Kuidas niisugused asjad sünnivad?

1967. aastal sai KGB esimeheks Juri Andropov (hilisem lühiaegne NLKP keskkomitee peasekretär ja NSV liidu ülemnõukogu esimees), tema tundis muret, et julgeolekuorganeil ei ole rahva seas prestiiži ning andekad noored ei püüagi luurajaks saada. Näe, Läänes ilmub spioonindusest romaan romaani, film filmi järel, miks ei võiks see olla nõnda ka N. liidus? Tarvis luua oma, nõukogulik James Bond! Vastavat kirjandust hakkas tootma ametilt Lähis-Ida spetsialist ning sealsete keelte oskaja-õpetaja Julian Ljandres varjunime all Julian Semjonov, kes oli ajakirjanikuna pool maailma läbi reisinud. (Teadagi, kes välismaale lasti.) Valmisid pikad-pikad järjelood, kus kangelased võitlesid Nõukogude võimu eest eri aegadel ja kohtadel. Kindlasti on neist võitlejaist kõige kuulsam Maksim Issajev (Max Otto von Stirlitz), kellest kokku tuli 14 romaani. Andropov avas Semjonovile arhiiviuksed, autor võis kasutada salamaterjale, mida hoiti seitsme riivi ja luku taga. Liigub versioon, et Andropov isiklikult luges hoolega läbi käsikirjad ning andis loa ka niisugusteks asjade ilmumiseks, mis partei peaideoloog Mihhail Suslov oleks kohe ära keelanud. Andropov aga käskis juttudest koguni filmid teha. Nii sündis Nõukogude korda ja luuret ülistav kurikuulus teleseriaal "Seitseteist kevadist hetke", (režissöör Tatjana Liozonova) sellesama Stirlitziga eesotsas ning sai nõnda populaarseks, et rahvas tegi Stirlitzist oma anekdootide kangelase. Varem langes niisugune au osaks ainult Puškinile ja riigijuhtidele.

Kus aga ilmub luuraja Issajev esimest korda rahva ette? Just detektiivis ja seiklusjutus "Briljandid proletariaadi diktatuurile" [edaspidi: BPD -- toim], mis kordustrükkides kannab juba pealkirja "Stirlitzi noorus". Uue nimel all on see ka teist korda filmiks tehtud. Aga esmalt ekraniseeriti alustekst ei kuskil mujal kui Tallinnfilmis.

Eesti Vabariigi sünni juures on ka üks miinusmärk. Nimelt kasutas bolševistlik Venemaa pärast Tartu rahulepingu sõlmimist just Eestit ulatuslikuks tsaarivaranduse müümiseks välismaale. Eesti oli vahejaam, siit liikusid kokkuröövitud (bolševike keeles eksproprieeritud) kuld, briljandid, ehted, maalid jm edasi ostjateni Läänes. Vahendajail Tallinnas ei jäänud oma komisjonitasu teenimata.

Just sellel tõestisündinud ajalooseigal põhineb BPD süžee, ei ole kahtlustki, et põnev materjal on leitud tänu arhiivitööle.

Antagu andeks, kogu oma austuse juures Grigori Kromanovi vastu pean ma ütlema, et filmi ei ole. Kohe kuidagi ei ole. On vaid ülesvõetud dialoogid ja nende pidajad, räägitakse eri paikades, ent tõelist tegevust ei ole. Kui vähe juhtub! Kõik kordub – rongisõit, kohtumised kabinettides, kõrtsistseenid (erootilise tantsukesega), stsenaristil on vajaka fantaasiast. Hüva, romaan võib olla dialoogikeskne, kuid film mitte. Ja dialoogidki on kirjutatud lohakalt üle jala, need on tegelasiti individualiseerimata. Tõsi, leidub üksikuid repliigipärle.

Kromanov oleks pidanud tellima uue stsenaariumi! Võib-olla ei lubatud? Öeldi, et meiega ei vaielda? Alles 40. minutil toimub esimene pussipiste. Alles siis saab selgeks, kes on kes. NKVD ju ometi inimesi ei tapa, järelikult on pussitaja röövel. Aga sama igavalt läheb edasi.

Ma oletan kavatsusi. Nõukogude-Bond ei tohi ringi mööbeldada, ei tohi seigelda mööda sänge, ei tohi kellelegi liiga teha, ei tohi kihutada autodega, Nõukogude-Bond on humanist ja intellektuaal, umbes niisugused võisid olla ettekirjutised Semjonovile ning need tulid kaasa ka filmile. Ja tulemus – filmi ei ole. Järjekordne näide, et poliitotsused ei tohi domineerida kunstis, aga, nagu me teame, teame domineerisid need siis igal pool, neile alluda oli kohustuslik.

Jüri Sillart on kaamera abil püüdnud muumiate kahekõnest filmi teha, ja see on tal mõneti ka õnnestunud. Aga efektsetest valguse-varju kaadritest jääb väheseks, film ei koosne ainult piltidest. Ka muusika teeb seda jututuba filmilikumaks (helilooja Arvo Pärt, kes esineb ka klaverimängija osas), kena ja meisterlik, kuid sellest siiski ei piisa. Draama on eelkõige tegevus, δρᾶμα tähendabki kreeka keeles tegevust.

Filmis näeme elementaarseid vigu, mida ei tohiks endale lubada. Tegevus toimus 1921. aastal Revalis (s.o siis Tallinnas), ent ringi sõidetakse 1930. aastate autoga.

Nii palju siiski, et meie kodumaa elu-olu ei ole laimatud, koguni vastupidi – kui rong üle piiri jõuab, imetleb emigratsiooni siirduv kirjanik Leonid Nikandrov (Nikolai Volkov jr) Eestit, mida ta vaguniaknast näeb. Piir ei ole Narva jõgi, vaid korrektselt toonane piir Komarovkal koos oma ajastupärase loosungväravaga – TERVITUS LÄÄNE PROLETARIAADILE. Arvati, et lääne töölised hakkavad tulema oma unistuste maale. Vastandatud on nälg ja kaos Moskvas ning kord ja puhtus Eestis. Nikandrovile on suhu pandud isegi niisugused mõtted: revolutsiooni tulemusel on võimul purjus jätised jne. Selge, nii mõtleb paha inimene, negatiivne kangelane, aga nende raamatus ilmumiseks ja filmis kuulmiseks on vaja kõrget luba. Oletan, et just siin oli Andropov isiklikult otsustaja.

Arhiivitöö ei ole vältinud vigu. Maailma avangard- ja plakatikunsti kullafondi kuuluv Moori afišš ПОМОГИ on originaalis ainsuses ja ilma hüüumärgita, filmis näeme appihüüet mitmuses ПОМОГИТЕ! Ja hüüumärgiga, mis läheb risti vastu autori mõttega. Hüüumärk pidi olema näljast surev ülestõstetutd kätega rippuja ise ning suunatud oli plakat igale inimesele isiklikult.

Filmi dialoogide mõistmiseks tuleb teada võrdlemisi põhjalikult bolševismi ajalugu, mis pole aga seiklusžanrile omane. Jällegi erinevus – Bondi-lood on lihtsad, Nõukogude-Bondi omad keerulised.

Miks on nii palju juttu Poolast?

Muuseas, pärast pikka riigita olekut vaid kolmeaastane Poola kujunes noil aastail bolševike põhivaenlaseks, kuna seisis ees, takistas Berliini-võtmist (sealt pidi algama ülemaailmne revolutsioon), niisiis siin on põhjus, miks Poolat mustatakse. Olgu, aga miks seda siis 1971. aastal meenutatakse? Nõukogude ajal täitis iga vihjegi päevapoliitilist tellimust ning sotsialistlikus Poolas, Varssavi-pakti riigis olid asjad halvad, rahulolematu oli töölisklass, keda võim pidas enda toeks. Aga miks see siis filmi 1975. aastal kaasa võeti? Sellepärast, et rahulolematus jätkus, N. liit polnud nõus Poola meetmete leebusega.

Näeme veidrat luuleõhtut Moskvas, kus poeet karjub, et ta usub eimillessegi ning eimiski on püha ning maailma alus.

1920. aastail eksisteerisid Venemaal väga omapärased ja väga avangardsed kunstirühmitused, kuniks Stalin need ära keelas ning nende liikmed lihtsalt likvideeris. Nitševoolaste pilkamisega õigustatakse tegelikult Stalini kuritegusid ning ollakse ühtse Nõukogude kunstivoolu, nn sotsialistliku realismi poolt.

Ütleks, et ehk on BPD sotsialistliku realismi produkt, kuid ei saa, sest pole teada, mida sotsrealism endast kujutas, ehkki Nõukogude ajal paigutati selle alla iga teost.

Ja nüüd siis kullast, briljantidest ja muust varandusest, mis liigub Tallinna kaudu. Filmis räägitakse meile, et sellega äritsesid kurjategijad, kes justkui oleksid selle rikkuse Lenini loodud tiiklikust kullafondist röövinud. Ja vaprad tšekistid tulid Tallinnasse röövitut varandust päästma. Tegelikult sahkerdas Venemaa bolševistlik valitsus siinsete ärimeeste abiga, tšekistid olid kaasas kaitsmaks kulda röövimise eest. Nii et ise röövisid, mitte ei otsinud röövitut.

Film algab Tallinnfilmi embleemiga (tagurpidi koonusekujuline TF ja tänavalatern), toonastest sotsiloogilistest uuringutest on teada, et ainuüksi selle nägemine kutsus vaatajas esile tõrksa hoiaku.

BPD taolised filmid näitavad, et tõrksus oli teenitud.