"Hukkunud Alpinisti hotell" (edaspidi: HAH) on taaskordne Jutustaja-film, personifitseeritud Jutustaja, politseiinspektor Glebsky (Uldis Pūcītis) kruvib kohe käivitusepisoodis põnevuse üles, teatab, et jutustab meile loo, millist pole veel kellelegi rääkinud. Täname usalduse eest! Ka filmiteksti sees võtab Jutustaja aeg-ajalt sõna, selgitab oma mõtteid ja kavatsusi (milliseid tegevuse või dialoogide kaudu edastada olnuks keeruline) ning lõpus ütleb lahenduse, mille peale vist keegi ei tulnud. Klassika!

HAH ühendab kahte žanri, nimelt detektiivi ja fantastikat. Täpsustame siis – ütleme, et kahte ja poolt, kuna me võime filmi liigitada ka psühholoogiliseks põnevikuks (psühhotriller), ent viimane on detektiivist välja kasvanud, on rohkem kui juurtpidi oma emažanris kinni.

Žanr määrab siis teose tinglikkusetasandi, filmi žanrist olenevalt võib vaataja emotsionaalselt uskuda, et loomad räägivad ja inimesed lendavad, et tulnukad tahavad hävitada meie tsivilisatsiooni. Detektiiv aga eeldab platvormina realismi, selle žanri filmides juhtub niikuinii üsna palju uskumatuid asju, mis lisa ei vaja.

Küsime sissejuhatuseks, kas HAH autoritel on õnnestunud vältida karisid, mis johtuvad kahe žanri ühendamisest? Ulmeteos jõuab nii või teisiti metafüüsikasse, inimese reaalset kogemust ületavasse substantsi, detektiivile aga see hästi ei sobi.

Tinglikkusest nii palju, et filmis on selle mõõdupuu, loomtegelane Lell, hotelli peremehe Alex Snewahri (Jüri Järvet) koeravooster, kes mingil määral mõistab inimkeelt. Kui ta ka ise räägiks, kuuluks teos täiesti muinasjuttude hulk, Lell mõistab vaid näppudel näidatud numbreid, järelikult on filmi tinglikkusetasand üpris realistlik.

Detektiiv on põnev selle poolest, et kui kõikidel žanritel on oma analoog folklooris, siis detektiivil mitte. Žanr on ühe kindla inimese kavatsuslikult loodud ning me teame tema nime – Edgar Allan Poe, kes 1841. aastal kirjutas/avaldas maailma esimese detektiivjutu "Mõrtsukatöö Rue Morgue'il", millest on tehtud õige mitu peamiselt kriminaal- (ingl k whodunit = who, done, it), ajastu-, õudus- ja enigmafilmi. (Objektiivsuse huvides olgu täpsustet, et mõned uurijad on leidnud detektiivsust Araabia ja Vana-Hiina juttudest, ent üldiselt jäetakse žanri leiutamise au ainuisikuliselt Poele.) Poe geniaalsus seisneb selles, et juba esimeses detektiivloos on paigas episoodide jaotus ja järjekord, mida hiljem on järginud paljud autorid, nende hulgas filmikirjanikudki. Need osad on: a) sissejuhatus; b) kuritegu ja kaudne tõend (niidiots, mis ehk viib lahenduseni); c) juurdlus; d) teated lahendusest; e) lahenduse seletamine; f) tegelik lõpplahendus.

Fantastikat on meiegi folklooris piisavalt, me nimetame seda imejuttudeks. Meenutame vaid pealkirju – "Kolm röövitud kuningatütart", "Kuldkass", "Kolm suplejat naisterahvast", "Hirmuotsija", "Truudusetu õde", "Hobuseks nõiutud noormees" jne. (Täname siinjuures Eesti muinasjutuantoloogia koostajaid Richard Viidaleppa, Vaina Mälku ja Ingrid Sarve.)

Huvitav, kuidas siis Kromanovil ja teistel autoritel on õnnestunud kahe žanri liitmine?

Fantaasiafilmide allžanritena on nimetatud -romanssi, -epopöad, -draamat, -paroodiat/-komöödiat, kriminaalfantaasiat ja enigmafantaasiat.

Tundub, et kahest viimasest kujutusvormist tulebki HAH puhul juttu teha.

Fantastikas võib kujutatav ajastu olla abstraktne ja sootuks välja mõeldud. Nii ongi HAH-s. Me ei saa tegevusaega mingile kalendriskaalale paigutada. Tundub, nagu näidatakse tulevikku, sellele vihjab Simonet´ (Lembit Peterson) repliik enesetutvustamisel, et ta on küberneetikavägede ohvitser, ent kujundus (auto, rõivad, hotelli interjöör ja eksterjöör) ütleb meile, et too tulevik polnud toona (filmi valmimisel) kaasajast kuigi kaugel, tänaseks on ehk ammugi kätte jõudnud. Üks ajastumäärang on ometi antud – siis, kui meid külastavad tulnukad. Sellega lepimegi.

Ja detektiiv? Detego tähendab ladina keeles avastan, paljastan, selle žanri filmides näeme klassikalist enigmat (mystery), mis harutatakse lahti tagasivaateliselt, konflikt koorub õigluse ja seadusetuse, Ohvrit kaitsva Detektiivi ja Ohvri põhjustanud Kurja vastandamisest, võitu peaks pühitsema õiglus, loo sisu on mõne saladusliku roima avastuskäik.

HAH-s on suuresti teisiti. (Ma ei taha öelda, et peaks olema täpselt reeglitepärane; kunst ärgu salligu ettekirjutisi!)

Selmet kuritegu lahendada ja kurjategija avastada, asub siin politseiinspektor Glebsky (Uldis Pūcītis) kuritegu otsima, ja alul ei leiagi. Kas valeväljakutse?

Detektiiv nõuab suletud ruumi ja kindlat kahtlustatavate ringi, et siis vaataja koos uurijaga hakkaks süüdlasi otsima – see on Kahtlustatav nr 2, see on Kahtlustatav nr 2 jne. Esialgu näib, et nii ongi. Hotell asub kaunites, lumistes ja päikesepaistelistes, ent ebamäärastes (viimast eelistab fantastika) mägedes, hotelli kõigi asukatega me tutvume, lumelaviin sulgeb sinna juurde- ja sealt väljapääsu. Taas klassika! Ent …

Poliithuvilisena ütlen vahemärkuseks, et see ebamäärasus võib Strugatskitel/Kromanovil olla mõeldud ka igasuguste totakate süüdistuste vältimiseks. Et sotsialismileeris niisugust asja sündida ei saa; et kapitalismi oleks tulnud ägedamalt paljastada jne. Nüüd jääb ühiskondlik kord õhku, inkrimineerijad pika ninaga.

Niisiis, ent … Selgub, et hotell ei ole siiski välismaailma eest absoluutselt lukus, sellel on siiski telefoniühendus. Noh, vaatame läbi sõrmede. Siis see katkeb; hea, nii on just vaja. Seejärel aga ilmub ei tea kust välja peaaegu surnuks külmunud, topeltnimega Luarvik Luarvik (Sulev Luik). Seega kinnine ruum ei ole kinnine mõlemast suunast. Vaatajal oli kindel, autorite ettesunnatud kahtlustusaluste ring, nr 1 Hinckus (Mikk Mikiver), nr 2 Olaf (Tiit Härm). Politseiuurijal oli tekkinud hoopis uus probleem – kes kirjutas anonüümkirja? Nimetame selle autori Kahtlustusaluseks nr 1a. Arvatavasti juurdles vaataja välistamismeetodil – tema vist mitte, tema kindlasti mitte, küllap olid tal peas ka Kahtlustusalused nr 3, nr 4 jne, ja nüüd järsku, niisugune hirmus mängureeglite rikkumine, taevast kukub otse sülle Luarvik Luarvik.

Mida tema siin teeb? Temal ei ole detektiivis kohta. Detektiivis ei ole, ent fantastikas on. Ta on üks tulnukaist ning tal oleks seetõttu otsekui õigus reegleid rikkuda. Peen mäng, noateral balansseerimine, ent sedapuhku õnnestunult, Luarvik ei riku tegelikult kumbagi žanri, vaid ühendab neid mõlemat. Tähendab, on üks neist, kes ühendab.

Enam-vähem täpselt kolmandikul (nagu filmidraamatehnika soovitab) selgub ka kuritegu – mõrvatakse Olaf. Kas tema langeb nüüd kahtlustusaluste ringist välja? Aga võib-olla ei langegi, ehk see koguni näitab, et just tema on süüdi. Olaf võis ju enne (seni teadmata) kuriteo sooritada, sellepärast kättemaksuks omakohtu korras karistatud saada. Nimetame Olafi tapja Kahtlustusaluseks nr 1b.

Kas liiga palju ei saa? Oleks nagu juba ülearu kõva pähkel.

Veelgi hullem, Hinckus on voodisse kinni seotud, kas see tõestab Kahtlusaluse nr 1 süütust? Või tahetakse niimoodi jälgi segada? 

Enam-vähem täpselt poole filmi peal (nagu teooria soovitab) ärkab külmašokist teadvusele Luarvik Luarvik, muutub kontaktivõimeliseks, ja hakkab andma väga imelikke tunnistusi. Olgu, ta on juhtunu mõjul segane.

Kahtlusalune nr 3 Simonet ütleb, et tema ei tapnud hotellikülalise härra Mosese (Kārlis Sebris) naist proua Mosest (Irena Kriauzaitė). Jah, see vastab tõele, kuna proua Moses on elus. Aga kummaline on selline tõdeng ühe ennast realistiks-ratsionalistiks deklareerinud füüsiku ja küberneetikaohvitseri puhul ikkagi. Hinckus tunnistab: mina sidusin mind kinni, mina nägin mind koridoris jalutamas.

Alates siit pöördub film lõplikult metafüüsikasse. Õigemini, vaataja saab aru, et see on kogu aeg metafüüsiline olnud. Olafi juurest leitakse ka salaaparaat, mis on seotud Simonet´ määrangul kas sõjaväe või kosmosega. Esimene vihje tulnukaile.

Hotelli peremees Alex esitab teooria, et elusorgasmil on kolm seisundit – elu ja surnud-olemise kõrvale lisandub zombisus.

Huvitab, kes siis seltskonnast zombi on? Kas hakkame jälle kahtlusaluseid reastama?

Nüüd kuuleme Jutustaja, politseiinspektor Glebsky analüüsi, tema välistab metafüüsika. See on esimene vari talle. Ehk on kõiges süüdi hoopis tema? Mitmes kahtlustusalune ta oleks? Numbrid lähevad juba ammu segi, nimetame ta Kahtlusaluseks nr Y.

Ja nii ongi, "süüdi" ongi tema. Ainult et kogemata. Tema süü on ta ametnikuhinges. Ta ei suuda väljuda politseinikule ette nähtud korraldustest, süüdi on tema realism, metafüüsika tunnetamatus. Tema kitsarinnalisus põhjustab tulnukate hukkumise. See on puänt, täiesti ootamatu, nagu peab. Ainult, et selles suunas polnud antud mingeid vihjeid, ja nii ei tohi.

Noh, dramaturgia dramaturgiaks. Kujundus (kunstnik Tõnu Virve) on efektne ja ulmeline, muusika (helilooja Sven Grünberg) samuti suurepärane ja ulmeline. Kromanov on näitlejad ilusti ja väljendusrikkalt mängima pannud. Hea film!