Retroretsensioon. Tulnukas räägib eesti keelt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

pulmapilt
pulmapilt

"А потом оглянулся"/ "Pulmapilt" (venekeelne variant tõlkes: Alles pärast vaatas tagasi), 1980, 30 min. Mosfilm, loominguline koondis Debüüt/Tallinnfilm.

Režissöör Raul Tammet, stsenarist Svjatoslav Gervassijev, operaator Jüri Garšnek, kunstnik Epp Maria Kokamägi, helilooja Gunnar Graps.

Mängivad Rein Aren, Lembit Ulfsak, Raili Jõeäär/Katrin Püttsepp, Raul Tammet, Paul Laasik, Ella Rihvk, Ants Tomband, Jüri Garšnek.

Enam-vähem kõik režissöörid alustavad oma teed lühifilmist ja kõik teavad, et sellega on alati häda. Rahapuudus, see on peamine, mis ette tuuakse. Ja nii see on. Sa võid leida näitlejad, kes sul tasuta mängivad, kui sa neile räägid augu pähe, milline ülemaailmne kuulsus neid ees ootab. Ent sa ei leia valgustajaid ja muid teise ešeloni ametimehi. Ja kui sa ei leia näitlejaid, kes kuulsust ihkavad, hakkad ise mängima ja paned kõrvalosadesse võttemeeskonna. Nagu selles filmis ja lahendus ongi käes.

Minu meelest on suurem mure stsenaariumiga. Hea novell on ikka haruldasem nähtus kui hea romaan. Ja lühifilmi stsenaarium peabki olema lööv novell, mis on keskendunud ühele sündmusele, mitte tegevustiku ahelale. Aga mis sündmusele? Missugune oleks nagu olemuse tuum, mis haaraks kõiki? Ja haaraks üksinda, tavalist tõmbenumbrit, armastust, lisada ei saa, selleks ei jätku minuteid. Ja ka mitte proffnäitlejaid.

Raul Tammet näitab meile tulnukat. Pole midagi originaalset, eks ole. Ka selles mitte, et kosmoselaev kukub taevast alla. Aga Tammet näitab meile seda rõhutatult realistlikus võtmes, viib tulnuka päevinäinud ligadi-logadi tallu, paneb ta kohtuma lihtsa talumehega, kel pole teaduse ja tehnika võidukäigust õrna aimugi. Kontrast, mis tõmbab tähelepanu. Tulnukas hakkab tal tegema lihtsat tööd, kaevab maad nagu mees muistegi, ei sea üles kõrgtehnoloogilisi vidinaid. See on hea. Aga meid kõiki haarav olemuse tuum, kuhu see jääb? Tulnukal on ajamasin, mis võib soovija viia minevikku tagasi. Kes meist ei igatseks mõned oma eluhetked uuesti elada, et siis paremini/õigemini otsustada? "Pulmapildi" ulmelisus ei peatu niivõrd tulnukas, kuivõrd selle soovi täitmises.

Lihtne talumees Ants (Rein Aren) on olnud abielus vaid tunnikese, juba pulmapeol laskis mõrsja (Raili Jõeäär/ Katrin Püttsepp) tema juurest kena noormehega (Paul Laasik) jalga. Põhjusel, et Antsu ideaal oli vaid raha, raha ja raha. Oma toonast puudust tahabki Ants parandada. Kuna Ants ravis tulnukat (Lembit Ulfsak) ja päästis ta elu, siis tuleb tulnukas Lembit talle lahkelt appi. Sööst minevikku on tema jaoks naljaasi, tarvis vaid aastanumber teada saada ning siis paari klahvi heliorgiga puudutada. Ja nii lennataksegi aastasse 1939, otse pulma, kust pruut on veel pagemata. Ainus erinevus minevikuga – pulmas viibivad korraga nii Noor-Ants (Raul Tammet) kui Vana-Ants. Nii et jutt käib ei rohkemast ega vähemast kui inimese kahestumisest, ja see on juba väga sügav teema, selline, mida lühifilmis naljalt puudutagi ei julgeks.

"Pulmapilt" on karakterfilm, mitte tehniliselt kõrgtasemel kriipsujukude demonstreerimine, täpsed karakterid mängivad välja osatäitjad Rein Aren ja Lembit Ulfsak. Iga ülesande jaoks on oma tüpaaž, režissöör on leidnud õiged osatäitjad neid ülesandeid täitma.

Realism kontrasteerub ulmega, kahe tegelase episoodid vastanduvad massistseeniga, nagu peab.

Lühifilmil on ikka üks viga küljes, mis võibolla polegi viga, vaid omapära. Nimelt ei saa just filmiteksti lühiduse tõttu kõiki asju kujutada, tegevustada-visualiseerida, neid tuleb seletada. Nii ka selles töös. Igal žanril on oma tinglikkuse nivoo, kuhu vaataja sukeldub, pole tähtis, kas ta annab endale sellest aru või mitte. Lihtsamalt öeldes – kas naine võib armuda esimesest pilgust, kas loomad võivad rääkida, kas inimene võib galaktikasse lennata või sealt Maale prantsatada, kas mees võib ühe lasuga tappa viis bandiiti, kõige selle uskumine sõltub žanrist, kõige selle vastuvõtmiseks on vaatajal usalduskrediit.

Ent kõik see avaneb tegevuseti, tinglikkusnivood ei seletata vaataja jaoks lahti. Lühifilmis on see kahjuks paratamatu, nii seletab tulnukas Lembit lahti mängureegleid.  Mõistame. Neid on meil vaja teada. Ja me ei imesta, et tulnukas oskab eesti keelt, me oleme näinud filmegi, kus Jeesus Kristus räägib inglise keelt, mida Jeesuse ajal polnud veel olemaski. Nii kuuleme Lembitultki, milline on ajamasina suutelisus, ja kuna see on kolinal allakukkumise tõttu rikkes, siis võib see viia ainult tagasi, kuid mitte edasi, kuid mitte tulevikku. Vastus, kuidas minevikust olevikku jõuti jääks nagu õhku rippuma, tundub kuidagi liiga lihtsana.

Miks?

Teame, et võtteperiood on igale režissöörile tohutult stressirohke. Mis siis veel rääkida sellise filmi tegemisest, mille võtete ajal toimus katastroof.

Raul Tammet meenutab:

"Jüri Garšnek soetas endale võtete ajal ühemehepurjeka Finn, millega käisime sealsamas rannas merel. Mina samuti. Uljas värk. Saatuslikul päeval läks Jüri peale pulmastseeni võtteid vastu õhtut merele. Kaasas assistent Tiit Berg (lavaka VII lennust) ja pruudi osatäitja Raili Jõeäär (lootustandev baleriin). Oli sombune ja oktoobris läheb vara pimedaks. Mis juhtus, pole teada. Hommikul leidsime rannast ümberläinud paadi. Meri andis surnukehi välja ükshaaval, viimase poole aasta pärast. Olime jubedas šokis. Alles kolm nädalat hiljem suutsime viia filmimise lõpuni. Uue tüdruku võtsime pruudiks ja kaamera taha hakkas Jüri assistent Rainer Tomik."

Kolm nädalat šokipausi, seejärel veeti "Pulmapilt" kuidagi valmis, mõrsja osa täitis nüüd rekvisiitor Katrin Püttsepp, kuid režissöör sai tegelikult saatusematsu. Mõne töö tegi ta veel (näiteks jalgratturite elust jutustava "Küljetuule"), paar dokfilmi ja teatrilavastust, kuid enam ei olnud tahtmist.

Kahe kursusekaaslase, Olav Neulandi ja Raul Tammeti režissööritee lõppes varakult. Neuland hukkus isetehtud ja mitteseadusliku lennumasinaga lennates, Tammet siintoodud, samuti surmaga seotud põhjusel.

Mina kirjutasin Tammetile stsenaariumi Saksa-Rooma keisrist Heinrich IV (1050–1106), peaossa oli ette nähtud Tarmo Urb, kuid see ei realiseerunud.

Kahju, väga kahju. Mitte niivõrd minust. Meie rahvuslik filmipale oleks ikka tunduvalt rikkam, kui mõlemad oleksid jätkanud oma režissööriteed.

Kui juba mälestuste veeretamiseks läks, siis söandaksin lisada veel ühe.

Aastal 1990 hakkasime koos Neulandi ja Aigar Vahemetsaga tegema filmi Konstantin Pätsist. Ikka oli asja Moskva arhiividesse, eriti Belõje Stolbõsse Moskva oblastis, kus mina olin kümme aastat tagasi elanud kolm kuud, kuna meie ühikat ehitati ümber olümpiahotelliks sakslastele. Seal asus (ja asub veidi nime muutnult tänaseni) GosKino Gofilmofond, tohutu arhiiv maa all, mis pidi üle elama aatomisõja ja kus meie käisime otsimas materjale meie presidendi kohta. Režiim oli absoluutselt venepärane – annad dollari, pääsed sisse otsima, mida soovid, kui leiad, annad 10 dollarit ja võid välja viia kõige rariteetsema harulduse.

Meie Aigariga sõitsime Tallinnast kohale rongiga, pöörane Neuland Pihkva kaudu oma autoga. Teel oli tal sekeldusi, küll ei antud Eesti numbriga autole bensiini, küll pidasid teda kinni miilitsad. Nagu ikka – jõudis ta kohale, tema oli kuni viimase juhtumini alati mäel.

Õhtud veetsime Moskva eliitrestoranides, tookord ZDLis (Kirjanike Keskmajas) Vorovski (praegu Povarskaja) tänaval. Tsaariajal oli seal Moskva vabamüürlaste loož, kes tunneb interjööri vastu huvi, lugegu Lev Tolsto "Sõja ja rahu" lõppu, seal kirjeldatakse üksikasjalikult ruumi, kus Pierre Bezuhhov astub vabamüürlaseks.

Meie seal kuhugi ei astunud, istusime oma laua taga ning tegime seda ja teist. Äkki saal vakatas. Oli olnud mõnus kõrtsisumin ja siis täielik vaikus. Sisse astus Nikita Mihhalkov ise koos kahe kaunitariga. Mulle oli ta lihtsalt õppejõud, ent Neulandile esimese aasta maestro, nii et nende vahel oli siis tihe side. Ja muidugi tormas pöörane Neuland Mihhalkovi tervitama. Mihhalkovil on aga ainult üks soov ilmas – kuidas olla nõnda, et ei tõmbaks endale avalikkuse tähelepanu. Ja muidugi pööras ta kohe Neulandist ära. Ja loomulikult solvus Neuland hingepõhjani. Võibolla oli Mihhalkovil visiit ZDLi varem kokku lepitud, igatahes leiti talle kähku laud samba taga, nii et teda polnud näha. Neuland aga kutsus kelneri ning käskis viia sinna lauda režissööri assistendile pudeli šampust. Ja käskis öelda – režissööri poolt režissööri assistendile. Kelner ehmus, seletas meile pikalt, kes on Mihhalkov, ent kümnel dollaril oli võlujõud ning selle eest kelner tegigi selle pisikese huligaansuse.

Mihhalkovile aga nali meeldis, ta pistis valjult naerma ning piilus samba tagant, kes sellega hakkama sai? Ja siis tundis ta Neulandi ära. Tuli meie juurde ja vabandas. Ütles, et mäletab mindki loengutelt-seminaridelt. Kas oli see viisakus? Ei tea.

Panin selle siin kirja, et mõista, millistest imepärastest inimestest on Eesti filmikunst ilma jäänud. Ahjaa, Pätsist ei saanud asja, kuna enne jõudis sel teemal filmi valmis Soosaar ning Neuland ei tohtinud kunagi olla nr 2, ta jättis töö katki.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: