Retroretsensioon. Lörtsitud Kingissepp ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Telemängufilm
Telemängufilm "Kaks päeva Viktor Kingissepa elust": Viktor Kingissepp - Jüri Krjukov, poiss - Jaanus Nõgisto. Autor/allikas: ERR/Anton Mutt

"Kaks päeva Viktor Kingissepa elust" (I osa 1980; II osa 1981), režissöör Tõnis Kask, stsenarist Aigar Vahemetsa; mängivad Jüri Krjukov, Heino Seljamaa, Sulev Luik, Teet Hanschmidt, Rein Malmstein, Jaanus Nõgisto, Jüri Järvet, Mati Klooren, Ita Ever, Jüri Lumiste, Tõnu Kilgas, Maret Mursa, Tene Ruubel, Hendrik Toompere jt.

Ikka räägitakse, et Nõukogude võim politiseeris ka kultuuri, võltsis ajalugu ning nihutas etteotsa andetuid, ent parteiliselt kuulekaid inimesi, kes olid valmis seda kõike hüvede nimel tegema. Kas see on nii?

Alustuseks võiks esitada hoopis mnemoturniiri küsimuse: milline Eesti film algab jumala häälega. Jah, seesama "Kingissepp". Ja veel kaks korda, nii esimese kui ka teise osa alustuseks kostub venekeelne Lenini tsitaat, vaataja poole pöörduks otsekui vägede-Jehoova, kes lausub imiteeritud Lenini häälel (seda teeb N. Liidu rahvakunstnik Kirill Lavrov), et laevastik, Kroonlinn, Helsingfors, Piiter ja Revel peavad üles tõusma, peavad kukutama Kerenski valitsuse mõlemas pealinnas, andma võimu bolševikele. Ekraanil on Lenini pühakuportree, Lavrovi ennast me ei näe. Audiaalsus vaid rõhutab jumalikkust, ega Jehoovagi end rahvale suurt ei näidanud, ainult kõmistas pilvede vahelt.

Antaks nagu lubadus, et film tuleb pühadusest. Ütleme ette, et lubadust ei täideta. "Kingissepp" on eluloo- ja ajastufilm, poliit- ja dokudraama, see keskendub vaid peategelase Viktor Kingissepa (Jüri Krjukov) portreteerimisele ning seegi töö jääb pooleli. Tundub, et täidetaks tellimust vahetada Kingissepa imidžit, paistab, et üritatakse luua uus müüt. Varem oli Kingissepast parteilises publitsistikas loodud vapra põrandaaluse kuju, omakeskis räägiti kui deemonlikust fanaatikust, mõneti jõudis selline jutt ka avalikkuse ette, peamiselt tema kaasvõitlejate mälestuste kaudu. Ka Kingissepa vaenlaste, näiteks kaitsepolitseinike infos võime näha meie toonast esibolševikku kui omamoodi Eesti Fausti, kes soovib külvata vaid häda ja hukatust. Siin filmis näeme me täiesti uut, nimelt intelligentset, peaaegu kogu aeg rahulikku Kingisseppa, kabinettide Kingisseppa, ja see pilt ei lähtu mitte ühestki mälestusest ega arhiividokumendist. Ainus toetus sellisele versioonile tuleb asjaolust, et Kingissepal oli kõrgem juuraharidus Petrogradi ülikoolist. Ja seda asjaolu rõhutatakse õige mitu korda. Kool aga teatavasti kedagi ei riku … Hüva, olgu intelligentsusega, kuidas on, aga kabinetid? Kingissepp vihkas kabinette, aga filmis on ta tehtud neis töötavaks inimeseks. Selle kohta ei oska muud öelda, kui seda, et küllap autorid olid ise kabinetiinimesed ning panid Kingiseppa üsna palju iseennast.

Dokudraama on siis žanr, kus näitlejate abiga rekonstrueeritakse mõni tähtis sündmus. Dokudraama raudne tingimus on – olgu pealegi, et lavastatud – et kõik peab vastama tõele. Vähemalt olema üsna tõelähedane.

"Kingissepas" üritatakse audiovisuaalselt taastada ei rohkemat ega vähemat kui seda, kuidas bolševikud oktoobris 1917 Tallinnas võimu haarasid, kuidas Vene Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissariks pandud Ivan/Jaan Poska (Heino Mandri) komissarikabineti Toompea lossis hõivab 27. oktoobril Kingissepp. Ülevõtmisepisoodis pakub Kingissepp komissari kohta Jüri Vilmsile (Teet Hanschmidt), kes on filmi versiooni järgi Päevalehe toimetaja. Vilms mõistab, et tal jääb puudu võimetest täita sel kõrgel postil töötava rahva nõudmisest, ta loobub pakutud kohast, saab nõnda mõnitatud ning posti võtab endale Kingissepp.

Milleks selline väljamõeldis, miks oli vaja ekstra Vilmsi pilgata? Ühelt poolt selleks, et vaid poole aasta pärast saab Vilmsist meie iseseisvuse märterkangelane, ja parteiline tellimus oli kindlasti selliseid inimesi poriga üle loopida. Tundub olevat veel teinegi põhjus. Teatavasti vihkasid bolševikud kõige enam sotsiaaldemokraate, endisi kaasparteilasid ja orientatsiooni poolest mõneti sarnaseid poliitikuid. Leninile kuuluvad sõnad: kodanlased on meid vaenlased, sotsiaaldemokraadid lihtsalt reeturid. Reeturlus tähendas seda, et sotsdemmid ei muutunud bolševikeks, jäid edasi mõõdukalt vasakpoolseteks. Ja vaat, bolševik Kingissepp siis irvitabki sotsiaaldemokraadi üle. Mis sest, et tõele ei vasta, ent leninlikud juhtnöörid on täidetud.

Mõni asi on tõesem. Õige on see, et pole ära unustatud ära vasakesseere (Nõukogude ajal oli kombeks seda teha), kes alul jagasid bolševikega võimu,  seda nii Tallinnas kui enam-vähem kogu Venemaal, ning olid koguni ägedamad ja revolutsioonilisemad kui bolševikud ise. Jagasid senikaua, kuni bolševikud oma liitlased hävitasid. Filmis mängib vasakesseeride juhti, sõja-revolutsioonikomitee aseesimeest Erast Meistrit Heino Seljamaa. Alul on talle antud vaid bolševike ees sabaliputamise osa, hiljem ilmutab ta siiski mingit otsustusvõimet. Tema hüsteeritsemine tähistabki siis vasakesseeride pühendumist terroriaktidele rahvaülestõusu asemel. Kõik otse parteiajaloo õpikust maha kirjutatud!

Süžee ei jookse! Kingissepp peamiselt kõnnib ja vaatleb, äärmiselt tihti räägib telefoniga, tundub, et see ongi kogu revolutsioon. Aa-jaa, korra sõidab veel jalgrattata ja soomusautoga. Igatahes on tegelane põhimõttel, et aega on küll. Kuigi kaebab, et ei ole kolm ööd maganud. Sõnades kuuleme, mida ta on neil öil teinud, ent sõnad ei veena. Film vajab tegevust.

Tundub, et "Kingissepa" puhul oleks nagu tegu jutustamisega, mille vahepeal näidatakse pilte. Neist on mõned liikuvad.

Tegelased muudkui räägivad, lisaks sellele räägib veel personifitseerimata Jutustaja (nn voice-over, kaadritagune hääl), kes erinevalt personifitseeritud Jutustajast, peab olema objektiivne ning väljendama tõde. Tundub, et "Kingissepa" Jutustaja loomisel on eeskuju võetud kurikuulsast Nõukogude korda ja luuret ülistavas Tatjana Liozonova teleseriaalist "Seitseteist kevadist hetke", seal  kuuleme kaadritaguselt autorihäälelt enam-vähem kõigi tegelaste sisemõtteid, pealegi veel objektiivsust (puhast tõde!) taotlevas tema-vormis. Tegemist on selge valetamisega.

"Kingisepp" on parteiliselt sobivate faktide ümberjutustamine ajastupärastes kostüümides, filmis puudub täielikult dramaturgia.

Kes oleks vähegi tahtnud Kingissepast kangelast teha, pidanuks ta vastandama antikangelasega, aga ju ei juletud ühegi bolševismivastase tegelase staatust pisutki tõsta, nii vastandub Kingissepp halli massiga, mis aga kisub tema kangelaslikkust alla.

Revolutsioonikomitee (ревком) aga tegeleb (vabandust-vabandust) juba selge mökutamisega, kogu aeg istutakse ühes toas, vahel peetakse siiski koosolekut ja jällegi räägitakse telefoniga. Telefonihaiged, mitte bolševikud!

Autoritel pole olnud fantaasiat mõelda tegelaste jaoks välja mingit tegevust, pole jätkunud söakust võtta see tegevus ajaloost. Sest midagi ju ikka 27. oktoobril Tallinnas ikkagi toimus, aga see, mis toimus, ei ole sobinud kroonukaanonite järgi tehtud filmi. Parem juba rääkigu parteilist juttu, siis ei saa keegi hiljem turja karata!

Dialoog kõlab võltsilt, tundub, et parteiajaloolased on 1917. aastasse viidud ning seal rääkima pandud.

Ühes asjas siiski jälle riivatakse pisut tõde.

Filmi lõpus peab Jaan Anvelti (Jüri Aarma) juhitud Eestimaa nõukogude täitevkomitee Toompea lossi suures saalis (seal, kus praegu käib koos riigikogu) oma istungit ja arutatakse maaküsimust. Teatavasti lubasid bolševikud kõigile maata ja vähese maaga talupoegadele osa konfiskeeritud mõisamaast. Istungil aga kõlavad juba Hans Pöögelmanni (Tõnu Mikiver) hüüded teha mõisatest sotsialistlikud riigimõisad. Muuseas Eesti töörahva kommuun neid moodustama hakkaski, ent õnneks oli selle verise nähtuse eluaeg väga lühike.

Bolševike hüüdlause, millega peibutati enda poole ligi 40 protsenti eestlastest, oli "Rahu! Leiba! Maad!". Neist ei täidetud mitte ainukestki. Aga ikka leidub neid, kes bolševikke kiidavad, teevad seda isegi 60 aastat neist ajaloosündmustest hiljem.

Dokudraama ja eluloofilm eeldavad ausust, filmist aga vaatab vastu selge ja teadlik petmine.

Muuseas, Kingissepast saaks teha vägeva filmi. Isik oleks seda igati väärt, muidugi on ta meie vaenlane, ent ta on suurepärane vaenlane. Ja väga ohtlik. Ega muidu poleks kaitsepolitsei ta 24 tundi pärast arreteerimist õigusriiki häbistades maha lasknud. Juba kaitsepolitsei hirm Kingissepa eest näitab, et mees on filmi väärt. Praegune on aga ära lörtsinud nii Kingissepa kui ka aja, millal tegutses. Diletantluse üks näitaja on terviku puudumine. "Kingissepas" puudub tervik. Aga küllap võib tegijaid õnnitella priske honorari puhul.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: