Retroretsensioon. Kunstitegemise ränk hind ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Inimesed sõdurisinelis" Autor/allikas: Oti Vasemaa

"Inimesed sõdurisinelis" (1968, digitaalselt taastatud 2012), Paul Kuusbergi romaani "Enn Kalmu kaks mina" ainetel. Režissöör Jüri Müür, stsenaristid Paul Kuusberg, Lembit Remmelgas ja Jüri Müür, operaator Mihhail Dorovatovski, kunstnikud Halja Klaar ja Piia Järvila, helilooja Eino Tamberg. Mängivad Rudolf Allabert, Heino Raudsik, Leonhard Merzin, Arvi Hallik, Kenno Oja, Hans Kaldoja, Kalju Komissarov, Rein Juurik, Tõnu Mikiver, Kiira Kikerpuu, Peeter Kard, Ivalo Randalu, Evald Aavik, Peeter Sinilill, Andres Sinilill, Ivalo Randalu, Paul Kilgas, Elsa Ratassepp, Herta Elviste, Voldemar Paavel, Jaan Kiho jt.

Jüri Müür on põhjus, miks minust filmirežissööri ei saanud. Vähemalt, miks ma seda õppima ei läinud.

Kui ma 11. klassis käisin, siis kirjutasin ENSV kõrgema- ja keskerihariduse ministeeriumisse kirja, et tahan saada režissööriks ja mida ma selleks tegema peaksin? Mulle organiseeriti kohtumine Jüri Müüriga. Sõitsin bussiga Tartust kohale ning Harju tänaval, Tallinnfilmi trepil ta mind ootaski. Näitas stuudiot, rääkis, kuidas filme tehakse. 

Minu tahtmine aina kasvas. Siis viis ta mind toonasesse kõige elitaarsemasse paika ENSVs – Kuku keldrisse! Nägin oma silmaga Voldemar Pansot, Jüri Järvetit ja teisi korüfeesid, mõnele neist Müür tutvustas mind. Tubli poiss, tubli poiss, kuulsin kiitust. Siis istusime laua taha. Müür küsitles mind. Lemmikfilm? "400 lööki". Lemmikromaan? "Põrgupõhja uus vanapagan". Nii-nii… Kui palju vene keelt oskate? Väga vähe, kuid loodan õppida. Kuidas fotograafiaga lood on? Ei tegele. Viimast kuuldes oli jutul lõpp. Müür ütles, et ma ei kõlba õppimiseks VGIKis. Lubasin talle, et teen asja kiiruga selgeks. Kuulsin, et kunstis ei tehta midagi kiiruga. Lahkusin löödult, läksin õppima Tartu Ülikooli ning seda peamiselt põhjusel, et kõik mu sõbrad läksid sinna.

Kui ma kümmekond aastat hiljem Moskva kinokoolist stsenaristipaberitega tulin ja Tallinnfilmi tööle läksin, said meist Müüriga vanusevahest hoolimata päris head kaaslased. Tal oli komme Ararati baari sisenedes juba ukselt hõigata "Pariisi tuled" ning baaridaam tegi siis kokteili šampanjast ja konjakist ning teenindas püsikundet väljaspool järjekorda, ükskõik, kui pikalt see lookles. Olin võlutud kuulaja, ausalt öeldes, ma ei uskunud Müüri seiklustest sõja järel Pariisis ja Põhja-Aafrikas, pidasin neid luuludeks. Nüüd tean, et see kõik vastab tõele.

Asja juurde!

"Inimesed sõdurisinelis" võime žanreerida muusika- ja ajastufilmiks ning sõjaromansiks, jah, rohkem romansiks kui sõjafilmiks. Romanss ilma armusuhteta! Aga nii see on. Romansilikku meeleolu annab üle aegade (filmist kauem) püsiv Eino Tambergi (sõnad Ralf Parvelt) hitt "Laul kaugest kodust", mis kõlab filmis leitmotiivina ning peatükitab teost. Teiseks on autorite fookuses sõdurid kui inimesed (mis on öeldud juba pealkirjaga), nende omavahelised suhted. Sõdurid ei ole kuulekad võitlusrobotid, filmis puudub pateetika, mis oli Nõukogude sõjafilmide puhul peaaegu kohustuslik nõue. Nagu ikka – kilbile on jäänud need, kus seda ei täidetud, näiteks Kalatozovi sõjadraama ja sõjaromanss "Kured lendavad", mis triumfeeris i 1958.aasta Cannes´i festivalil, võitis seni ainukese Vene (ja Nõukogude) filmina Kuldse palmioksa – saavutus, mis  kodumaal täiesti maha vaikiti. Ei meeldinud ülemustele paatoseta filmid.

Just filmiga "Kured lendavad" on "Sõdurisinelil" palju ühist nii humaanse lähenemisnurga kui esteetika poolest. "Inimesed sõdurisinelis" jäi kodumaise tunnustuseta, parteitšinovnikud haavasid filmi tsenseerimisega, nõudes valmis teosesse muutuste tegemist.

Muidugi võib öelda, oli siis tarvis relva-SS-taustaga mehel tormata peadpidi poliitikasse, teha filmi idanaabrite seas juba tollal religiooni staatuses olevast nn Suurest Isamaasõjast (Nõukogude-Saksa sõjast Teise maailmasõja sees). Aga Müür ei saanud teisiti, tema polnud mingi ettevaatlik nahahoidja, tema lausa pidi oma sõna sekka ütlema. Ent religioonis kehtivad omad dogmad, mis tuleb omaks võtta. Ja üks peamisi dogmasid oli võimas hurraatamine, mida ei ole ei Kuusbergi romaanis ega Müüri filmis. Aga filmis on meisterlikud kaadrid, samuti on osatäitjatelt viimane välja võetud.

Sõjasõpruse kujutamine läheb hinge. Tegelased pole mängima pandud poliitrolle, et tema on politruk, tema peab olema seesugune, tema on ohvitser, tema seesugune, tema maapoiss, tema ettekirjutatult, seesugune. Filmis näeme me inimesi, keda kõiki liidab Eestimaa igatsus. Vastanduvad preisili rividrill ja mõnusad suitsutunnid, robotlikkus ja inimelikkus. Näeme isegi sõdurite omakohut näppaja üle ning tema karistamist kuklalöökidega. Tundub, et nagu elu ise.

Äärmiselt õnnestunud on võttepaikade valik, mulle meeldis kõige rohkem veskisild pisikese kosega selle all ning sõjaväevooriga selle peal. Ja samas käib pommitamine. Vaat, siin on sõja olemus visuaalselt kinni püütud.

Filmi üks saavutus on alati see, kui mõne tegelase täpne dialoogirepliik läheb lendlausena rahva sekka ning hakkab elama iseseisvat elu, mõnikord koguni ehk hoopis teise mõttega kui algul oli mõeldud.

Ilmselt teavad paljud filmis kujutatud Saksa ruupori kutset üle rindejoone: "Eesti poisid, tulge üle! Saate kõhud täis ja jõuluks koju!" Minu arvates on see rahva teadvuses saanud positiivse sisu. Vähesed aga mäletavad eesti poiste vastust: "Pane kinni oma plärakast!" See otsekui rikuks positiivse sisu ära ning on sellepärast kollektiivsest mälust välja heidetud.

Jõulisi repliike leidub kenakesti. "Mul on hea riist! - Lähme külla, seal on naisi? - Loll, ma kiidan oma kuulipritsi!"; "Ära teota naist, kellega sa ei ole maganud. Ja kui oled, hoia keel hammaste taga!"; "Kevadel antakse roodule kartuliseemet, on sügisel hea oma kartul võtta." (See on etteheide tagalas viibimise kohta.) "Kana pole lind ja lipnik pole ohve." Tunnustus ka stsenaristidele!

Maailmas on üsna levinud kogumikud filmidest nopitud löövate tsitaatidega. Kui ükskord säärane ka Eesti filmide kohta tehakse, leiaks siit sinna ilusat materjali.

Paras julgustükk on repliik "Võitmatu Punaaarmee pidi vaenlase tema omal maal puruks lööma." See on pärit Stalini ülisalajasest kõnest, mille ta pidas sõjaakadeemia lõpetajatele 1939. aastal. Kes vähegi mõtleb, mõistab, et see tähendab ju sõja alustamist ning vaenlase ründamist. Usutavasti ei olnud see sõja ajal sõduritele teada, küll aga hiljem selle filmi autoritele.

Müür oli vere poolest realist ja dokumentalist. Ta tahtis öelda kõike. Ja mitte üksiku kujundi kaudu (milles siis peegelduks nagu piisakeses ookean), vaid filosoofiliselt. Kord rääkis ta mulle, et ta soovib teha filosoofilist filmi. Filosoofia opereerib teatavasti abstraktsete mõistetega, milliseid võiks küll rääkida, kuid mille visualiseerimine ja ekraanile panek on küsitav.

Julgen oletada, et roodu liikumisega juba mainitud laulu saatel on ta visualiseerinud sellise fundamentalistliku filosoofiamõiste nagu tõde. See on küll kinematograafiliselt kümnesse lask. Rood marsib küll poris, küll lagendikel, küll talvel, liigub otsekui tõe poole… Ja kas jõuab kohale?

Dokumentalist Müüris väljendub tegevuse kronoloogilises esituses, paljud episoodid on varustatud vahetiitritega, kus kirjas kuupäev ja koht, mõnikord isegi kellaaeg. Kohtadeks on Eesti Laskurkorpuse tähtsamad lehingupaigad – Velikije Luki, Emajõe ja Saaremaa väinade forsseerimine, Tehumardi öölahing. Loo jaoks pole see hea, kuid lisab tõsieluefekti.

Ometi on filmis ja romaanis üks paeluv lugu sees. See on peategelase Enn Kalmu (Rudolf Allabert) ning leitnant Reinopi (Peeter Kard) suhted. Leitnant märkab Kalmu kõhklemist suhtumises Punaarmeesse ja Nõukogude võimu ning keelitab Kalmu Velikije Luki all sakslaste poole üle jooksma. Kalm on oma kõhklemised ära kõhelnud (ta on areneva karakteriga tegelane) ning keeldub. Reinop tulistab teda ning pageb. Kalmu kopsust leitakse operatsioonil Nõukogude PPŠast pärit kuul, mis tekitab palju küsimusi Kalmu truuduse kohta. Kalm ja Reinop kohtuvad alles Eestis, kui Wehrachtis sõdiv Reinop laskurkorpuslaste kätte vangi sattub. Ja juba täiesti nõukogustunud Kalm tapab Reinopi automaadivalanguga, ehkki sõjavange teatavasti ei tohi tappa rahvusvaheliste lepingute järgi, millele ka  Nõukogude Liit alla kirjutanud.

Sellele selgroole liha kasvatades saanuks korraliku süžeega filmi. Ma mõistan, miks Müür eelistas episoodide kronoloogilist järjestust – tema tahtis olla dokumentaalne, tema tahtis öelda kõik. Ehkki loo süžeestamine on rohkem levinud, pole teine variant põhimõtteliselt halvem. Hollywoodi ettekirjutised pole kohustuslikud!

Filmi kulminatsioon on laskurkorpuse Eestisse jõudmine, sõdimine eestlaste vastu Emajõe rindel.

On aeg rääkida ajaloolisest tõest. Ilmselt oleks see ülekohtune Müürigi vastu, kui ma seda ei teeks.

Küsime esmalt, kas tõde võib olla suhteline? Kas mõni teos võib olla suhteliselt aus võrreldes mõne teisega, mis on otsast lõpuni propagandaväljamõeldisi täis? Kas pooltõde on parem kui vale? Või vastupidi – jaatab ju pooltõde poolvalet ning nõnda otsekui kinnistaks Nõukogude versiooni tollest sõjast.

Kuusbergi kohta tean vaid seda, et teda peeti rahvuskommunistiks. Mida see iganes tähendaks, on see meile kindlasti parem kui venemeelne ja/või üdini sovetlik kommunist.

Müüri kohta tean kindlasti, et tal polnud ei kommunistlikke ega nõukogulikke veendumusi. Ometi leiab filmis kiitmist isegi hävituspataljoni tegevus Eestis 1941. aastal. Sinna kuulus üks väheseid tähtsama osaga naistegelasi filmis, iludus Kirsti Sarapik (Kiira Kikerpuu). Kuuleme isegi, et tal käskis süda olla hävituspataljonis. Samas ei ole sellise väite taha pandud karakterit tulihingelist võitlejat. Kirsti on hoopis hea südamega naine. Ühelt poolt on välditud stereotüüpsust, teiselt poolt on õigustatud hävituspataljoni. Sama lugu on politruk Männiga (Leonhard Merzin). Temast on saanud headuse võrdkuju, tema ei kärgi ega loobi hüüdlauseid, vaid hoopis naeratab südamlikult. Niisuguste asjade taga peitub ekvilibristika.  Nüüd saab vastukaaluks tõde ütelda, niisugused need Kuusbergi ja Müüri vigurid olid. Juba see, et peategelane Kalm kõhkleb ja kahtleb, on ju suur samm tõe poole.

Kui jätta ideoloogia kõrvale, siis – hea film. Aga kas me võime selle kõrvale jätta? Igatahes oleme me piisavalt karastatud, et meid esitatud maailmavaade ei nakata, me võime poliitika taga näha kunsti.

Vahel tundub koguni, et stsenarist ja režissöör oleksid otsekui sõlminud kompromissi – Kuusberg soovinuks nagu rahvuslikkuse katte all sokutada teosesse punast tõde, Müür punasuse katte all rahvuslikku tõde.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: