"Viimne reliikvia" 1969 (digitaalselt taastatud 2002), režissöör Grigori Kromanov, stsenarist Arvo Valton (Eduard Bornhöhe jutustuse "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" ainetel), mängivad Aleksandr Goloborodko, Ingrīda Andriņa,  Elza Radzina, Rolan Bõkov, Eve Kivi, Uldis Vazdiks, Raivo Trass, Peeter Jakobi, Karl Kalkun, Valdeko Ratassepp, Jüri Uppin, Helmut Vaag, Katrin Karisma, Ago Saller, Priit Pärn, Ants Lauter, Hans Kaldoja, Ain Jürisson, Hugo Laur, Kalju Komissarov, Aleksander Kurtna, Feliks Kark jt

Vend Johannes (Roland Bõkov, Jüri Järveti hääl) on katoliikluse karikatuur, tema annab ka munkadele hinnangu: te kõik olete joodikud, liiderdajad, tainapead ja laiskvorstid. Abtiss (Elza Radziņa, Aino Talvi hääl) on samuti karikatuur, mungaseisuse üle heidetakse ikka kõvasti nalja, seda tehakse nende kostüümide ja välimuse kaudu, ent kõige iseloomulikum on episood, kus mungad püüavad piibli järgi määrata üle pühakirja sibava putuka liiki. Ja siis leiavadki, et see on saatana käsilane.

Ja tegelikult on kogu filmi reliikvia-liin ju katolitsismi üle irvitamine. Ainult et mis positsioonilt? Ehk protestantismi vaatevinklist, filmi tegevus paigutub ju reformatsiooniaega ning Martin Luther õpetas, et kõik see reliikviatega sahkerdamine on üks hirmus pettus. Konkreetses konfessiooniküsimuses autoripositsioon ei selgu, ning ega seda ole vajagi, tegemist on lustaka seiklus- ja mitte ajaloofilmiga.

Mõisameeste joomingu kaudu on antud hinnang ka neile. Teatavasti polnud nõukogude kunst naljalt kunagi hinnanguta, seda nõudsid direktiivorganid. Pole ka liigset rahvuslust, eestlaste vägi on pigem koomiline kui tõsiseltvõetav.

Aga süžee on hea. Kähku sõlmitakse armukolmnurk meespeategelase Gabrieli (Aleksandr Goloborodko,  Mati Klooreni hääl), Hans von Risbieteri (Raivo Trass) ja naispeategelase Agnese (Ingrīda Andriņa, Mare Garšneki hääl) vahel, lugu on enam-vähem täpselt jagatud kolmandikeks, nagu teooria ette näeb. Esimese kolmandiku lõpus Gabriel justkui hukkuks, tegelikult juhtub see Agnese unenäos, sellel on ennustav toime, täpselt poole filmi peal ilmub platsi tõeline antagonist, tõeline kurjuse jõud Ivo Schenkenberg (Peeter Jakobi, Olev Eskola hääl), kes justkui nüüd tapab Gabrieli ning tahab Agnest endale, viimase kolmandiku alguses näeb publik oma rõõmuks, et Gabriel on siiski elus, algab tee lõpplahendusele, kättemaks alatusele, ettevalmistus kurjuse hävitamisele ja armastajate kokkusaamisele.

Võibolla ehk nii palju, et tõeline võitmatu kangelane lahkub filmi lõpus ise, võtmata vastu mingit hüvitist oma heateo eest ning sõlmimata suhteid vastassugupoolega. Ent Gabriel ei olegi žanripuhas võitmatu kangelane, tema ei vabasta suurt kedagi, tema on ikkagi armastusest huvitatud. Igatahes hea, täpselt kolmandikeks jagatud süžee. Tean, et Arvo  Valton on õppinud Moskva filmikoolis stsenaristikat, ju ei ole tal sealt saadud teadmised mööda külge maha jooksnud.

Õnnestunud on ka erootikaga peibutamine. Ikka lubatakse vaatajale, et kohe juhtub Gabrieli ja Agnese vahel midagi tõsist, aga võta näpust, ikka veel ei juhtu. Näeme ise naispeategelase alasti keha, intiimsusest vilksatab vaid rinnanibu, ja see oli tollaste olude kohta ikka suur julgustükk. Ime, et seda pole filmist välja lõigatud. Mäletame ju hästi, et Nõukogude Liidus ei ole seksi. Draamatarkus õpetab, et kõiki otsustavaid asju tuleb aina edasi ja edasi lükata, vaatajale lubada, aga siis ikka jälle edasi lükata. Seda ongi filmis tehtud. Lahe on ka see, et Agnese ja Gabrieli lähenemine toimub ajal, mil Agnes on meheks maskeerunud.

Antagu andeks, ent minu meelest mängivad peaaegu kõik osatäitjad oma rolle halvasti, nurgeliselt ja võltsilt. Eriti Agnes ja Gabriel, kõige paremine täidavad oma osi hobused. Põgememist ja tagaajamist on piisavalt, aga möllu- ja võitlusepisoodides puudub dünaamika

"Viimne reliikvia" pole ainult seiklusfilm, see on ka muusikafilm, võibolla koguni eelkõige muusikafilm. Teose muudavad unustamatuks ja võrratuks Paul-Eerik Rummo sõnadele Uno ja Tõnu Naissoo poolt loodud laulud, millised eestikeelses dublaažis esitab  Peeter Tooma. Vene keeles esitajaks on Georg Ots ise, tšehhikeelses versioonis Karel Černoch. Teiste keelte kohta ei tea, aga eesti keeles on laulud läinud ka ilma filmita levisse, nagu seda on ikka juhtunud heade muusikafilmidega. Just laulud on matnud enda alla teose ideoloogia, teinud VRst meie ühe kõige kuulsama filmi.