Retroretsensioon. Saa vabaks, Eesti meri ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Me olime 18-aastased" Autor/allikas: kaader filmist

"Me olime 18-aastased", 1965.

Režissöör Kaljo Kiisk, stsenarist Ants Saar, operaator Jüri Garšnek. Mängivad Evald Hermaküla, Mare Hellaste, Peeter Kard, Tõnu Aav, Einari Koppel, Kaarel Karm, Heino Mandri, Hugo Laur, Ants Eskola, Grigori Kromanov, Rudolf Nuude, Aksel Orav jt

Võib vaid küsida, mis oli nende inimeste arus, kes hakkasid 1964. aastal tegema filmi aastatest 1938-1941. Eestis? Usutavasti olid nad kindlad ühes asjas – Eesti Vabariik ei taastu, ja see veendumus toimis sarnaselt indulgentsikirjadele, kustutas patu.

Filmiajaloolane Õie Orav on öelnud, et kui tavaliselt ebaõnnestub režissööridel nende teine töö, siis Kaljo Kiisal juhtus see kolmanda täispika mängufilmiga. Ent näitlejad andsid oma parima, lisab Orav. (Maaleht, 26. veebruar 2011)

Võiks öelda, et propaganda- ja sirgumisfilm (coming of age) "Me olime 18-aastased" oleks nagu üheepisooditöö, kõik mäletavad koolipoiste paraadi linnatänaval, sinimustvalge lipp eesotsas. Ning rõkkas uljas laul "Jää vabaks, Eesti meri". Selle filmimine toimus Kingissepa linnas Kingissepa tänaval, mis enne oli jõudnud kanda juba Hitleri ja Stalini nime.

Minagi mäletan, milline ülev tunne lõi hinge filmi vaadates. Pärast rääkis sellest kogu linn – sinimustvalge ja vaba meri! Uskumatu, võimatu!

Tallinnfilmi veteran, stuudio ajalugu uurinud ja mälestusi kirjutanud Enn Säde meenutab: "Muidugi oli koolipoiste marss ja laul juba varem salvestatud, nüüd tean, et esitajad olid Pasunapoisid Helmut Orusaare juhatusel. "Keerake vändad põhja!" Üks ülemeelikus tujus saarlane koputab helibussi aknale… Ega seda üpris õnnetut konjunktuurset filmi 1940. aasta sündmustest ju keegi ei mäletakski, kui poleks episoodi ohvitserimundris Jüri Müüri, sinimustvalge lipu ja "Jää vabaks, Eesti meri!" lauluga… Kaljo Kiisk räägib mulle 2003. aasta filmingul: "Tänavad olid puupüsti rahvast täis, oma 60 protsenti oli inimesi, keda ma polnud kutsunudki. Nad lihtsalt tulid ja mina viipasin – tulge lähemale! Ja rahvas laulis kaasa ja terve päev lehvis sinimustvalge Kuressaare tänavail." (Sirp, 15. mai 2009)

Jah, mälu on selektiivne, valdavalt peame meeles seda, mis rõõmu on pakkunud.

Viktor Oxfordi juba 1930ndail loodud laulul "Jää vabaks, Eesti meri" on mingi sarnasus "Lili Marleeniga", mida sõja ajal laulsid nii sakslased kui ameeriklased. "Jää vabaks…" polnud ENSVs keelatud, samal ajal oli see Vabadusraadio algusmeloodiaks. Seltskondades lauldi seda alati sõnul "Saa vabaks…".

Imelisi asju juhtub maailmas!

Olgu ka öeldud, et karistusi ei järgnenud. Stsenarist Ants Saar, kes oli stuudio peatoimetaja, kerkis varsti EKP Keskkomitee aparaati, temast sai kultuuriosakonna juhataja asetäitja. Relva-SSi taustaga režissöör, kes veel polnud NLKP liige, võeti varsti parteisse, tema tõusis EKP Keskkomitee liikmeks.

Noorematele selgituseks, et keskkomitee liige olla ei andnud võimu, see oli vaid privilegeeritu staatus oma hüvedega. Kogu võim oli aparaadi käes, nemad keelasid, käskisid, poosid ja lasksid.

Kuna pahandusi polnud, tuleb järeldada, et parteiorganid kiitsid tulemuse heaks hoolimata sellest, et üleliiduline kriitika (mis oli alati kodumaisest teravam) tegi filmi maatasa.

Filmi valmimisaasta 1965 äratab imepisikesi lootusi. Voluntaristlik lärmaja Nikita Hruštšov oli kukutatud, algasid Leonid Brežnevi mesinädalad. Algul püüdis Brežnev olla liberaalsem eelkäijast. Meie prokaati (russism märkimaks kõike, mis oli seotud kinode ja neis filmide näitamisega) tulid Lääne väärtfilmid, isegi kauboi- ja seiklusfilme võis näha. Kestis see ainult paar aastat, kuni tankide saatmiseni Tšehhoslovakkiasse, siis tulid asemele India pisaratekiskujad.

Aga ikkagi. Kas mesinädalate algus on kuidagi filmis jäädvustunud?

Enn Säde, filmi helimees, mäletab, et stsenaariumi kirjutati kogu aeg ümber, ent koolipoiste marss oli algusest peale sees ega kadunud kuhugi.

Tegelikult on see ju paras julgustükk. Ning GosKinogi ei nõudnud selle eemaldamist, lubas filmi koguni üleliidulisele ekraanile.

Milleks see oli mõeldud? Suhkrutükina, mis meelitab alla neelama filmi stalinistlikku ajalookontseptsiooni?

Lähme edasi.

Tänini ripub õhus küsimus, milline ikka oli rahva meeleolu Molotov-Ribbentroppi lepingu ajal 23. augustil 1939 ja baaside lepingu sõlmimisel 28. septembril 1939 ning seejärel meie riigi lõpliku okupeerimise puhul? Filmis on sellele osalt vastatud – jää vabaks, Eesti meri! Tõsi, laulavad eksiteel koolipoisid, kes varsti saavad aru, kui hea on ikka Nõukogude kord. Ja Nõukogude Liidu koosseisus on meie meri kõige vabam.

Aga edasi.

Filmis süüdistatakse vanemate inimeste vestluses meie riigi juhtkonda riigist mittehoolimises. Mõtleme episoodile, kus koolipoisid panevad relvad nurka. Seal kuuleme, et enam neid vaja ei lähe, suvised õppused jäävad ära. Ja et Kaitseliidult korjati relvad.

Filmis näeme, kuidas keelati koosolekud, likvideeriti sõnavabadus. Kõik see võimaldas ju siia Nõukogude baasid rajada ja riik vaikselt okupeerida.

Täna võime öelda, et selle konkreetse asja puhul on autoreil ju õigus. Jah, meie riigijuhid tegelesid oma naha ja mitte Eesti hoidmisega. Filmis püütakse sel moel tõrvata Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri, kellest rahvas ju edasi lugu pidas. Ent tõeterad siin leiduvad.

Olgu ära märgitud üks tähtsusetu ajalooaps. Virve Teenus (Mare Hellaste/Garšnek) ütleb saksa sõpra kaitstes, et see ei läinud koos teiste sakslastega Saksamaale. Kui ma õigesti aru olen saanud, kujutab too episood baaside lepingu sõlmimise aega. Reaalne umsiedlung (baltisakslaste ümberasumine) paigutub siiski oktoobri lõppu, nõnda et Virve seda toonaste meeleolude kirjeldamisel öelda ei saanud.

Üks nõukogude aja fenomene seisis selles, et kunst muutus esteetiliselt võrdlemisi täiuslikuks. Kuna sisu oli paljuski ette kirjutatud, siis pingutati vormi nimel. Filmis näeme noorte, Virve ja Elmar Uudami (Evald Hermaküla) armastust. Nende  mäng on vaimustav ja sädelev, eriti mõjusad on episoodid Kuressaare lossis. Operaator Jüri Garšnek on need peaaegu täiuslikult üles võtnud.

See kaunis armastuslugu on sisse pandud kindlasti eesmärgiga teha film vähegi talutavamaks. Aga ka siia on topitud poliitikat. Kuidas siis muidu? Elmar on kehvikuperest, temast saab kommunist ja Nõukogude võimu toetaja, Virve on intelligentsiperest, tema isa on gümnaasiumi direktor Teenus (Hugo Laur), tema kaldub rahvusluse poole.

Teised tegelased aga kehastavad täielikult ainult poliitrolle parteiajalooõpikuist. Asi on ju selles, et elus on iga vasakpoolne esmalt inimene ja alles seejärel mingi maailmavaate esindaja. Samuti on rahvuslasega ning ka inimesega, kes pole mingile kindlale seisukohale jõudnud. Filmis on nad poliitkriipsujukud ilma inimlike omadusteta.

Mul on kuskilt meeles kellegi ettepanek, et mõni noor režissöör võiks teema uuesti üles võtta.

Ehk mõned inimesed mäletavad Alfred Hitchcocki "Psühho" uusversiooni (remake, ka replication, teinekord öeldakse popmuusika eeskujul ka kaver)? Mustvalge originaali on Gus Van Sant ümber lavastanud värvifilmina. Uute näitlejatega teisend tundub esialgu koopiana, kaader kaadri haaval alusfilmi jäljendina, kuid ometi on seal täpsustusi dialoogides ning tegevuseski, mis muudab Hitchcocki "Psühho" sisu.

Vaat, midagi taolist võiks tõesti sündida ka "18-aastastega"! Eriti meeldiv oleks siis neid kaht filmi vaadata teineteise järel ning võrrelda.

Ja oleks veel üks võimalus. Teha mängukas "Me olime 18-aastased" tegemisest. Midagi sarnast, nagu oli ""Hamleti" lavastamine Alam-Kolka külas" Noorsooteatris, autor Ivo Beršan, lavastaja Kalju Komissarov.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: