Retroretsensioon. Läti-eesti armastused ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Valmiera - Koiva jõgi, kaugemal näha sild oma kõverate lambipostidega.
Valmiera - Koiva jõgi, kaugemal näha sild oma kõverate lambipostidega. Autor/allikas: Priit Rikas

1936. aastal ilmus läti kirjanikult Pāvils Rozītiselt (1889-1937) romaan "Valmiera poisid". 1984. aastal avaldas kirjastus Eesti Raamat romaani eestinduse Oskar Kuninga (1911–1997) tõlkes.

Oskar Kuninga lapsepõlv ja noorus möödusid Läti piiri äärses Jäärjas. Temagi puhul võib ju mõelda Läti-armastusest -  üks O. Kuninga pseudonüüm oli ju Livofiil.                     

Läti kirjaniku Pāvils Rozītise romaani "Valmiera poisid" eestikeelne tõlge saadeti teele sõnadega: "20. sajandi silmapaistva läti kirjaniku Pāvils  Rozītise (1889-1937) romaanis kujutatakse väikelinna Valmiera eluolu 1905. aasta revolutsiooni ärevail päevil. Sündmustiku keskpaigas on kohaliku kooli õpilased ja õpetajad." 

Kui Oskar Kuninga tõlgitud kõnealune Pāvils Rozītise romaan nüüd uuesti üle lugeda, siis võiks ehk tõdeda, et kõrvuti revolutsioonist tiinete ärevate päevadega kulgevad armastusest tiined ärevad päevad. Lätlanna armastab eestlast – lätlanna on saksa ja prantsuse keele õpetaja Rita Grava, eestlane -kunstnik, joonistusõpetaja Villem Laus.                                           

Nõnda võib kõnealusest romaanist avastada ka ühe kirjasõnaliselt kujutatud lätlanna-eestlase armastuse eskiisi.                                                               

Kirjanik on selle eskiisi ühest läti-eesti armastusloost visandanud otsekui teadmise ja tundmusega, et tähtis pole tulemus, vaid protsess ise. Ja ehk ei olnud ka kirjanikul mingit kavatsust, et läbi läti-eesti armastusloo leida armastuse substantsi-ürgalget. Ehk ei olnud Kirjanikul kavatsustki olla Balzaci-taoline Koguja, ja samas ei huvitanud meiegi Kirjanikku leiged loomused, vaid ikka need, kes ripuvad mingi eluillusiooni küljes, olgu selleks armastus või midagi muu.         

Nii et edaspidi võinuks Kirjanik selle läti-eesti armastusloo kuhugi kataloogi lisada, kas endale või hilisematele uurijatele lahkamiseks. Iga lugu vajab algtõuget, seda viimast vinti, mis kõik üle keerab. Seepärast hakkab ka see läti-eesti armastuslugu kulgema esialgu ehk isegi kusagil teisel/kolmandal plaanil. Kirjanikul ei ole oma sõnapintsliga mitte kuhugi kiiret, ja kuidas võiski lasta võimsatel tunnetel valla pääseda, kui see hävitaks kogu selle naudingu, mida saaks pakkuda ühe armastusetüüdi komponeerimine, püüdes leida need viiskümmend finessi ja varjundit, mis seda naudingut aina kasvatavad ja kasvatavad.                                                                                                          

Ning see läti-eesti armastuslugu nõuab ehk ka seda, et me ei jääks mitte ainult võimalike tundepuhangute kajastuste lugejateks-pealtvaatajateks, vaid fikseeriksime kogu protsessi tehnilist kulgu, kui nii võiks üldse väljenduda. Ning seda Pāvils Rozītis ka võimaldab.                                                                                                                                          

Augusti rahulik ja läbipaistev õhk. Kõrge taevas. Kõik on saamas küpseks, kõik on valmimisootel. Päikese lähedus pole enam vajalik. Üks suvi on mööda saamas – oma kirgede ja kurbustega, leidude ja kaotustega. Ja samas on august otsekui prelüüdiks eesootavale sügisballile – oleks vaid keegi/miski, mis annaks selle viimase sädeme.                      

Rita Grava astub Volmaris maha Riia – Peterburi rongilt, vaadates kurbusega järgi kaugenevale rongile. Ning, loomulikult - Rita Grava oli ilus, ning mitte keegi ei saanud seda salata.  

Rita Grava saabub jällegi Volmarisse sügisel, vahetult enne kooliaasta algust – sügisballist peab ju algama millegi uus algus. Kombinatsioon Tukumsi õpetaja, lätlase Pēteris Smilgaga, oli osutunud viljatuks. Tuli otsida uusi (armastus)kombinatsioone.         

Ning eskiis eeldab võimalikest parima variandi poole püüdlemist, nii paneb ka Kirjanik selle paika: Osise kooli õpetajaid oli igast keisririigi nurgast, kuid kõige huvitavam neist -eestlane Villem Laus – keskmist kasvu, tumedate juuste ja kahvatu näoga.                                     

Kuid kogu selle läti-eesti armastusloo maisuse juures on see Kirjanikule samal ajal ebamaise tähendusega, ehk teisisõnu – pea võimatu. Ehk ei olegi see eestlane Villem Laus siit ilmast pärit, vaid kusagilt pilvede tagant. Ta jalutas õhtuti koos oma kolme eesti keelt valdava graatsiaga. Tema vanemad olid jõukad, kunstiõpingud Roomas ja Pariisis, kuigi temast ei olevat saanud suurt Kunstnikku. Kas üks järjekordne langenud ingel?                                         

Seda ebamaisust tajub ju ka Rita Grava: Kui Villem Lausi pilk peatus mõnikord Rita Graval, tundis viimane ennast üsna kohmetuna, otsekui oleks Lausi pilk üheks röntgenikiireks, mis näeb ka seda, mida Rita Grava ainult endale tahtnuks pidada.                                                      

Kummaline, et Rita Gravale meeldis just see eestlase Lausi jahedus, väljapeetus. Valikutegemine – kombinatsioon lätlanna-lätlane või lätlanna-eestlane. Gauja-Koiva järsud kaldad, kärestikuline jõgi. Ideaalne võimalus, et olla üksi ja samas kedagi ikka kohata. Kas siis Hermans Dzirkalisi – seda lätlast –melanhoolset "järelvalve alla saadetud tormilindu" (see on ehk isegi üks omamoodi oksüümoroon) või maalivat Villem Lausi. Ehk selgineb siin lätlanna Rita Gravale selle eestlasest maalija ebamaisus, kui Villem Laus ise oma kaarte avab: Vaadake mu tööd – Vahtrad on nii punased, et ma ei saa oma koletisele veel punaseimaid silmi joonistada. Koiva vastaskaldal veeris, esiplaanil vaatas vastu tume koletis, kes osutus hoopis uhkelt püstipäise peaga ratsuks - oma hõõguvate silmadega. Laus oli selle joonistanud mitte päikesevalguses, vaid kuupaistel. Hobune on ehmunud sügise rünnakust. Ah, kuidas ta tahaks mind siit ära viia.                      

Rita Grava: Kas te tahate siis tõesti nii kangesti lahkuda?                           

Villem Laus: Mul pole kuskil rahu, sest kogu maailm on ära põlenud. Tegelikult olen mina see, kes maailma ära põletas. Mulle pole rahu vaja, sest olen kogu elu seda hävitanud.                                  

Rita ei teadnud, mida Lausile vastata, kuid Lausi maal meeldis talle väga. See oli selline jõud, mis Rita täiesti endasse haaras, ilma et Rita ühtegi sõna suutnuks vastata.                     

Ehk samalaadselt sõnastas tundeid hiljem Doris Kareva:

    Kes ütles: armastus? Või oli meelepete?

    Kes julges öelda, astugu kolm sammu ette!

    Kuis kellelgi küll vääratama juhtus keel

    nii keerulise mängu lihtsa lõpu eel?

Doris Kareva, Tsurr, armastus!//Päevapildid, 1978

Sügis-talv-kevad. Tundmused ja rahutus, mida Kirjanik fikseerib.            

Koolis ei pööranud Laus Ritale enam erilist tähelepanu – see muutis Rita iselaadselt rahutuks.                                                               

Ja jällegi lätlastest pretendendid - koolijuht Osis: noorus ja tõsidus peavad hoidma kokku.       

Rita Grava: ma arvan, et neid ei saa mitte miski koos hoida.

Jällegi kombinatsiooni lätlanna-lätlane lootusetus.

Talv ja jaanuari algus, kolmekuningapäev. Rita Grava alustab uut aastat oma Volmari toakeses. Niivõrd külm, et ei taha isegi sisse minna. Viimane päev, et meheleminekut ennustada. Ja jällegi Laus, Rita Grava muutub rahutuks selle eestlase peale mõeldes. See oli see rahutus, mille kohta Rita Grava kartis endale tunnistada, et meeldimine on üle läinud armastuseks. Kuid see ei tohtinud ju olla armastuse alguseks, sest kevad on veel nii kaugel.

Ehk samasuguse diagnoosi annab analoogilistele tundmustele juba järgmisel sajandil Andra Teede:

jaanuar raisk teeb

miskipärast kevade nägu

....

Andra Teede (2008)

Kevad. Volmari daamide kirevad vihmavarjud. Laus jalutab jällegi mööda Koiva kaldaid. Ja Rita Grava ootab ikka veel Lausi lubaduse täitumist – et see teda maaliks. Eks peitub selles ka soov ennast täielikult avada. Sest ta lootis, et maalides saaks ta Lausiga koos olla.

Ehk samalaadselt kajastab analoogilisi soovunelmaid juba järgmisel sajandil Kai Aareleid:

loe mind

nagu luuletust

loe kiirustamata

häälda iga silp välja

Kai Aareleid (2017)

 

Ja jällegi kõhklused, valik lätlase Dzirkalsi ja eestlase Lausi vahel. Laus seisis endiselt ta silmade ees ja vaid naeris. Kuid see naeratus oli jahutavalt külm, et Rita ei suutnud sellele vastu panna. Lausi silmades peitus selline võim, mida Rita isegi üksi olles tajus. Kuid Laus ei osutanud talle mitte mingisugust tähelepanu, justkui oleks sügisel kõneldu talvel juba unustanud.

Kevad. Jälle see Laus. Jälle Rita silmis ja südames – ole kannatlik ja oota. Ning Rita ootas.

Viimane pühapäev Volmari koolis. Viimane pühapäev enne tühjust. Rita üritab vabaneda Lausi võimust. Just siis upub lätlane Hermans Dzirkalis Koiva kärestikesse. Surm on lahendus.

Rita Grava lahkub Volmarist.

Jälle uus sügis. Jälle üksindus Volmaris. Lahkumine Moskvasse.

Ja ka eestlane Villem Laus kaob sellelt kirjandusväljalt.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: