Kui näen mõnd propagandafilmi, siis ma ikka mõtlen, kas autor usub seda, mida ta propageerib? Hitleri-ülistaja Leni Riefenstahl kahtlemata uskus, mitte ainult ei uskunud, vaid lausa jumaldas. Nii et enda südametunnistuse vastu ta ei läinud ning tulemuseks on õudne kuriositeet – kinematograafiliselt äärmiselt kõrgel esteetilisel tasemel "Tahte triumf", mis ülistab natslikke võikusi. Sergei Eisenstein ja Mihhail Romm ei uskunud, nemad lõikasid oma kinematograafiliselt kõrgel tasemel kiidulaulud Trotskile ümber samal tasemel kiidulauludeks Stalinile. Kui aus olla, ega ma oskagi täpselt öelda, kas Riefenstahlil käib ikka Ideoloogia üle esteetika, väga võimalik, et tema töödes on esteetika isegi kõrgemal (väga vastikust) ideoloogiast, ent Eisenstein ja Romm olid eelkõige ideoloogid, samal ajal ei olnud nad halvad esteedid.

Aga Hans Leberecht? Aga Herbert Rappaport? Muidugi vilksab esmalt peast läbi mõte – ah, kindlasti sovetlik haltuura, selliseid vorbiti toona ropult. Prostitutsioon ruudus-kuubis. Enda müümine kunstnikuna, enda müümine põllumehena ning alusteksti autori ja osatäitjate puhul  ka enda müümine eestlasena. Siis aga pean tunnistama – ega ma täpselt ikka tea, milline südametunnistus, kas must või mittemust, juhatas loovat mõtet. Üks asi on ometi selge – esteetiliselt ei küüni "Valgus koordis" võrreldud tööde põlvedeni, jääb veel madalamale.

Hüva, Riefenstahli, Eisensteini ja Rommi tööd pöörasid kahtlemata paljud vaatajad nende propageeritud usku-maailmavaatesse, aga "Valgus koordis"? Kas keegi hakkas pärast filmi vaatamist mõtlema, et kolhoosikord ja üldse nõukogude võim on ikka midagi tohutult head, kasulik rahvale? Olen sada protsenti veendunud, et mitte, kõik võtsid seda kui haltuurat ning nii mõnele oli teos haltuurategemisel eeskujuks. Vaat, nii tuleb teha, siis võidab Stalini preemiad ning saab heale järjele. Näiteks vene keeles kirjutav Leberecht elas lausa jalgupidi võis väga vaesel ajal, uskumatu, aga sõitis ringi Ameerika autoga, ainsana Tallinnas, siis, kui Ameerikat vihati ning igast propagandatorust valati üle poriga. Kõik võisid mõelda – on ikka väga kasulik võimu kintsu kaapida.

Jutustus ja film on üles ehitatud Stalini kirjeldatud pildile kollektiviseerimiseelses põllumajanduses – on rikkad kulakud, kes on nõukogude võimu ja kolhooside loomise vastu, on kõikuv keskklass ning on kehvikud, kes kahtlemata toetavad nõukogude võimu. Tõsi, kehvikute hulgas leidub üksikuid orjameelseid, kes kummardavad härdalt oma ebajumalat, suure talu peremeest. Siin siis Saamu (Hugo Laur), tema on päris lolliks ja lihtsameelseks tehtud, tema kiindumus taluperemehe Kurvesti (Lembit Rajala) vastu on lihtsalt läila.

Leberechti jutustuse ekraniseering püüabki siis kajastada kolhooside loomist Eestis, konkreetselt väljamõeldud Koordi külas, mis on majajäänud ja täiesti kultuuritu (bolševistliku teooria järgi kirjaoskamatu; siit ka enesemüümine eestlasena) ja kus vaeseid, tublisid talupoegi julmalt ekspluateerivad kehvikud. Ka uusmaasaajad ei tule elu edendamisega toime. Nii asuvadki filmi peategelane, punaväelane Paul Runge (Georg Ots) ja partorg Muuli (Ilmar Tammur) kolhoosi looma.

Runge jõuab sõjast kodukülla tagasi, sel puhul toimub väike istumine, arvake ära, mille-kelle terviseks tõstetakse esimene toost? Nõukogude võimu! Ma olen päris kindel, et niisugust asja ei juhtunud ainsaski Eesti talus.

Runge on uusmaasaaja. Naljakas, ent täiesti kogemata põhjendab just tema selle seltskonna läbikukkumist talupidamises. Runge ei oska künda! Ta on adra taga sobimatu nagu sadul sea seljas. (Filmiteksti väliselt on teada, et režissöör tahtis siin panna osa täitma dublandi, ent Georg Ots oli kategooriliselt keeldunud, et tema asemel oleks selles episoodis keegi teine.)

Muidugi võiks vahele küsida, miks ühes mängufilmis, fiktsioonis, peaks ajalootõde taga ajama? Licentia poetica, igal ühel on õigus luua, mida ta tahab.

"Valgus koordis" on siiski erand, põhjusel, et nii jutustus kui film ise pretendeerivad absoluutse ja objektiivse tõe väljaütlemisele. Ei ole mõeldud nii, et Leberecht ja Rappoport kirjeldavad oma nägemust Eesti külast sõjajärgsel ajal. On hoopis nii, et mõlemas teoses kirjeldatakse objektiivselt Eesti küla.

Üht asja fikseerib film siiski täpselt – ei mingit austust omandi vastu. Partorg Muuli (Ilmar Tammur) on veendunud, et tal on õigus nn kehvikutele võõrast maad jagada, võõrasse majja inimesi paigutada. Ja nagu Marx, Lenin ja Stalin õpetasid – omand tuleb endale võita vägivalla teel kui teisiti ei saa. Ja nii juhtubki Koordi külas, kuna bolševistliku skeemi järgi kulakud ei taha oma maast loobuda.

Marksistlik-leninliku teooria järgi peavad kulakud saboteerima progressi. Koordi külas teevad seda Mihkel Kamar (Arnold Kasuk), Robert Kurvest ja Mänd (Ants Eskola), kehvikute kaitseks astub välja Paul Runge ning vastutasuks pannakse tema talu põlema. Teoorias nõutud sabotaaž valmis!

Iseenesest mõista ei anna kehvikud alla, teevad kolhoosi valmis ning kohe tekib küsimus, kuidas kolhoosi korraldada? Ja nüüd järgneb kõige fantastilisem episood.

Teatavasti peeti nõukogude perioodil vene rahvast eestlaste vanemaks vennaks, peeti rahvuseks, kes oma tarkuse pärast sobib kõigile eeskujuks ning kellest teistel on palju õppida. Kolhoosiasjanduses koolitunde saama läkitab külarahvas Runge ja keskmik Vao (Aleksander Raitviir) Venemaale. Sealt tulevad nad tarkusega, mis "Uue elu" ühismajandi õnnele viib.

Mille poolest on siis keskmikud halvad? Seda algul. Nad ei luba abielluda! Kehvik Paul Runge tahab võtta keskmiku Vao  tütart Ainot (Valentine Tern), kuid isa ei luba tal kehvikule minna. Noorte armastus võidab kõik takistused ning nad saavad õnnelikuks, ent alles siis, kui kolhoos on loodud. 

Teooria järgi õpivad keskmikud ümber, nähes kolhoosikorra eeliseid ning hakkavad toetama nõukogude võimu. Nii saab ka Vaost tubli kolhoosnik.

Isegi uusmaasaajate käest võeti maa sundkolhoseerimise käigus ära. Filmis astuvad nad muidugi vabatahtlikult kolhoosi. Tegelikult sünnitas see metsavendluse kolmanda laine, ja kui esimeses kahes laines oli üsna palju sõjaasjanduses võhikuid, siis kolmandas olid väljaõppinud, Punaväes ja sõjas mitu aastat karastust saanud mehed.

Kujundiloomelt on film päris algajalik. Negatiivsed tegelased pannakse silmapilk paika – nad nõuavad juua ja süüa, kulistavad ja kugistavad siis ahnelt ja inetult. Pidevalt on mängus leierdatud sümbolid – mulla nuusutamine, maa kündmine, leiva küpsetamine, midagi uut pole suudetud välja mõelda.

Kas oleks ehk õige unustada seesugune kurioosum?

Ma arvan, et mitte. Selline on meie filmiajalugu, paremat meil võtta pole, vaatame tõele näkku ning peame saavutuste kõrval meeles ka rängimad nurjumised.