Olev Remsu. Mida tähendab uskuda? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rosma ristimets.
Rosma ristimets. Autor/allikas: RMK

Mõistet "ma usun" pruugivad ainult kristlased; budistid, mitut sorti ennast šamaaniks pidajad, ateistid ja teised ütlevad "ma tean"; moslemid "ma allun", "ma kuuletun" – kui teha katset neid keerulisi kontsepte eesti keeles väljendada, kirjutab Olev Remsu.

Kui ateismiusk kõrvale jätta, siis kõik need siiski tunnistavad, et eksisteerib mingi inimülene teispoolsuse maailm ning sellega püütakse ühel või teisel moel kontakti võtta. Ja mine seda ateismiuskugi tea, ei oska ju öelda, kui palju erineb usk teadusesse usust teispoolsusesse.

Mõnel puhul oli ja on usk (aga samuti ebausk ja ateismiusk) päris mõtlemisvaba, midagi obsessiiv-kompulsiivse harjumushäire taolist. Usutalitused või omaette palvete-mantrate pobisemine on sarnane korduva ja korduva kontrollimisega, kas elektripliidi juhe sai ikka stepslist välja tõmmatud. Pole vahet, kas sätid peegli ees sirgeks oma niigi sirget seitlit või täidad kiriklikke rituaale, kõik see on omamoodi narkomaania. Inimest vaevavad sundmõtted ja kinnisideed, millele ta allub, näiteks risti ette löömine. Kusjuures see on veel piinlikult täpselt sätestatud – katoliiklased nii, õigeusklikud naa, vanausklikud kolmandat moodi. Kui teed teisiti, oled vaenlane ning sellest ei ole kaua aega tagasi, kui väärisid hukkamist. Inimesed on allutanud ennast reeglitele, kõik peab olema detailideni täpselt nii, kuidas kirikjumal on käskinud.

Kes ettekirjutiste vastu eksib, selle hinge poeb paanika, et elektripliit paneb maja põlema. Kui aga täidad kehtestatud reegleid, saad juurde enesekindlust, helgust ja rõõmu, veendud, et jah, tõmbasin välja. Igaks juhuks kontrolliks veelkord üle, sest head enesetunnet pole kunagi liiast. (Muuseas, mina ise pole teistest parem sugugi, mind närib sümmeetriavajadus. Kui vasakut ja paremat kätt on kõik tasakaalus, siis olen ma rahul.)

Kas risti ettelöömisest tekkinud hea enesetunne ongi usk? Jumala olemasolu tõestus? Kristluse legaliseerija, keiser Constantinuse ema Helena, kes saadeti poja käsul spetsiaalsele ekspeditsioonile Jeruusalemma ning ei tulnud sealt tagasi tühjade kätega. Jumal ise juhatas ta leidma prügimäelt hukkamisristi, ta tõi poole sellest kaasa ning täna tajuvad inimesed sajakonnas paigas üle maailma, et ristitükikesed sisendavad neile õndsust. Kas see on ka usk?  Usk ju tähendabki uskumist imedesse, muid uske ei olegi olemas. Kahtled ristitükikise päritolus, kahtled pühas Helenas, pole sa oma.

Martin Luther naeris kogu selle reliikviakometi välja, püüdis meid panna uskuma mõistuse abil, andis meile õiguse pidada jumalaga otsekontakti, kirik ja vaimulikkond vahelt välja jätta. Nemad tegevat ainult äri, kirik on astunud jumala asemele, nõuab enda ülistamist. Protestantismis ongi vähem sundtegevusi, vähem obsessiivset religioossust, aga jätkub seda meilgi piisavalt. Nii  ebausuriitusi täites kui ka institutsionaliseerunud ja aktsepteeritud religiooni nõudmisi järgides, nii hommikul voodist tõustes paremat jalga esimesena põrandale sättides kui kirikus küünalt põlema pannes. Ja kui sa korjekarpi kõlisevat-krabisevat ei pista, siis läheb sul halvasti. Pane veel, et õnnistus oleks garanteeritud!

Reliikviatega enam-vähem sama efekti pakuvad kombetalitused – kogu liturgia, armulaud, õnnistamine, leeritamine, ristikäigud, ikoonide suudlemine, reliikviate ja säilmete lähedal viibimine ja nii edasi. Aga samuti kirikumuusika ülevus ning interjööri esteetika. Kas mulle ilmutab end jumal, kui ma neist vaimustun? Või ilmutas end jumal neile, kes kirikud piltidest lagedaks lõid?

Teatavasti pole evangeeliumites ainukestki sõna Jeesuse välimuse kohta. Kummati teavad vist kõik, millise näoga-soenguga Jeesus on või oli. Kas see ongi usk, kui me usume pühapildi järgi, et Jeesus oli just selline, nagu neil kujutatakse? Aga nii kujutatakse teda alles alates neljandast-viiendast sajandist. Rooma katakombide seintel on ta teistsugune. Kas seal ollakse tõele lähemal või seal eksitakse? Ja Euroopast-Ameerikast ning Lähis-Idast väljaspool kujutatakse teda hoopis teistmoodi. Peterburi Ermitaaži ühes Hiina saalis võib näha Hiinas ekspordi jaoks tehtud portselannõusid. Neil on Jeesus Kong Fuzi nägu, kusjuures viimasegi välimus pole teada, aga kõik teavad seda. Kas uskumine tähendab seda, et me ei kahtle? Aga siiski, kuidas üldse tekkis Jeesuse visualiteet? Kas keegi sai ilmutuse? Ja pärast teised järgisid seda? Või ikka kirikuvõimu ettekirjutised?

Minu meelest pole täna paljud inimesed mitte niivõrd usklikud kuivõrd mittemitteusklikud, kuna ei taheta sattuda vastuollu ühiskondlike normidega. Jõulude ajal astun kirikust läbi, näitan ennast teistele näitajatele, muidu võin kaotada oma positsiooni. Ka ristimises ja koguni leerimises võime näha soovi olla mittemitteusklik. Mõnikord ollakse seda päris demonstratiivselt. Olgu näha rist mu kaelas, muidu võidakse hakata minust mõtlema tont teab mida. Tundub, et inimene oleks nagu kinni oma idee fixe´ides, oleks nagu oma mittemitteusklikkuse pantvang.

Millest ma seda järeldan? Aga vaikusest. Meil võiks olla ju usklike ja ratsionalistide vahel mingi dispuut, aga ei ole. Meil on võimsaid teolooge, Uku Masingu järglasi. Aga nemad avaldavad ennast erialaväljaannetes või siis pisitiraažilistes raamatutes. Vahel harva saab nende loenguid kuulata näiteks Vaba Akadeemia podcast'ide kaudu, vahel harva ka Kuku raadio saates "Tähenduse teejuhid". Üldine eeter on täis muljetamist, pastorid-preestrid räägivad oma elamustest, mille on kaasa toonud see või teine piiblirida. See on ilus, kuid see ei vii tõele lähemale. Ehk koondab usklikke, aga sellest on minu meelest vähe.

Meil võiks olla üks korralik vaidlus näiteks teemal, kas Jeesus ikka oli või on jumal? Ja kui oli või on, siis kuidas ta selleks sai? Hääletamise teel Nikaia esimesel kirikukogul? Ise ta ennast meile kättesaadavatest evangeeliumitekstides peaaegu jumalaks ei nimeta, ainult kord ja sedagi kaudselt, nagu ümber nurga. Ta ütleb kuradile, et too ei tohi kiusata oma Issandat jumalat ning kurat jätabki tema kiusamise. (Lk 4:12-13) Või ei taha ühed hakata torkima dogmat, teised jälle ei soovi välja tulla mittemitteusklikkuse mugavustsoonist.

Aga veel oleks teemasid. Kui autentne ikka on Uue Testamendi tekst üldse? Eestikeelse neitsi vaste muinasheebrea keeles olevat nii noor naine (neiu) kui neitsi, mingil põhjusel on eelistatud viimast. Ja neitsist sündimises pole Lähis-Ida legendides midagi uut. Teisest tähtsast imest – nimelt ülestõusmisest – pole evangeeliumides ainukestki sõna kirjeldust. Vaid tagantjärele nending – toimus. No kuulge! Kogu tekst on ettevalmistus kulminatsiooniks, aga siis jäetakse see kujutamata. Kui aus olla, siis on see lugeja petmine.

Ja mis keeles ikka kirjutati algselt evangeeliumid? Praegu ütleb teadus, et kreeka keeles, kuid leidub teolooge, kes kahtlevad selles väites. Kreeka keel oli intellektuaalide eliitkeel, sellest polnud abi sõnumi levitamisel rahva hulgas. Kui taheti kuulutada väljaspool juutkonda, siis sobinuks ladina keel, juutide hulgas aga heebrea ja aramea keel. Ehk on siiski originaalevangeeliumid leidmata või on need kirikukogude otsusel hävitatud (nagu on hävitatud ja kõrvaldatud mitukümmend piiblivälist evangeeliumi), kuna rääkisid mittevajalikku juttu? Ja miks ei hoolitsenud Jeesus ise oma õpetuse levitamise eest enesest adekvaatse portree säilimise eest? Ei ole teada ühtegi tema sellesuunalist initsiatiivi, neid pole talle ka ei rahvapärimustes ega ortodoksetes kirikutraditsioonides omistatud. Ta oleks ju võinud ise midagi kirja panna või siis määrata apostlite-jüngrite hulgast inimese, kes peaks seda tegema. Positsioonid määrati, ent protokollijat mitte. See on mõtlemapanev asi, siit annaks nii mõndagi järeldada.

Ja evangeeliumite tekst ise. Kes räägib, kes on Jutustaja? Jätame autorluse probleemi praegu kõrvale, võtame teadmiseks, et evangeeliumide autoriteks on Matteus, Markus, Luukas ja Johannes. Aga kes jutustab? Evangeeliumid pole kõrgemalt poolt dikteeritud, nagu seda on väidetavalt Koraan. Igatahes Koraani puhul probleeme ei teki. Jumal (antud juhul siis Allah) teab kõike, me ei küsi, kust ja kuidas ta teab. Aga kust teavad evangelistid seda, mida ingel Neitsi Maarjale sosistas? See peaks ju olema pärit kas inglilt või Maarjalt. Aga kummalt siis? Püha Vaim praegu arvesse ei tule. Kust teatakse seda, mida mõtles puusepp Joosep, kui ta sai teada, et tema verinooruke kaasa on käima peal, ilma et neil oleks olnud lähemaid suhteid?

Ja veel on evangeeliumeis lahendamata tinglikkuse probleem. Kord on jumal ja Jeesus kõikvõimsad, siis jälle ei tule Jeesus õige lihtsate asjadega toime. Siin sees on ka küsimus, miks kõikvõimas ja kõigelooja jumal ikkagi lubab kurjust? Või on ta isegi selle looja? Mõneks asjaks on tal võimu, teiseks mitte. Muutuva tinglikkusega teos kuulub teatavasti väga moodsa proosa valda, ei usu, et see võiks olla evangeeliumide žanriks.

Muidugi, kogu piibel on lõpmatuseni ära vaieldud, on esitatud väiteid ja nende kummutamisi, siis kummutamise kummutamisi ja nõnda edasi ja edasi, ent meid ei ole see viimastel aastakümnetel puudutanud. Teame, et eri konfessioonidel on eri vaated dogmadele, kuid avalikkuse ees hoitakse suud kinni. Miks ei võiks diskuteerida näiteks õigeusklikud ja katoliiklased, kuidas selle Kolmainuga faktiliselt on? Ja miks just üks risti ettelöömisvariant on õige, teised valed? Ja ka ateismiusku ärganud ei lausu sõnakestki, kardavad vist oma prestiiži pärast.

Nii mängitakse meil praegu eri liivakastides ning see vaid marginaliseerib religiooni. Ma kujutan ette, et uskuja ei pane siin esitatud küsimusi-kahtlusi pahaks, mittemitteuskuja võib neid pidada isegi pühaduse teotamiseks. 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: