Retroretsensioon. Hukkumine on paratamatu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Libahunt" Autor/allikas: kaader filmist

"Libahunt", 1968 (digitaalselt taastatud 2012), August Kitzbergi samanimelise näidendi alusel. Režissöör Leida Laius, stsenaristid Leida Laius ja Lembit Remmelgas, mängivad Ene Rämmeld, Evald Hermaküla, Malle Klaassen, Arnold Sirkel, Evi Rauer, Elsa Ratassepp, Voldemar Paavel, Doris Kareva, Külli Song, Rein Valter, Siina Üksküla, Leonhard Merzin, Paul Kilgas, Artur Joala, Arvo Heina, Laine Mesikäpp, Heino Raudsik, Laine Välbe, Valter Soosõrv jt

"Libahundi" võime žanreerida avangardfilmiks, eksperimentaalfilmiks, aga ka tragöödiaks.

Kui tavaliselt on filmidel, mis kuuluvad kahte esimesena nimetatud žanrisse, vaadatavus kasin, siis "Libahundi" kohta see ei käi.

Miks?

Filmis on peaaegu täiuslik dramaturgia. Süžee põhineb Tiina (Ene Rämmeld), Marguse (Evald Hermaküla) ja Mari (Malle Klaassen) armukolmnurgal. Armukolmnurk pärineb juba Hellase näidendeist, see on täiejõuline draamabaas, mis kütkestab publikut peaaegu alati. Antud juhul on teljel Margus – Tiina mõlemapoolne armastus, teljel Margus - Mari asub Mari poolt armastus, Marguse poolt ükskõiksus, teljel Mari – Tiina aga mõlemapoolne vihkamine. Suhteid võimendab asjaolu, et kõik kolm, nii orbudena Tammaru tallu võetud Mari ja Tiina kui perepoeg Margus on kasvanud koos, on lapsepõlves on üksteisesse kiindunud sõbrad. Eriti hästi saavad läbi väike Tiina (Doris Kareva) ja väike Mari (Külli Song), see on filmis näidatud nende koosmängimisena, koosnaermisena. Käiakse koos saunaski, nende ühine kasuema, Tammaru talu perenaine (Evi Rauer), peseb neid ühes kümblusvannis. Lapsepõlvesõprus päädib rivaalitsemisega neiueas. Nõnda, et saatuslik lugu.

Jah, dramaturgia on loonud August Kitzberg, ent see on filmi oskuslikult kaasa võetud. Kitzbergi äärmiselt näidendipärastest dialoogidest on loobutud, ja see on õige tegu. Filmis polegi eriti vaja tegelasele mõeldud artikuleeritud dialoogi, tükk maad kinematograafilisem on kõne lähendamine muusikale. Laiuse filmis kuuleme loitse ja hundiulge, mõtet otse väljendavaid repliike mitte kuigi palju. 

Loitsud näitavad meile ajastut (XVI – XVII sajand, nõiaprotsesside aeg), aga teevad teose ka rahvuslikuks – me mõistame, et nemad on meie esivanemad.

Lisaks dialoogidele on küsitav mingit konkreetset mõtet väljendava tegevuse vajalikkus. Mäng on ikka rohkem kino kui tegelikkuse matkimine. Mis seda tegelikkust matkida, las ta olla rahulikult edasi! "Libahundis" ei sammu tegelane punktist A punkti B mitte selleks, et kohale jõuda, vaid selleks, et tema liikumine oleks spetsiifiliselt kinematograafiliselt esteetiline.

Filmis näeme, kuidas Margus jookseb läbi padriku, läbi vee Tiinat otsima. Sõnum on selge - tee armastuseni ei ole lihtne. Ent selle jooksu puhul on tegemist koreograafiaga. Üsna palju näeme ka tantsu. Just tants, hiljumine sobib avangardfilmi paremini, kui igasugune muu liikumine.

Ja kui tantsitakse veel lõkketule ümber, on see juba midagi päriskino moodi.

Muuseas, kogu loomekunst sündiski tule ümber tantsimisest. Neil iidsetel aegadel toimisid kõik kunstiliigid - koreograafia, muusika (trummipõrin ja häälitsused), kujutav kunst (tätoveeringud ja maskid), kirjandus (laulusõnad) ning  teater - veel ilusasti koos. Me nimetame seda sünkretistlikuks kunstiks ning tänase päeva audiovisuaalne kunst liigub samas suunas.

"Libahundis" põleb mõnel puhul tuli vees, seega on kokku pandud kaks ürgelementi. Ja ümber veelõkke tiirutavad hobused, muistsetes hamedes ratsanikud sadulas.

Hobune on üldse üks kinematograafilisemaid loomi, ta on kui filmide jaoks loodud. Meenutame Kira Muratova "Ahvatlusi".

Nii et Laiuse loos mängitakse mängu. Ja mängus väljendatud armukolmnurk on kahtlemata esteetilisem realistlikust, tegelikkust matkivast kolmnurgast. See on nagu soneti ja ajaleheteksti vahe. Selge, et sonett on kunstilisem, kuid on ka selge, et kogu filmindus ei saa koosneda ainult sonettidest. Ent ei tohiks koosneda ka ajalehetekstidest.

"Libahundis" kõnelevad verbaalselt ja kõigile mõistetavalt olukorra lahti Tammaru talu peremees (Arnold Sikkel), perenaine (Evi Rauer) ning vanaema (Elsa Ratassepp), ilma selleta läheks asi ehk päris ülekäte.

Ma pole eriline etnospets, kuid film tundub etnograafiliselt täpne. Talukeskkond, söömine ja niitmine, samuti külaühiskond, näiteks jaanituli, näivad ehedad, ja väline realism vaid kaunistab teost.

Mõneti on pildirealism pööratud poeetikaks. Võtame miniepisoodi, kus minnakse niitma. Taluinimesed haaravad üksteise järel õrrel rippuvad vikatid, seejärel niidavad tsiuh-tsäuh! See on üsna lähedal absoluutsele kinematograafiale, see näikse olevat mehelik väikeste luikede tants.

Olukord on väljapääsmatu kõigi peategelaste jaoks. Tammaru talu perenaine ja peremees on teinud heateo, võtnud võõrad lapsed kasvatada, nüüd peavad nad ühest kasutütrest, Tiinast lahti saama. Margus peab  kuulama oma vanemate sõna, teiselt poolt aga järgima oma südamele ning hoidma Tiina poole. Tiina on kiivas oma lapsepõlvesõbra Mari peale ning läheb vastuollu oma kasuvanemetaga, kellele ta peaks olema tänulik, kuna siiamaani on need teinud talle teinud ainult head ja head. Mari on kiivas Tiina peale, kellega nad on ilusti ühes talus elanud pikki aastaid.

Teooria ütleb, et väljapääsmatust olukorrast pääsemiseks peab tegelane sattuma uude ja hullemasse olukorda.

Nii Tiinaga juhtubki. Armastustragöödiast pääsedes pageb ta metsa, ta ise peab seda vabaduseks. Aga seal ei ole peavarju, isegi mitte seda kehva suppi, mida süüakse Tammarul.

Niisiis, filmis näeme tegelaste poeetilisi sonetiportreid, avangardfilmile omaselt ei ole püütudki luua inimportreid.

Film on mustvalge nagu kõrge kunstiprooviga teosed ikka, emotsioone annavad valgus ja vari, nende vaheldumine on tõesti meisterlikult lahendatud (operaator Algimantas Mockus). Kõike näemegi läbi visuaalse filtri, millel on kaameramehe käekiri. Loomulikult režissööri suunamisel-nõusolekul. Kõike kuuleme läbi helikujundusfiltri. "Libahundis" on suurepärane muusika (helilooja Veljo Tormis) ja helitöö (helirežissöör Roman Sabsay). Muusikagi sobib kinematograafiasse etemini kui jutt. Tasemel on ka kostüümid (kunstnik Linda Vernik, kostüümikunstnik Hilda Kruusi).

Konflikt käivitub juba esimeses episoodis, Mari karjatab Tiinale: "Libahunt!", kui on näinud Tiinat ja Margust jaaniõhtul koos.

Järgneb tagasivaade Tiina lapsepõlve, saame teada, et Tiina ema (Siina Üksküla) on kirikukaagis jõhkralt ja julmalt piitsutatud kui libahunti. Seda näeb pealt väike Tiina, ja need on eriti mõjusad kaadrid. Ei pruugi olla freudist, et mõista, millise hirmsa jälje niisugune mälestus eluks ajaks hinge jätab.

Ikka räägitakse, et protestantism tõi meile kultuurialge, lugemisoskuse, et Rootsi kuninga initsiatiivil hakati rajama rahvakoolide võrku. Nii see oli, ja selle eest tänu. Ent luterlusega kaasnesid ka nõiaprotsessid, mis olemuselt on täiesti häbiväärsed. Filmis näeme, kuid külakogukond süüdistab Tiinat libahundiks käimises. Näeme pastorite poolt lollitatud rahvast. Vajasime haridust, ent just hariduse pakkumine tõi meile nõiaprotsessid.

Nii et surnud ring. Ajani, mil valgustus meile jõudis, oli veel pikalt minna.

Tähendab, vastandub üksikisik ja külakogukond, Tiina ja kõik teised.

Iseenesest on see olemuslik ürgvastandus. Meil kõigil on oma mina, kõik kuulume kuhugi ühiskonda ja seltskonda, kuulume mingisse gruppi. Meil võivad olla kodanike ja kaaslastega parimad suhted, ent me ikkagi vastandume sellele. Eriti jõuline on vastandus siis, kui me ei klapi seltskonna-ühiskonnaga, kuhu kuulume. Nii et Tiina vastandumine külakogudusele on midagi suurt ja sügavat, on ajastupärane ja Tiinale individuaalne, ent ometi puudutab meid kõiki.

Vastandumise sisuks on orjameelsus contra vabaduseigatsus, ega eksistentsiaalsemat vastandust ehk leidugi. Tiina, vaba hing, lippab metsas, päikese käes, Mari, kuulekas orjameelne, ajab hämaras ringi käsikivi. Ori ihkab olla ori, ori vihkab vabadust. Ja Margus? Tema on algul kahevahel, Tiina ärgitab temas vabadustunnet, Mari ning isa ja ema kisuvad teda orjusesse.

Tiina ärgitab Marguses vabadustunnet, ent siiski ei suuda ta Margust orjameelsusest välja tirida.

Oletan, et ogar Jass (Leonhard Merzin), kes teeb hullu koomuskit, karjub ja kisendab, on vennastekoguduse taevamineja võrdkuju. Filmis pole ta siiski ajaloo illustreerimiseks, talle on antud vajalik funktsioon - narrilt pead sa tõde kuulma! (Nagu see juhtus kuningakodades.)

Ja kus väljendub teoses tragöödia? Paratamatuses. Olukord lihtsalt peab lõppema katastroofiga, igasugune muu lahend on välistatud.

Meenutame siinkohal Sophoklese surematut tragöödiat "Kuningas Oidipus", mis on juba tublisti üle kahe tuhande aasta vana. Asjad ei saanud mitte kuidagi (mitte kuidagi!) kujuneda teistsuguseks, kui et Oidupus pidi tapma oma isa, abielluma oma emaga ning sigitama poeg-vendasid ning tütar-õdesid. Paratamatus on üks peamisi müüdilikkuse tunnusjooni. Müüdilikkus ise on kõrge kvaliteet mis tahes lugu sisaldavale teosele. Kui Kitzbergi näidend on siiski võrdlemisi realistlik, siis film on lahendatud müüdilikkuse võtmes. "Libahundis" väljendab paratamatust Tammaru vanaema, kes on klassikaline sõnumiütleja. Oidipus läheb karistuseks igavesele rännule, Tiina jookseb metsa. Meenutame, et juba Aristoteleselt kõrge tunnustuse leidnud Oidipuse-loost on saanud klassikalise filmiloo täiuslik eeskuju.

Ma tean, et igasugused edetabelid kunstis on totrad. Ent kui keegi eiram päriks minult kandidaate Eesti tippkümne filmideks, siis kohe kindlasti nimetaksin ma "Libahunti".

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: