Retroretsensioon. Mari ja Cabiria ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Mäeküla piimamees" režissöör - lavastaja Leida Laius: Mari - Elle Eha [Are], Tõnu Prillup - Jüri Järvet. 1965 Autor/allikas: ERR/Vassili Samussenko

"Mäeküla piimamees" (1965, digitaalselt taastatud 2012), Eduard Vilde samanimelise romaani ainetel. Režissöör Leida Laius, stsenarist Voldemar Panso, operaator Mihhail Dorovatovski, kunstnik Rein Raamat, helilooja Arvo Pärt, mängivad Jüri Järvet, Elle Eha, Ants Lauter, Jüri Jürvet jr, Lea Unt, Jaan Sammul, Evald Hermaküla, Kaarel Karm, Lisl Lindau, Kalju Karask jt.

Realism pole iseenesest ja automaatselt halb. Kui see on aus ja hästi tehtud, siis minule ei ole küll midagi selle vastu. MP-d on kahtlemata mõjutanud Itaalia realism. Ja kas paremat mõju saab üleüldse olla?

Vastandus Mussolini-aegsele melodraamade läägusele ja Rooma impeeriumi ülistamisele. Neorealissimo käsitles siis igapäevaelu, vaesust, vaatles psüühika poolest pisut imelikke inimesi. Täpselt nagu MP! Filmil ei ole midagi ühist toonasele partei ja valitsuse kiitmisele, ka pildikeel on itaallastega sama – camero- stylo (kaamera-sulepea). Sobib ka žanrlilisus. MP liigitame siis perekonnadraamaks ja sirgumisfilmiks (coming of age).

Neorealismi kohta räägitakse sellist juttu, et Teises maailmasõjas olid kõik Cinecitta (Hollywood on the Tiber), paviljonid puruks pommitatud, nii ei jäänudki Robertino Rosselinil muud üle, kui teha oma "Rooma – avatud linn" (üks stsenaristidest Federico Fellini) lageda taeva all. Uus esteetikavool oligi sündinud.

MP-l on paviljonivõtteid piisavalt, neid on hoolega püütud väga realistlikeks kujundada ja kohati on see ka õnnestunud. Aga näiteks Tõnu Prillupi (Jüri Järvet) talu siseruumide puhul paistab paviljonlikkus selgelt läbi. Ka mõisa ja sepikoja interjöörid on püütud teha üksüheselt adekvaatsed "tegelikkusele", kuid kahjuks ei jäta ehtsuse muljet, ja see kaugendab filmi neorealismist, mis teatavasti kajastas teemasid siin ja praegu. 1965. aastal tehtud "Mäeküla piimamees" aga vaatleb rohkem kui pool sajandit tagasi olnud suhteid talu ja mõisa vahel. Siit siis paviljonide vajadus. Lisandub žanreidki – kostüümidraama ja ajastufilm.

Film süžee põhineb armukolmnurgal, draamakunsti surematul alusel, ent on sedapuhku täiesti originaalne (tänu sulle, Eduard Vilde!), pole jutukse teemal Jüri armastab Mari, aga Mari armastab hoopis Sebastian Royd.

MP kolmnurga tippudeks on parun von Kremer (Ants Lauter), talupoeg Tõnu Prillup ning tema uus, noor naine Mari (Elle Eha), kes on võetud surnud naise asemele. Õigemini tuli ise, kuna oli lahkunu õde ning nõnda nõudis tava.

Kas selles armukolmnurgas üldse armastust ongi? Oot-oot…

MP on kahtlemata karakterfilm, ent kui enamuses filmides näeme püsiva karakteriga tegelasi, neid, kes on proloogist finaalini kindlate omadustega, siis MP on meil areneva karakteriga tegelased. Nende kõige kuulsam esindaja maailma draamapärandis on Hamlet – alul kõhklev intellektuaal, lõpus otsusekindel kättemaksja. MP on areneva karakteriga tegelasi koguni kaks – Prillup ja Mari. Eriti peen on Prillupi tunnete kujunemine. Alul on ta oma uue naise vastu üsna jahe, võtab teda kui oma laste hoidjat ja abilist talupidamisel. Käib Marile isegi peale, et too hakkaks von Kremeri armukeseks. Kui Mari viimaks seda teebki, puhkeb Prillupis armukadedus ja selle vastu ka armastus Mari vastu. Talupoeglikult ülialandlik Prillup sakutab kiivuses isegi parunit, kes muidu on talle kõikvägevuse kehastuseks. Meisterlik! Ja niisugune äärmiselt keeruline areng on Jüri Järvetil ka väga veenvalt ja peenelt välja mängitud.

Prillup pole hauda kaevanud ainult iseendale – ta on seda teinud ka Marile ja senisele piimamehele Kuru Jaanile (Jaan Sammul). Selles mõttes on teosel tragöödiaelemente. Prillup ise langeb oma hauda, teised siplevad välja.

Prillupi karakteri areng peegeldab ka küla moraalinormide muutumist. Kui vanasti kuulus iga seelik mõisnikule (nagu Prillup Mari veendes ütleb; see on muidugi Vilde kunstiline liialdus), siis seoses individualismi levimisega ei taha mees, et tema naine ei kuulu ainult talle.

Kui lapseohtu Mari tuleb Prillupi kõrvale rohkem kodukaunistuseks kui talu perenaiseks, kannab ta endas kõik toona raudselt (vähemalt väliselt) omaks võetud kõlblusnorme – Iisraeli tütarde hulgas ei tohi olla hoora ning Iisraeli poegade hulgas pordumeest. Mari suhtumine abielupühadusse muutub, seda küll abikaasa survel. Alandamine on esile kutsunud midagi Stockholmi sündroomi taolist ja Marile hakkab armukesevärk koguni meeldima. Filmi lõpus teeb ta otsustava kannapöörde, lapsemeelsest Marist kujuneb tugev isiksus. Mari jätab maha küla ning kõik kavalerid ja kavalerikandidaadid, läheb oma unistuste maale - linna.

Linnavõlud alles hakkasid meie ühiskonda ilmuma eelmisel sajandivahetusel, meenutame, et enamus toonaseid juhtpersoone eelistas matsi ja mitte vurlet (termind Tammsaarelt) ning kindlasti olid neid palju ka Vilde romaani lugejate hulgas. Vilde laseb Maril teha päris eesrindliku sammu. Filmi tegemise ajaks on linnaideoloogia kindlalt võitnud ning Mari otsus pöörata selg külale nii revolutsiooniline ei tundugi, nii jääb osa Vilde kavatsusest avamata.

Elle Eha on ilmselt režissööri juhendamisel kõvasti pingutanud, et niisuguse keerulise ülesandega nagu Mari kehastamine toime tulla. Mulle tundub, et Leida Laius on ta valinud siiski peamiselt sobiva välimuse tõttu. 

Pole mingi lihtne lihahimuline seelikunoolija ka von Kremer. Minu meelest on Vilde seda tegelast kujutanud rohkem sotsiaalsest aspektist ja seega karikatuurselt, näidanud, et rikas ostab endale partneri. Ja oleks, et tõstaks ta enda kõrvale, ei, pruugib vaid armukesena. Laius on siin aga näinud inimlikkustki ning pannud Ants Lauteri ka seda väljendama. Vanainimesel (surm lähedal) on löönud lõkkele tunded noore (terve elu ees) vastu, see pole ju midagi eriti veidrat ja koledat.

Kõik tegelased on korralikult vastandatud. Prillupis pole isiksust, mida von Kremeris leidub küllaga ning mis kasvab filmi jooksul Mari sissegi. Prillup ja Mari on vaesed, von Kremer parasjagu rikas. Ent kõige enam vaevab omandiiha Prillupit, Mari peaaegu üldsegi mitte ning von Kremerit ka mitte väga oluliselt. Mari ja Prillupi suhe areneb vaenuks, Mari lajatab oma ametlikule abikaasale paraja tou. Patriarhaalses ühiskonnas, kus naine peaks mehe ees põlvitama.

Vastandatus ulatub armukolmnurgast väljagi – Kuru Jaan contra Prillup, Kuru Jaan contra von Kremer, Mari uus lemb sepp Juhan (Evald Hermaküla) ja Mari.

Vilde hinnang Eesti küla omandiihale väljendub selgelt episoodis, kus lesestunud Mari ukse taga on kosilaste hulk, ent kõigi tingimuseks on see, et Mari armusuhted von Kremeriga peavad alles jääma, nii säilib ka mõisa tulutoov piimamehe amet. Raha ei haise…

Isiksustunud Mari kasutab klatšiva külarahva vastu eesti naise klassikalist relva, seelikukergitamist ja tagumiku näitamist. Oleks et esiemade kaunid kombed ei ununeks!

Kas Mari on prostituut ja Prillup sutenöör? Prillup on seda pooleldi, ta võtab ainult tulu, ent temast ei ole Mari kaitsjat, mis oleks ju sutenööri kohus.

Aga Mari?

Neorealismo eestvedaja Federico Fellini "Cabiria ööd" räägib meile prostituudi elust ning üks MP üks episood oleks nagu "Cabiria" ühe stseeni kohalik ja ajastupärane analoog. Meenutame meeleparandajate maagilist palverännakut. See on nii rahvuslik, see on nii Itaalia-pärane. Laiusel näeme meie stiililt väga sarnaseid kadrisante Mari akna taga. See on ju eestlaslik! Cabiria lööb imepärase rongkäiguga kampa, tal saab parem, Mari ühineb kadrisantidega, temagi masendus kaob.

Ma tundsin Leida Laiust, ma olen kirjutanud temast pika loo ("Aastad ja filmid. Essee Leida Laiusest"; TMK 1986, nr. 11, lk. 20–33), ma tean, et jumaldas Fellinit, nagu enamus VGIK-i lõpetajaid. Episood kadrisantidega on kummardus oma suurele mentorile.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: