Retroretsensioon. Vabatahtlik surmamineja ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Jõulud Vigalas" (1980). Autor/allikas: kaader filmist

"Jõulud Vigalas" (1980, digitaalselt taastatud 2012). Režissöör, stsenarist ja operaator Mark Soosaar, mängivad Evald Aavik, Kersti Kreismann, Jüri Arrak, Linnar Priimägi, Ago Roo, Viktor Balašov, Margus Oopkaup, Omar Volmer, Arvo Kukumägi, Ants Jõgi, Jaan Kaplinski, Priit Pedajas, Tõnu Kark, Ain Kaalep, Peeter Simm, Jaan Teemant, Häli Saarm, Kadriann Soosaar jt.

1905. aasta oli meie ajaloo kõigi aegade sotsiaalselt aktiivseim aeg, ja seda kuni laulva revolutsioonini, alles siis olime aktiivsemad. Nii et too kauge aasta on meile püha ja kõigile, kes käsitlevad seda teemat ausalt, kuulub tänu. Mark Soosaar on üks neist, lisaks isamaa-armastusele on tal piisavalt kunstnikuverd, mida püüamegi lahata.

Revolutsioonilise 1905. aasta kõige revolutsioonilisem maapiirkond oli Vigala kihelkond, seal põletasid meie tulised esivanemad maha tervelt kolm mõisa, filmi alus – kui ma olen õigesti aru saanud – on vastuhakk von Uexkülli suguvõsale kuulunud Vana-Vigalas. Revolutsiooni loogika on seesugune, et kõige vastalisemad on kõige paremal järjel orjad. 1917. aastal Petrogradis olid kõige bolševistlikumad Putilovi tehase töölised, kes said Tsaari-Venemaa kõige kõrgemat palka, 1980. aastail tõusid Poolas kõige edukamalt üles Gdanski Lenini-nimelise laevatehase töölised, kes said Poolas kõige kõrgemat palka, Vana-Vigala oli Eesti mõisatest üks edumeelsemaid. Mujal valitses meil äärmiselt vastik ja totaalselt ülekohtune mõisaorjus, aga Velisel olid olud ja isegi talupoegade juriidilised õigused mõnevõrra lahedamad. Kui inimesed tunnetavad pisutki vabadust ja ainelist toimetulekut, siis tahavad nad seda juurde. Õnneks. Nii toimibki progress.

Vigala-sündmused on ajalukku Eesti-meelselt jäädvustanud Mihkel Aitsam, mõisaideoloogiast lähtuvalt parun von Uexküll (mängib Linnar Priimägi) oma mälestustes, võimsa romantilise novelli "Bernhard Riives" on sellest kirjutanud Aino Kallas, kelle nimitegelase prototüüp on Bernhard Laipmann (Evald Aavik) ja kes ongi sündmused Vigalas kuulsaks kirjutanud.

Lugu peab olema enneolematu ja antud juhul ka on. Mustasajaliste karistussalklaste poolt peksule määratud väärikas Eesti talumees ei lase end alandada ning valib piitsahoopide eest mahalaskmise. Vaat niisugune tegu on sügavat austust äratav. Teiselt poolt on vabatahtliku surmamineja motivatsioon, tema psühholoogia ikka väga huvitav, ja seda Soosaar uuribki. Tema teoses ei ole Kalda uljast romantismi, Aitsami jäägitut mõisavastasust, tema küsib üsna otse – kas Laipmann talitas ikka õigest? Julge küsimus Nõukogude ajal.

Julgusest pole Soosaarel üldse puudust olnud. Tal on filmi episoodilised tegelased Konstantin Päts (Peeter Simm) ja Jaan Teemant (Peeter Urbla), meie hilisemad riigijuhid, ent toona surmamõistetud poliitikud. Juba üksnes jõulude toomine filmi oli toonases kroonuateismi tingimustes vägitegu. Minu esimeses raamatus ("Homne karikakar", 1976) näiteks asendas tsensuur tekstis esineva sõna "jõulud" sõnaga "talistepühad", Soosaarel esineb kristliku maailma ühe suurema püha nimetus lausa pealkirjas.

Loomulikult ei tee poliitvõidud allahindlust esteetikale. Ja polegi vaja teha. Soosaare eksperimentaalfilm, ajastufilm, ajaloodraama ""Jõulud Vigalas" (edaspidi "JV") on kunstiline tervik, seal klapib kõik kokku. Kasutatud on rohkelt amatöörnäitlejaid. Nende seltskond on hiilgav – Jüri Arrak,  Linnar Priimägi, Omar Volmer, Jaan Kaplinski, Ain Kaalep, Peeter Simm, Olav Neuland, Peeter Urbla, Kadriann Soosaar jt. Aga nende amatöörlus, nende konarlikkus on kooskõlas maamehe nurkliku olemusega. Mängida professionaalselt, kõigi näitlejanippidega talupoega, see tundub kuidagi võltsina. Arvan, et sama funktsiooni täidab ka kõikuv kaamera ja hüplev pilt. Ka selles on amatöörlikkust ja maamehelikkust.

Muidugi tekib mõte, kas osatäitjate niisuguse valikuga pole soovitud väljendada ka mõnd teoseruumist eemale jäävat, vaid siseringile suunatut mõtet, näiteks lugupidamist kolleegide ja üldse loomeinimeste vastu. Aga olgu, see ei riku mängu, siin avaldub ka veidike dokumentaalsust. Tõsielufilmis toovad ülesvõetud inimesed ekraanile kaasa kogu informatsiooni, mis nende kohta on teada, JV-s toimib sama efekt. Mainekad kultuuriinimesed ei kehastu sajaprotsendiliselt ümber osatäitjateks, ei mängi sajaprotsendiliselt neile teoses ette nähtud rolle, vaid on ikkagi jäänud veidike ka Kaalepiteks, Kaplinskiteks, Simmideks jne. 

Amatöör on ka von Uexkülli osatäitja. Ka temaga kaasneb üldsusele (aga mitte kogu vaatajaskonnale!) teada tema germanofiilsus ja erudiitsus. Tema puhul toimib koguni topeltefekt – tema mängitud Itaaliast just tulnud ja eurooplusega kelkiv parun eksib elementaarse faktiga, Vesuuvi kõige kuulsama purske aastaga, ütleb selleks 72. aasta ja meie Bernhard Laipmann parandab selle õigeks – 79. Tegelaste karakterid on paigas.

1905. aasta kohta on tehtud filmiajaloo ehk kuulsaim teos, Sergei Eisensteini avangardfilm, poliitdraama, ajaloo- ja ajastufilm "Soomuslaev Potjomkin". Jean Cocteau peab "Potjomkinit" maailma esinelikusse kuuluvaks (teised kolm: Buster Keatoni "Sherlock junior", Chaplini "Kullapalavik" ja Buñueli-Dalí "Andaluusia koer"), ta kiidab filmi niiviisi: "Peab tunnistama, et üks "Potjomkini" suuri õnnestumisi seisneb selles, et ta ei jäta muljet nagu oleks keegi teda vändanud ja keegi temas mänginud."

Midagi niisugust on omas mastaabis saavutanud ka Soosaar.

Cocteau jätkab: "[mängufilm]"Potjomkin" on ka dokumentaalfilm, ühtlasi ka dokument Eisensteini kohta."

Dokumentaalsuse vaimu on oma filmis loonud  Soosaargi, ning eks see iseloomusta teda ennastki. JV on võrdselt esteetika- ja sõnumifilm, ent dokumentaalsuse vaimu leiame süžee organiseerimisestki. Lugu ei arene fiktsiooni reeglite järgi, pigem kulgeb see käsitletava ajaloosündmuse kronoloogilise toimumise järgi. Aga samas on Soosaar ikkagi esteet, põhisündmuse osasündmused on tal nagu maalikunstniku visioonid.

Samas on lugu raudselt kolmeks jagatud, alguseks, keskpaigaks ja lõpuks, nagu nõudis juba Aristoteles rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi. Alguse, sissejuhatuse lõpus ütleb Bernhardi naine ja laste ema, tõe hääl Liisa Laipmann (Kersti Kreismann), et Bernhard peab põgenema välismaale nagu seda tegid Päts ja Teemant, loomulikult Bernhard seda ei tee, algab sisu. Enam-vähem täpselt poole filmi peal näeme sisu kulminatsiooni, mõisa mahapõletamist, viimasel kolmandikul siis konklusioonina kohus ja epiloogina mahalaskmine. Filmil on oskuslik raam, rahvalaulik Jaan Limberg esitab meile käivituseks ja lõpus mahajahtumiseks adekvaatse rahvalaulu 1905. aasta sündmustest Vigalas. Seegi suurendab dokumentaalsusemuljet.

Ka on vastandused korralikult paigas – Laipmann contra Uexküll; Laipmann contra oma küla rahvas; Laipmann contra oma naine Liisa; Laipmanni perekonna vaesus ja hellus lastega mängides, mõisainimeste labane saksikus rikkaliku interjööriga häärberis.

Originaalsusjõudu on jätkunud Soosaarel piisavalt. Ta on loonud oma revolutsiooninägemuse, mõisaga seotus kaldub ta siiski stampsusele, seal muudkui juuakse ja pidutsetakse. Mustasajaliste kujutamisel on uudsust, näiteks Bernhardi saanis konvoeerivate sõdurite jutt, peaaegu et vennastumine Bernhardiga. Kindral Bezobrazovi (Viktor Balašov) lahenduski on üllatav, timukas peseb pärast kohtuotsust oma käed patust puhtaks nagu tegi seda Pontus Pilatus. Sellega lähendatakse Bernhard Jeesus Kristusele.

Miks siis siiski valib surma? Kas igatseb isa juurde taevasse nagu Jeesus?

Sellele saame ausa vastuse episoodis, kus keldris hoitakse peksuleminejaid ja surmamõistetuid. Liigutav on viimane Liisu ja Bernhardi kohtumine. Liisu toob süüa, ulatab läbi trellide leiba, keelitab oma meest mitte heitma saatuse kätte teda ja lapsi.

Ja milline on siis aus vastus? Dokumentalist Soosaar: ei tea, ei saa aru, aga muidu on Bernhard Laipmann igati tubli Eesti mees.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: