Retroretsensioon. Peategelane kannab filmi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"31. osakonna hukk" Autor/allikas: kaader filmist

"Гибель 31-го отдела" (31. osakonna hukk), I jagu 1979, II jagu 1980; Per Wahlöö samanimelise ulmeromaani ainetel.

Režissöör ja stsenarist Peeter Urbla, (venekeelse sünkroonteksti autor Boriss Pustõntsev) operaator Valeri Blinov, kunstnikud Ando Keskküla ja Meelis Vulp, helilooja Rein Rannap.

Mängivad Lembit Ulfsak, Ivan Krasko, Enn Klooren, Omar Volmer, Jüri Järvet juunior, Jüri Järvet seenior, Aarne Üksküla, Alice Talvik, Annika Tõnuri, Heino Mandri, Ago Roo, Margus Tuuling, Eino Baskin, Jaan Ruus, Martin Veinmann, Vello Janson, Aldo Tammsaar, Reet Paavel, Maria Klenskaja, Fred Raudberg, Anne Taiger, Ilmar Ojaloo, Matti Milius, Peeter Simm, Kaie Mihkelson, Mare Garšnek, Marje Taska, Hans Kaldoja jt.

Mõnikord hakkab teose sõnum uperpallitama, kui ajaline kontekst tagant ära langeb või kui see kõvasti muutub. "31. osakonna hukus" anti karmi tsensuuriga riigist tuld kunagi määramata tulevikus toimuvale fantastika valda kuuluvale sõnavabaduse manipuleerimisele täiesti demokraatlikus riigis. Nüüd, mil me võime end demokraatlikuks pidada, on meilgi päevakorda tõusnud ajakirjanduse kollendamine, lugejaskonna intelligentsuse kahanemine, salakavalad inforiukad valimiskampaaniate ajal, kõik see, millest film räägib. Nii et kui "Hukk" valminuks täna, siis sõimanuks pada katelt, aga et see tehti toona, siis nähti teise silmas pindu, enda omas palgile ei pööratud tähelepanu.

Žanrilt on "31. osakonna hukk" kahtlemata detektiivifilm, aga allžanri määramisega olen raskustes. Kas enigmafilm, post-noir või modern noir, ei oskagi öelda.

Detektiivifilm on huvitav selle poolest, et kui kõigis teistes žanrites võime leida analoogi folkloorist, siis detektiivižanr on selles mõttes kunstlik, et see on konkreetse inimese loodud. Esimene detektiivižanri esindaja kunstis oli Edgar Allan Poe 1841. aastal kirjutatud "Mõrtsukatöö Rue Morgue'il" (millest on tehtud õige mitu filmi) ning sealt edasi pääses pais valla ning detektiivist on saanud üks põnevamaid ja armastatumaid žanre nii filmis kui kirjanduses. Objektiivsuse huvides olgu märgitud, et leidub uurijaid, kes näevad detektiive Araabia ja Vana-Hiina juttudes, kuid üldiselt domineerib seisukoht, et leiutaja au kuulub ainuisikuliselt Poele, kelle geniaalsuses seisneb selles, et juba esimeses detektiivloos on paigas episoodide jaotus ja järjekord, mida hiljem on järginud paljud autorid, nende hulgas dramaturgidki, olgu siis teatri- või filmikirjanikud.

Need osad on: a) sissejuhatus; b) kuritegu ja kaudne tõend (niidiots, mis ehk viib lahenduseni); c) juurdlus; d) teated lahendusest; e) lahenduse seletamine; f) tegelik lõpplahendus. "Hukk" on puhas detektiivifilm, on selles mõttes klassika, et vastab täiesti sellele peatükitamisele. Žanripuhast filmi on teha raskem kui mingit hübriidi või ristandit. Lihtsalt autorite käed on kinni seotud, vabadust vähem.

Post-noir käsitleb paljastusi ühiskonnas, poliitmõrvu, ajakirjanike kiusamist, massilist valet, mida võimurid meile pakuvad. Kõik see on selles filmis olemas.

Modern noir on pigem psühholoogiline triller ning selleski filmis seletatakse mõne tegelase käitumist lausa psühhoanalüütiliselt. Anonüümkirja ja teise kirja lahkamisel kasutatutakse keerulisi termineid, mis ainult kaunistavad teksti, kuna siin on need ikkagi kujundlikus, mitte teaduslikus tähendus. Mida näiteks tähendab aleksia? Kohe saame teada, et lugemisvõimetus. Rahvas on muutunud aleksialikuks ning kahtlemata tõuseb politseiinspektori prestiiž, kuna tema seda ja teisi sarnaseid sõnu kasutab.

Detektiivifilm peab olema peategelase keskne ning sellest on raudselt kinni peetud. Politseinspektor Jensen viibib valdavalt ekraanil ning Lembit Ulfsak täidab seda osa võrratult. See on üks paremaid näiteid Ulfsaki rolli sisselamistest ja ümberkehastumistest. Detektiivis peab vaataja sümpaatia kuuluma (soovitavalt juba algusest pihta) uurijale, kuna tema võitleb kurjuse vastu,  siin filmis ilmselt kuulubki ning seda tänu Ulfsaki mängule. Või ütleme siis nii – tänu sellele, kuidas režissöör on peaosatäitja mängima pannud. Inspektor isegi lajatab ülekuulamisel kahtlusalusele paar toud, see ei juhtu niivõrd tegelase karakteriseerimiseks, vaid kapitalistliku demokraatia iseloomustamiseks. Per Wahlöö utoopia on mõnes mõttes düstoopia – tulevikus pole enam inimõigusi, öeldakse meile teoses.

Niisiis, A, ekspositsioon, sissejuhatus, set up. Anonüümkirja kaudu saame teada, et 30-korruselisse kõrghoonesse, ajakirjandusmajja, on pandud pomm, mis plahvatab 39 minuti pärast. Uurija Jensen tahab inimeste elusid päästa, annab korralduse kõik töötajad evakueerida, ent bossid ei taha seda teha, sest iga kaotatud töötund toob mitu miljonit kahju. Väljapääsmatu olukord, klassikaline saspens (ärev ootus, teadmatus), kell tiksub ärevus kasvab. Kas tõesti riskivad ajakirjandusbossid mitmesaja inimese eluga?

Oli nagu kuidagi kahjugi, et pommi polnud, vähemalt see ei plahvatanud, vaataja oleks nagu petta saanud. Ent see oligi ainult sissejuhatus. Tutvusime tähtsamate tegelastega, nendeks on peale uurija veel kirjastaja (Ago Roo) ja kontserni üldboss (Omar Volmer) ja direktor (Heino Mandri), nende vastu tuleb headuse jõul, uurijal võidelda, tundub koguni, et politseiülem (Enn Klooren) takistab uurimist. Hiljem selgub, et ka niisuguse ulmelise ameti pidaja nagu ajakirjanduse riigisekretär (Margu Tuuling). Kõik need tegelased on kujutatud klišeelikult, kõik need on stereotüüpsed kapitalistinärud, seesugused, nagu Nõukogude filmides neid ikka näha oli. Ja närudele tehakse säru. Õnneks tehakse seda leebelt, mitte sellise totra agarusega, nagu toona oli kombeks. Aga ka headuse pool pole üksi, uurijal on tubli abimees Rolf (Aldo Tammsaar).

Muidugi, klassikaline detektiiviteos ei vajagi tšehhovliku individuaalsuse kujutamist, ent pole ka hea, kui tegelased on kõigest kindlate funktsioonidega kriipsujukud.

Kunagi öeldi selle žanri kohta – detektiivifilmi pole vaja lavastada, see lavastab end ise.

Endastki mõista on see proffide ametinali, ent selles peitub tõetera – detektiivifilm on ehk kõige rangemate ettekirjutustega žanr, neist peaks rangelt kinni pidama.  

Urbla on eelkõige esteet, tema rõhub pigem ümbritseva ruumi ja asjade kujutamisele kui tegelaste individualiseerimisele. Vaatame, kui pikalt meile näidatakse kõmuajakirju, eriti nende kaasi, mis on ju tõesti trükikunsti meistriteosed. Bossi kabinetis leidub isegi Ülo Õuna kuulus skulptuur isa ja poeg, selle kipsoriginaal.

B, dispositsioon, areng (development sequences) ja vastandamine  (confrontations). Kuritegu seisneb anonüümkirja saatmises ning kontsernile ränga kahju tekitamises, seda enigmat asubki Jensen uurima.

Hästi kulgeb lärmakate dünaamikaepisoodide ning vaiksemate ja staatilisemate stseenide rütmikas vastandamine, Urbla estetism lööb aga täielikult välja kahekorruselise ristliikumise kujutamisel, all kulgevad massid ühes suunas, ülal, sillal nendega risti. Seda on kasutatud varemgi, ent ikkagi mõjub see hästi, siin on peidus väga filmipärast. Vertikaalsus, tegevus eri kõrgustel on väga kinematograafiline, mõtleme siin näiteks Eisensteini kuulsale Odessa trepile. (Ma pole päris kindel, et selle efekti avastas just tema, kuigi mulle just nii õpetati.) Urblalgi on palju liikumist treppidel ning osa tegevust toimub (Tallinna Pärnu mnt kirjastusmaja) kahekorruselises hoovis ning see on tõesti lask kümnesse.

Federico Fellini korjas tänavalt eripalgelise olemise ja näoga inimesi, kui juhtus nägema, läks juurde, kirjutas üle nende aadressi või telefoninumbri, ning hiljem kasutas neid, asetas kuhugi teise või kolmandasse plaani, näiteks kohviku tagalauda istuma. Urblalgi on selliseid mõnusaid  tüüpe, näiteks järjekorras politseijaoskonnas või siis pasunapuhuja (Matti Milius).

Kahtlusaluse nr 1 tekitamine venib, kurjategija otsimine justkui ununeks, näeme vaid ilukaadreid, põnevusfilm kisub igavaks. Söömise-, tabletineelamise- ja muud episoodid, peaosatäitjal lastakse särada. Ja Ulfsak särab. Filmi teise jao algul saame teada ka uurija Jenseni päris ametliku eluloo ja iseloomustuse, seda on vaatajale karakteritabamiseks selle sümpaatseks muutmisel vaja. 34aastane, vallaline, hea intuitsiooniga, läbinägelik, võimeline vastasest mitu käiku kaugemale mõtlema. Teinud kiiret karjääri. Aus. Poliitika ei huvita

Kaklusepisoodis näeme, et Jensen pole ainult meeldiv intellektuaal, vaid ka osav kähmleja. Tal on ehk liigagi palju omadusi, samas ei liigu asi lahenduse poole. Tõsi, mingi salapärane diplomaadikohver antakse kahtlasel moel käest kätte.

Alul liigutakse lahenduseni hoopis asitõendite uurimise kaudu, näiteks vaadeldes, milline on anonüümkirja autori psüühika, milline kirjapaber, milline on diplomaatkohver, kelle diplom pole säilinud tervikuna, kel on sealt tükk ära rebitud. Selline lähenemine on romaanilik, film eelistab isikulisi kahtlusaluseid.

Viimaks saame needki, aga alles esimese seeria 40. minutil. Hilja. Ja neid on tervelt kaheksa, kellest üks on küll surnud ja üks emigreerunud, nõnda et kokku kuus. Selgitamine ei käi viisil, et tema on Kahtlusalune nr 1, tema nr 2 jne, vaid vastupidi – keda kahtlusalustest välistada? Miks ka mitte, see on võrdselt detektiivne meetod. Ühe neist, narkomaani ja seksitaja (keda kõiki kapitalismis ei leidu) Ben Gottliebi (Jüri Järvet juunior) tapab ajakirjandusbosside nõudmisel politseiarst (Enn Klooren) lausa vangikongis (säh, sulle inimõigusi), tema lükkab ette kontsern ise, ent temagi langeb välja, kuna tema diplom on terve. Kes siis kuuest? Kas  ajakirjanik Rafael Krank (Eino Baskin), ajakirjanik Karl Brenner (Jüri Järvet), peatoimetaja Anna Holman (Alice Talvik), ajakirjanik Jan Schmidt (Jaan Ruus), kunstiline toimetaja Julia Kvalhelm (Annika Tõnuri), ajakirjanik Gunnar Blindt (Aarne Üksküla)?

C, juurdlus. Kes nüüd klapitub asitõenditega, mis on meile teada varem? Algab enigmapuremine. Pean veidike oma eespool toodud hinnangut tagasi võtma. Ka Rafael Kranki osa jaoks on leitud eripära, ka temas on individuaalsust, mille Eino Baskin kenasti esile toob. Tema nagu tunnistaks end ise süüdi, järelikult välistub temagi. Poliitradikaal Jan Schmidt võis teha küll. Tema iseloomustab ühiskonda õige karmilt – intellektuaalne paralüüs! Tema jääb sõelale, temalt avaneb niidiots – 31. osakond asub 30. korrusest kõrgemal, selle salapööningul, seal on labor, kus arendatakse välja meetodeid rahva ajupesuks. See ei tohiks olla valevihje (red herring/suitsuheeringas), kuna läheb kokku filmi pealkirjaga.

Siiski on Jan Schmidt puhas poiss, tema diplom leitakse üles, selle küljest ei ole rebitud tükki, lisaks leidub selle vahel viis aastat vana juustutükk (osav leid!). Selgub, et tolles X riigis on isegi poliitiline politsei! Amatöörnäitleja Ruus mängib osa välja psühholoogiliselt usutavalt. Teisedki kahtlusalused langevad ära, ent saame teada, kuidas naised kontsernis karjääri teevad – ikka vanal armsal moel, sängi kaudu. Ka tuleb välja, et kapitalistlik ühiskond koosneb psühhopaatidest, depressiivikutest ja muudest hulludest tüüpidest.

Žanri puhul on üks soovitus – süüdlane peab olema meil algusest saadik silme ees, ta võib kuuluda kahtlustualuste hulka, ent ei pea just seal olema.

D ja E, teated lahendusest ja lahenduse seletamine.

Kes siis muu kogu pahanduse kokku keeras kui boss. Käib valimiskampaania, kui teda ennast parajasti ei näe, siis näeme tema nägu reklaamiafišilt, milliseid on kleebitud kõikjale. Protagonisti ja antagonisti mõõkade ristamist me siiski ei näe, kuna antagonist põgeneb välismaale. Headus on võitnud.

F, tegelik lõpplahendus toimub alles pärast lõputiitreid, see jõuab meieni vaid audiaalselt – kuuleme võimast plahvatust, järelikult laskis boss 31.osakonna ikkagi õhku.

Hea film, oleks vaid poliitikat vähem!

 

PS Filmi kui kunstiteosesse see ei puutu, aga ma ei saa jätta enda teada, et dublaažirežissöör ja venekeelse sünkroonteksti autor Boriss Pustõntsev oli dissident, kes oli istunud viis aastat vanglas (mõisteti kümme) Leningradis tegutsenud põrandalusesse organisatsiooni Kodanikukontroll kuulumise pärast.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: