August Gailit on üks omapärasemaid eesti kirjanikke, tema tekstid on juba paari lause lugemisel teistest eristatavad. Juba see on suur väärtus. Ent peamine on, et need on kõrgel tasemel, ja see teeb Gailitist meistri. 

Gailit ei taha minna kirjandusest välja, "Toomas Nipernaadi" ei käsitle "Eesti talupoegade ühiskondlik-majanduslikku olukorda tsaariaja lõpus", Gailit mängib vaid proosale omaste vahenditega – sõnakoomika, süžee ning tegelaste karakteriseerimisega.

Kummati on Gailitki ideoloog (nagu seda on Tammsaare). "Toomas Nipernaadi" valmis 1928. aastal, mil Eesti õhustikus valitses talukultus, seda innustasid mõlemad suured ja muidu vastandlikud rivaalid, rahvuslane Jaan Tõnisson ja majandusmees Konstantin Päts, linnausku olid vaid vasakpoolsed. Gailit aga pilkab talupoeglikkust, nende omandiiha ning lihtsameelsust. Ka kirikuringkondadel oli tollal meie riigis suur mõju, Gailit aga laseb nende pihta üsna mürgiseid nooli. 1934. aasta rahvaloendusel pani Gailit end lahtrisse "Usutunnistus" kirja budistina, seega oli tal mõnus huumorimeel.

Meid aga huvitab, kuidas seda kõike – talude väljanaermist ja kirikukriitikat – käsitleb kolhooside ja ateismi ajal SS-i taustaga EKP keskkomitee liige, samuti mõnusa huumorimeelega Kaljo Kiisk.

Muuseas, mulle rääkis Kiisk, kuidas ta Moskva, GosKinos "Nipernaadi" stsenaariumi läbi surus. Ta ütles GosKino peatoimetajale Anatoli Timofejevitš Bogomolovile (kes mulle oli mu Moskva-koolis andnud ainet "Filmikunst Nõukogude-vastasuse ja imperialismi teenistuses"), et tal on valminud kolm punast filmi järjest ning lastagu tal nüüd teha seda, mida ise tahab. Ja tal lubati!

Nii romaan kui film on novellilise ülesehitusega, romaanis on eri lugusid seitse, filmis neli.

Novellilise jutustamisviisiga filmidest on ehk kõige kuulsamad Andrei Tarkovski ajalooepopöa, sõja- ja ajastufilm, hagiograafia ning eluloofilm "Andrei Rubljov" ning Federico Fellini autobiograafiline ajastu- ja eluloofilm "Amarcord". Mõlemas seob teose tervikuks üks teema, üks aines, üks ajastu ja üks peategelane (viimast "Rubljovi" mõnes novellis ei ole), nõnda on ka "Nipernaadis" – nimi- ja peategelane Toomas Nipernaadi (Tõnu Kark) on meil alati kohal.

Žanrilt on "Nipernaadi" komöödia, muusikafilm ja teekonnafilm, viimasel puhul on teos eripärane seepärast, et Nipernaadi teekond kulgeb esimeses novellis jalgrattal, järgmistes jalgsi. Žanripäraselt toimuvad peatustes kohtumised, mis ongi eri novellide alus. Kui muidu peaksid novellid olema omavahel loogiliselt seotud, siis teekonnateoses ei ole see vajalik, neid ühendab peategelase iseäralik karakter. Igas novellis on oma tegelaskond, ka see on teekonnafilmi spetsiifika. 

Lausa ideaalne kokkukõla on Anne Maasiku leitmotiivina esitatava "Ränduri õhtulaulu" (Ernst Enno tekst) ja filmi teekonnateema vahel, seda nii sõnades, meloodias kui ka meeleolus. Laulus on juttu tolmusest maanteest, just sellist mööda rändab Nipernaadi laulu meloodiaga määratud tempos, laulu meeleolu on nostalgia, igatsetakse taga kuldseid aegu, just laul annab kogu filmile sellise meeleolu. Hästi tehtud, EKP keskkomitee liige!

Peamiselt on "Nipernaadi" komöödia.

Jah, komöödia peab olema naljakas, ometi ei defineerita seda žanri naljade kaudu. Seda tehakse kiirete ülehüpete esiletõstmise vahendusel. Kui tavaliselt jõutakse vihkamisest armastusse, jahmatusest meelerahusse pikkamisi (mida pikemalt, seda rohkem kunsti), siis komöödias on vastupidi, siin peavad väljapääsmatud olukorrad kiiresti vahelduma, loogikaside nende vahel pole oluline. Meenutame, et Charlie Chaplini igihulkur Charley-mehikest, kes võib minutilise ekraaniaja jooksul olla mitu korda surmasituatsioonis. Rabeleb ühest välja, sattub uude ja hullemasse. Muuseas, peaaegu kogu Chaplini looming on vaadeldav ühe paljunovellilise filmina, konkreetsel juhul pidasin ma silmas "Kullapalavikku" ja "Suurlinna tulesid". Komöödias tegutsevad stereotüübid, kellelt me ei ootagi pooltoone ja karakterinüansse.

"Nipernaadi" naistegelaste kohta ma päriselt nii ei ütleks, need pole just eriti üheülbalised, nende stereotüüpsus väljendub selles, et nad kõik on meeletult armastusejanulised, mõni rohkem naeruväärsemana, teine siiski vähem. Aga näiteks vaese kaluri tütar Maret (Rita Raave) on päris kurvameelseks individualiseeritud. Vastandatud peretütar Ello (Katrin Kohv) ja teenijatüdruk Tralla (Aire Juhanson). Kati (Vilma Luik) on väga vaeseks ja alandlikuks tehtud. Hoopis omaette ooper on kõigile naistegelastele vastanduv linnaproua Inriid Nipernaadi  (Kaie Mihkelson), Toomas Nipernaadi abikaasa. Vaatleme siis kiireid ülehüppeid esimeses novellis. Jalgrattur ja jooksja kohtuvad kruusamaanteede ristil, jooksja kuulutab, et Liis Nõgikikas on surnud. Kes see veel on? Järgmises episoodis näeb rattur Nipernaadi alasti suplejat Millat (Viire Villandi). Surm ja paljas naisekeha … Milla kardab vees ujuvat rästikut. Ikkagi vist surm, kuigi ise on nii ilus. Mida teeb õige mees eevakleidis naisega? Viskab talle undruku. Siis jõuab rattur tallu, näeb seal kolme laisklevat venda, Peetrust (Paul Poom), Paulust (Egon Nuter) ja Joonatani (Margus Oopkaup), kes nohisevad õues magada, ei viitsi isegi matuseasju ajada, kuigi surnu Liis Nõgikikas lebab laudil tagatoas. (Meestegelaste nimede peale kirtsutasid kirikuinimesed kindlasti nina.) Mida teeb igihulkur Nipernaadi surnukambris? Hakkab piitsaga kärbseid tapma, et nood surnut ei häiriks. Seejärel kuulutab ta end surnu lähedaseks sugulaseks ning hakkab talu korrastama. Kasse on seal et tapab, need kräunujad viskab ta kõik õue. Siis hakkavad vennad üksteisele peale käima, taustaks matusetalitus, et hakaku keegi neist süllekukkunud talu peremeheks,. See amet oli toona eestlaste unistus, Gailiti tegelased eelistavad luuslanki lüüa. Lõpuks sunnitakse peremeheseisus peale Joonatanile, kuna tema on kõige laisem. Komöödia jaoks õige printsiip! Vendade rõõmuks ostab talu endale Nipernaadi, soovitab vendadel ehitada saadud raha eest kino, mille uksel olgu publiku meelituseks ahvipärdik. Järgmises episoodis on muidu taluürpe kandnud vennad ülikondades, kaasas ahvipärdik, mis on Riiast ostetud 50 kuldrubla eest. Tammsaare Vargamäe Andres hakkas kaevama kuivenduskraavi, Gailiti tegelased müüvad talu maha, ostavad selle eest Riiast pärdiku.

Tempo maha! Jutustaja Nipernaadi kiidab loodust, analüüsib enda psüühikat, tuleb välja, et ta on fantasöör, kes usub oma kujutluspiltidesse. Seega haruldane, mõistatuslik tegelane, kelle sarnast meie kirjanduses ja filmis rohkem ei ole. Ja tema kannab Tõnu Kargu suurepärases esituses filmi.

Veidi on filmis musta huumorit. Heatahtlikku musta huumorit. Nipernaadi võrgutab siis külapiigasid, valetab nende suud-silmad täis ning jätab nad maha. Aga külapiigad tahavad võrgutatud saada! Nii et Nipernaadi tuleb neile vastu. Kolmanda novelli Kati aga lausa anub enese mahajätmist, tema saab mehele Jaak Lõokesele (Ilmar Tammur), tema eluunistus olla lehmade perenaine, täitub. Kati kaudu on heatahtlikult pilgatud ka Eesti neidude soove.

Ülehüpped ei tohi olla siiski nii suured, et terviklikkus pole tajutav. Veidi on seda ohtu teises novellis.

Nipernaadi endale luisatud tööd, mida ta justkui oleks pidanud, saavad sümboli sügavuse ja emotsionaalsuse. Näiteks pärlipüüdja ja parvepoisi, aga eriti vana madruse amet viimases novellis.

Ja kes võiks olla oma päriselus too platooniline naistevõrgutaja? Tema ainuke loogiline karakter on olla ise tuhvlialune. Ja nii ongi. Kauni suve lõpus, sügise vihmas ja poris, jõuab luksuslimusiiniga kohale Katariina Jee ehk Inriid Nipernaadi ning viib kirjanikust hulkuri koju. Põhjendatuks saavad ka Nipernaadi luiskamised. Kirjanikul peab ju olema fantaasiat, ja Nipernaadil seda jätkub.

Kui ma juba sellise rumala teo tegin, et nimetasin Leida Laiuse "Libahundi" eesti filmide kümne parema kandidaadiks, siis jää mul muud üle, kui oma viga korrata – lisaksin veel "Nipernaadi", ja just selle terviklikkuse pärast. Kõik harmoneerub – režii, stsenaarium, osatäitjate mäng, muusika ja filmi kujundus.