Et äsja tähistasime meie kuulsaima laulja Georg Otsa sajandat sünniaastapäeva, siis on ehk eriti põhjust kirjutada filmist "Georg". Oleks ka ilma selleta. Teose võime žanreerida eluloo-, sõja- ja muusikafilmiks, perekonna-, ajastu- ja poliitdraamaks, see on ka Jutustaja-film, meile vabalt teleekraanile saadav näiteks Elisa-Elamuse videolaenutuse tasuta filmide programmist. Head vaatamist!

Küsimust jutustamise ja Jutustaja kohta vaatajal harilikult ei teki, on ju tavaline jutustamisviis selline, et autor on suur jumal, tema teab ja jutustab kõike, see on nii normaalne asi, et seda ei panda tähelegi.  

Teinekord siiski on kasutusel seesugune strukturalistlik tektoonikafenomen nagu Jutustaja, kes on siis meedium autori ja vaataja vahel.

Meenutame hetkeks maailma tippteoseid Jutustajaga – Orson Wellesi "Kodanik Kane", Ingmar Bergmani "Maasikavälu", Andrei Tarkovski "Peegel", Stanley Kubricku "Kellavärgiga apelsin", Lars von Treiri "Dogville" jne, jne.

Juri Lotman kirjutab, et kui romaanis on lubatud autori pöördumine "kallis lugeja, nüüd räägime sellest ja sellest", siis draamakunstis (film ja teater) pole see üldjuhul võimalik. Ent Jutustaja olemasolu teeb selle võimalikuks. Sam Mendesi "Ameerika ilu" algabki peategelase Lesteri pöördumisega vaataja poole: "Tere, mina olen Lester…" ma hakkan teile rääkima oma lähedastest ning sellest ja sellest.

Milleks siis niisugune dramaturgiakavalus?

Asi selles, et Jutustaja olemasolu, eriti personifitseeritud Jutustaja olemasolu, annab autorile võimaluse esitada karakteriseeritud vaatenurk. Lisaks on mõnikord tegemist ehk veidi piinlike asjaoludega (näiteks intiimsused), mida autoril nagu ei sobiks edastada, autor distantseerub, teeb nendest jutustamise ülesandeks Jutustajale. Kui autor ise räägiks kellegi voodielust, siis tundub see ju teki alla piilumisena, aga kui seda teeb asjaosaline, piinlikkus kahaneb või kaob sootuks, kellelgi ehk tekib vaid küsimus, milleks on  vaja seda avaldada? Niisiis, personifitseeritud  Jutustaja loomine on eelkõige mõne tegelase (kellele on antud jutustamisefunktsioon) karakteriseerimise vahend, samas võib jutustada iseloomustada teisigi tegelasi otse – see on niisugune ja naasugune. Kusjuures seesugune iseloomustamine ei pruugi olla "tõsi", sellega karakteriseeritakse Jutustajat ennast.

Miloš Formani Mozarti elulool põhinevas eluloofilmis "Amadeus" on raamjutustajaks antagonist Salieri, keda autor karakteriseerib just sel moel, et on pannud Salieri Mozartit ja iseennast iseloomustama, oma süüd pihtima-õigustama ning andnud talle nagu lunastamisvõimaluse pesta end puhtaks protagonist Mozarti hukutamise patust.

Umbes samuti on "Georgis", siin on Jutustajaks Georg Otsa (mängib Marko Matvere) teine abikaasa Asta (Anastasia Makejeva), kes esitab ühiskonda ja mõneti ka Georg Otsa süüdistades oma isikliku versiooni Georg Otsa eduloost. Astale  on justkui antud  lunastamisvõimalus ning nagu oleneks ainult temast endast, kuidas ta sellega toime tuleb. Ja autor(id) on jätnud vaataja otsustada, kas ta tuli toime või mitte, kas ta on negatiivne Jutustaja või mitte. Vaataja hindab, kas perekonna purunemises oli süüdi  Asta alkoholism ja hüsteeritsemine  või Georg Otsa kuulsusejanu, tema pikad eemalolekud perekonnast. Ja nagu  "Amadeuseski" ei ole autor(id) näpuga osutanud, et just tema on patune, lahend on jäetud vaataja mõistatada. (NB: ma ei räägi "Amadeusest" laenamisest, ma räägin kahe filmi väärikast kokkulangevusest.)

On öeldud, et eluloofilm on ajastudraama nõbu.

Kui me tavaliselt peame kunstikaugeks ja ahtameelseks huvi, et kes on selle või teise tegelase prototüüp, siis siin žanris on prototüübi ja tegelase võrdlemine igati õigustatud. Eluloofilmi põrmustamiseks piisab väitest: see inimene, kelle elulool film põhineb, oli tegelikult hoopis teistsugune; ning siin on vead, mida autorid on teinud.

"Georgi" puhul asub selliste süüdistuste vastu puhvriks Asta, autori(te)le jääks nagu alati võimalus end kaitsta: seda kõike jutustab Jutustaja, seda ei tee autor, palun esitage pretensioonid talle.

Eluloofilmile vajalikku tõesusemuljet on paisutatud dokumentaalkaadrite sulandamisega süžeesse, olgu siis tagasivaadetena või kronoloogilise tegevusaja jooksmise käigus. Näeme Tallinna põlemist 1941. aastal, varemete koristamist pärast sõda, linnavaateid jm. Kõik see avab ajastugi, millest juttu, veenab meid uskuma Georg Otsa näidatud eluloo tõesust. Rõhutame siiski üle: kunst pole publitsistika, see ei pea olema tõene, see peab olema tõepärane. Mõne vaataja (või ka kriitiku) norimine detailide kallal, et see ei vasta ju tõele, on väiklane. Kui aga pole loodud tõepärasust, siis on teos ebaõnnestunud. Eluloo- ja ajastufilmide kunsti kõrgus seisneb nii mõnigi kord selles, et tõepäraseks on tehtud absoluutselt mittetõene episood, vaat see on saavutus!

"Georg" on minu jaoks sada protsenti tõepärane, mis annab alust arvata, et suuresti ka tõene. (Ma ei ole Georg Otsa eluloo ning Estonia teatri ajaloo spets, paljusid asju ma ei tea.)

Aga ikkagi. Võtame episood Hruštšoviga (Sergei Fetissov). Iseenesest tasemel tehtud, näitlejate poolt ilusti välja mängitud, ruum ajastupäraselt dekoreeritud, osatäitjad samal moel ja muljekalt kostümeeritud (kunstnikud Kalju Kivi, Eugen Tamberg ja Mare Raidma), kindlasti väga tõepäraselt välja tulnud, ent kui tõene see on?

Ausalt öelda, ma ei tea. Aga kas ma tahan teada? Tahaksin. Aga kas see on hea või halb, et tahan? Miks kipun vaatama filmitekstist väljapoole, see ei ole professionaalne? Aga ikkagi kipun. Ja ehk on siiski hea, et ma vastust ei tea.

Kindlasti kuulub film poliitdraamade hulka ja mitte sõja pärast, mitte ainult sellepärast, et Georg Otsa isa Karl Ots on laulnud Tallinnas Saksa okupatsiooni ajal Hitleri sünnipäeval (samal ajal, kui poeg esineb Moskva raadios nõukogulike lauludega), et Georg Otsa esimene abikaasa Margot (Mirtel Pohla) elab Tallinnas kokku Wehrmachti ungarlasest ohvitseriga (samal ajal, kui Georg Ots abiellub Jaroslavlis, nõukogulikus evakuatsioonis Astaga). Perekonnadraama missugune!

Ent filmis on juttu ühest täiesti ajastupärasest asjast, sellest, millest püütakse eemal olla nagu pahast haisust. Nimelt koostööst julgeolekuorganitega. Sellest, et Georg Ots laseb end pärast vastupuiklemist, kuuldes viieteistkümneaastase vangistuse ähvardusest, värvata NKVD nuhiks varjunimega Moderato.

Vaheküsimus. Kas niisugune asi võiks olla tõepäraseks mängitud väljamõeldis? Küsimus siis eetilistest piiridest. Ja vastus on selge – ei; see peab olema tõde, muidu eluloofilmis sellest rääkida ei tohiks.

Ja siit ka filmi põhisõnum. Kõrge kunst annab kõik andeks. Kui sul on selline baritonihääl nagu Georg Otsal oli, siis on perekonnaelu teisejärguline, parteilised intriigid teatri kunstinõukogus langevad tahaplaanile  ning tuleb kõne alla ka silma kinnipigistamine nuhiks olekul, seda eriti, siis, kui sul jätkus isiksust sellest deemonlikust ämblikuvõrgust välja murda. Ja eriline tänu autori(te)le, et seda kõike ei ole maha salatud.

Võrratu film! Ja väärikas audiovisuaalne monument meie suurele lauljale.