Retroretsensioon. Erapooletul on kaks vaenlast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Olev Neulandi film
Olev Neulandi film "Tuulte pesa". Autor/allikas: kaader filmist

"Tuulte pesa" (1979), režissöör Olev Neuland, stsenaristid Grigori Kanovičius ja Isaakas Fridbergas (Leedu olude klapitamisel Eesti jaoks oli abis Mats Traat), operaator Arvo Iho, kunstnikud Halja Klaar ja Heikki Halla, helilooja Lepo Sumera. Mängivad Rudolf Allabert, Evald Aavik, Tõnu Kark, Vaino Vahing, Ain Lutsepp, Nelli Taar, Anne Maasik, Indrek Korb, Salme Pooppuu jt.

Üks stsenaristidest, nimelt Isaak, oli Moskva-koolis mu kursusekaaslane, tema õpetas mulle kui kaasbaltlasele (meiesugused hoidsid seal kokku) tarkuse: stsenaariumiga läheb kolm aastat – ühe aasta kirjutad, kaks surud läbi. Tema oli kommertsinimene, mulle sai selgeks, et niisugustes tingimustes minust stsenaristi ei tule.

Isaak jõudis meile paar kuud pärast õppetöö algust. Miks? Ta oli sisseastumiseksameil välja jäänud, seejärel kirjutas ta kõikvõimalikesse instantsidesse protestikirju, kaebas, et teda ei võetud põhjusel, kuna ta on rahvuselt juut. Ta apelleeris oma hiilgavale sisseastumistööle ja saavutas võidu! Tema sisseastumistöö oli aga seesama "Tuulte pesa" (edaspidi TP).

Miks Isaak ja mitte Isaakas? Ta ütles, et Tallinnas pandi tiitritesse Leedu lõpuliited, milliseid kummalgi mehel passis ei ole.

Kummalisel kombel oli teise koolivenna Olaf Neulandi diplomitöö seesama TP, siis juba filmiks realiseeritud kujul. Asi selles, et Neuland vormistas end ametlikult lõpetajaks siis, kui TP sai valmis, kuigi õppis varem. Neuland oli erakordne inimene (ja seda väga-väga mitmes mõõtmes) ja tema debüütfilmgi on erakordne, see on karakterteos, mille tegemine vajaks režissöörikogemusi. Neulandil neid tarvis polnud, temale tuli kõik otsekui pühast vaimust.

TP all on kindlasti üks parimaid stsenaariume, mis eales on Tallinnfilmis käiku läinud. Seda siiski dramaturgiat ja kunsti silmas pidades, mitte ajaloo- ja poliitikaaspektist lähtudes. Aga veidi ka viimaseid arvestades. Kirjutada ja seejärel teha noil aastail inimlik film metsavendadest, see oli juba iseenesest paras julgustükk. Juba sõna "metsavend" ise oli peaaegu keelatud, pruukida tohtis vaid bandiiti.

Niisiis, aeg sõda pärast sõda, koht metsatalu. Žanrid – ajastu- ja sõjafilm, perekonna- ja vastupanudraama ning tragöödia.

Filmis peaaegu ei ole klišeelikkust, selle asemel näeme hoopis väga originaalseid tegevusi, mis tõestavad stsenaristide fantaasiavõimet. Isegi punaste juht Tiit Paljasmaa (Tõnu Kark) pole stereotüüpne, talle on antud karakterit ja individuaalsust, ta on agar ja kergeusklik, ja kõik selle mängib osatäitja ka täiel mõõdul välja. Ehk võinuks rohkem omapära olla metsavendade pealikul (Vaino Vahing), ent tema lähim kaaslane (Ain Lutsepp) juba iseäralikum.

Sõda on alati üpris dramaturgiline tegevus, seda on ka järelsõda. Ollakse ju poolt ja vastu, püütakse vastastikku teineteist ära tappa. Oleme kuulnud, et  päris orkaani südames valitsevat vaikus. Ja nii on ka sõjas kõige dramaturgilisem moment see, kui keegi ja miski seal ei sõdi, ei taha sõdida. Kui sõdijal on sõjas üks vaenlane, siis mittesõdijail on neid koguni kaks. Järelikult ka kaks korda rohkem draamapinget. Ja nii on ka filmis kujutatud Mahtjamäe taluga, seda piiravad nii metsavennad kui punased. Aga meie näeme tavapärase relvade täristamise asemel, kuidas talu peremees Jüri Piir (Rudolf Allabert) korjab otsekui taevast langenud ja naiste palumise peale tallu võetud kontvõõralt mehe (Evald Aavik) ligidalt ära terariistad. (Lõpus on ka pisut täristamist.) Originaalne! Hambuni relvastatud bandiidi asemel on meil üheks peategelaseks tumm, kes nälja ja väsimuse tõttu vaevalt jalul püsib. Kes ta niisugune on? Kust ta siia sattus? Kumma poole hoiab? See on esialgu saladus ning on hea, kui draamatükis on mingi saladus, mis peaks kunagi lahenduma. Lahendumine peab meieni jõudma samm sammult, iga infobiti kohta, mida me teada saame, peab tekkima aina uusi küsimusi. Tumm leiab viimaks kirve, ja mis ta siis teeb? Hakkab mõrtsukatööd tegema? Ei, läheb ja raiub pererahvale abivalmilt puid … Varsti näemegi, et päris süütuke see võõras ei ole, ta toob tiigimudast välja oma relva. Tumm sõdur? No, kuulge, võimatu. Aga äkki on simulant? Aga mis põhjusel ta siis teeskleb tumma? Ja muidugi meenutab tumm filmide filmi "Lendas üle käopesa" kurttumma indiaanipealikut Bromdenit, kes finaalis tapab oma sõbra halastusest ning sügavast austusest tema vastu. Mõelge veel midagi sügavamat välja!

Meie aga teame, et Anton Tšehhovile omistatud õpetus, et kui esimeses vaatuses näeme seina peal püssi rippuvat, siis viimases peab sellest pauk tulema, kehtib endiselt. Jääme ootama. Ja viimaks sellest relvast võõras ka tinutab, aga usun, et on parajaks üllatuseks, kuidas ta seda teeb. Et tapab metsavennad, see on tellimuspärane ning oli arvatavasti ka stsenaariumi käikuminemise põhitingimus.

Üks loo jutustamise kavalusi seisneb selles, et näidata armastust võimatuis tingimustes. Seal, kus see nagu es, kus see nagu ei võiks puhkeda

TP on minimaalse dialoogiga, mõte väljendatakse tegevusega, mis on just kinopärane, tegevus on ka osatäitjate pilgud ning näoilme muutus. Nooruke Neuland pidi neid juhendama ja õpetama võtteplatsil. Ja ta on sellega võrdlemisi kenasti toime tulnud. Ega ma ikka üliväga ei kiida. Siinkohal olnuks arenemisruumi, mulle tundub, et kõige rohkem Jüri Piiri hukkunud poja naise Liisa Piiri (Anne Maasik) juhendamise puhul.  Aga teiselt poolt. Vaesevõitu metsatalu, ega seal ei kõlbagi rollitäitjal eriti primadonnatseda, seal peab osa kehastamine jääma tagasihoidlikuks, halli realismi raamesse. Tempo on aeglane, toonase taluelu kulgemise kohane, ka dünaamikast vaatab vastu realism.

Kunst on kaudeütlemine. Metsavendade kurjust ei näe me otse, me näeme, kuidas ravitakse haavu, mis nad peksmisega tekitasid.

Filmisüžeel peab olema üllatuspöörakuid. Neid, mille kohta Aristoteles ütles pɛrɪpɪˈtʌɪə/pɛrɪpɪˈtiːə,  mis angliseeritud kirjapildina on peripety, ent mille kohta anglosaksid kasutavad siiski pigem termineid plot point või siis surprise twist. Miski nagu vihjaks sellele, ega Liisa Piiri mees, Mahtjamäe talu noorperemees vahest polegi surnud, sõjasurmast on inimesi ennegi ellu ärganud. Ja viimaks peab simulantki hakkama rääkima. Bromdeni esimesed sõnad oli thank you, huvitav, mida ütleb meie tumm? Ja see on tõeline üllatuspöörak. Liisa lavastab kodulaulatuse, kuna kõhuke on juba kasvamas, ning mõrsja jaa järel kuuldub nein. Ja Liisa, kes on tahtnud, et mees rääkima hakkab, nõuab nüüd, et ta oleks tumm edasi. Tuleb välja, et mees on austerlane, Wehrmachti sõdur. Võib-olla on Piiri peremehe Saksa-viha üle paisutatud, ent ta peksab puruks koos austerlasega tehtud hälli.

Vaat, just niisugune peaks olema pöörak kulminatsiooni ja konklusiooni vahel!

Metsavendluse ja punaste probleemi lahendamisel on mulle kõige suurem autoriteet minu Võrumaa vanatädi Emilie Usin, kes ütles, et mõlemad olid hirmsad. Tema toitis nii ühtesid kui teisi (nagu seda tehakse ka Mahtjamäel), aga tema tütred, minu tädid Helju ja Laine olid olnud metsavendade pruudid, nende peigmehed olid tapetud. Ja ikkagi ütles Miili-tädi, et mõlemad olid hirmsad.

Filmis niisugust võrdsust ei ole, siin on metsavennad tüki maad hullemad kui punased. Kas toome mängu suhtelisuse? TP pole kaugeltki kintsukaapimisteos, see on suhteliselt aus. Näeme jõulude pidamist, külanõukogu koorib talusid viljanõudmisega, soldat, kes julgestab Piiri talu läbiotsmist on asiaadivälimusega,

Ja ikka kehtib ju suhtelisus. (Kas ikka kehtib?) Igatahes ei ole see küll kintsukaapimisteos, siin astutakse õige mitu julget sammu tõe poole. Jõulud, külanõukogu tundub pigem sigalana, Stalini portree seinal, läbiotsmissoldat on asiaadivälimusega jne.

Tuhandete inimeste surm on statistika, ühe inimese ülekohtune lõpp tragöödia. Metsavennad tapavad Mahtjamäe peremehe. Muidugi olnuks ausam, kui Jüri Piiri oleksid surma saatnud punased, aga me peame veidike arvestama sellega, et film valmis sügaval Nõukogude ajal. Ma usun, et paljud režissöörid oleksid finaalis lasknud granaadiloopimisest tekitatud tulekahjul hävitada terve talu, Neulandil on jätkunud aga mõõdutunnet – maha põleb ainult pool. Ja teises pooles kestab elu edasi, ilmale tuleb ka austerlase laps.

Muuseas, Eestimaal sündis aastatel 1941–1945 palju lapsi, kui nad hakkasid koolis käima, siis tembeldati nad Saksa litsi võsudeks. Mõnel pool kooli juhtkonna suunamisel. Nii et TP räägib meile ka sellest, kui keerulised olid olukorrad sõja ajal ja pärast sõdagi ning et igasugune kiusamine ja sildikleepimine on lihtsalt ülekohtune.

Väga hea lugu, hea film!

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: