hiljem (1991).

Miks siis keelati? Mis on siin riigivastast?

Igasugune diktatuur on konservatiivne, seda kõigis valdades, eriti loomevallas. Liberaalne diktatuur on samasugune oksüümoron nagu vaba vangla või süütu prostituut.

Avangardsus oli riigivastane. Sidusa loo puudumine oli riigivastane. Ja endastki mõista ka (võrdlemisi) alasti naise- ja mehekehad olid riigivastased.
Siinmängus oli teinekord provokatsioonihõngu. Kuna riik oli vastik, siis tehti dekoltee sügavamaks ja upitati seelikuäär kõrgemaks, et kultuuritšinovnikuid vihastada. Nemad jälle nimetasid sellist vastupanu odava populaarsuse võitmise sooviks.

Totaalne looja aga ei salli ettekirjutisi.

"Lõppematu päev" on ehtne avangardfilm. Pole lugu. On ju loo konstrueerimine teesklus, kunst etteantud mudeli järgi. Sürrealiste kütkestanud assotsiatiivsus episoodide järjestamisel sobib kindlasti paremini Toominga kunstnikuminaga kui kausaalne süžee.

Mulle meenutas teos Andy Warholi alternatiivseid filmitegemisi, mis ulatuvad juuripidi prantsuse cinéma vérité'ni ning venelaste-nõukogulaste kinopravda'ni.
Mis siis filmis juhtub? Karvamütsi ja portfelli kandev mees (Jaan Tooming ise) jookseb mööda linna, kohtub inimestega, kelleks mõnikord on äratuntavalt meie kultuurikorüfeed (näiteks Viiu Härm, Andres Ehin, Vello Aruoja jt), surub lihtsalt kätt, jookseb edasi, teeb päris absurdseid asju, näiteks võtab portfellist (õlle?)pudelid, annab need ajalehekioskisse, jookseb edasi, tõstab mudilasi liinibussi, osaleb peotantsutrennis jne. Pealtnäha mõttetult. Filmi mõte väljendub Tõnu Tepandi lauludes "Milline mees", "Ma teile näitan", "Elu on pikk", "Laske ma näitan, milline mees ma olen".

Erich Fromm on kirjutanud eesti keeleski oleva raamatu "Olla või omada". Loomulikult olla!, vastaksid meile Tooming ja Tepandi ning küsiksid ise: olla või näida?

Käib ju kõigi etenduskunstidega kaasas näimine (ja elus üldse samuti), Toominga film paljastab just seda rumalat tegevust.

Kui nii "Mehes ja männis" kui "Lõppematus päevas" võib tajuda siiski tegelaste stsenaarset tegevust, siis "Värvilised unenäod" on üles ehitatud puhta improvisatsiooni peale. Ja kaamera ees improviseerisid lapsed. Avaneb võlumaailm, laste mänguasjad elustuvad, kass lööb kaasa, kass kaob ära, väike Kati (Katrin Zilinska) läheb teda otsima, kivilinnas tabavad teda kõikvõimalikud ootamatused. Kõlab loitsulaul (helilooja Arvo Pärt), ema ja isa (Raine Loo ja Jaan Tooming) ei leia last üles.

Film on üles ehitatud Jerzy Grotowski teooriale ja praktikale. Oma kirjutises "Vastus Stanislavskile" nimetab Grotowski Konstantin Stanislavski teatrit draamatekstide realiseerimiseks ning vastandab selle Aktile. "Minu jaoks eksisteerib üksnes Akt. [---] Aga ma ei saa püstitada küsimust, kas see on teksti teostamine või mitte. Ma lihtsalt ei oska sellele küsimusele vastata. [---] Mind ei huvita sõnateater, sest selle visioon inimesest on võlts." (Grotowski, lk 176 – 177) Minu meelest on Grotowski siin sõnastanud ka varasema Buñueli-Dalí ning hilisema Godard'i programmi.

Näha aga midagi eestlase tehtuna, see on Euroopaga, see on tõelise kunstimaailmaga üht jalga käia.

"Taevapõdra rahvaste laul" on dokk Siberi väikerahvastest kettidest ja sölkuppidest, ent üsna mängufilmi moodi. Näeme Krasnojarski krai ürgloodust, kuuleme ürgsiberlastelt, Pjotr Serkovilt, Maksim Kusaminilt ja Kõpe Irikovalt, muinasjutte. Kaadriteguse tekstina jagab Andres Tarand faktiinformatsiooni.
Oli ilus päev heade filmide saatel.