Retroretsensioon. Jõuluõhtust bordellipeoni ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sulev Luik mängufilmis
Sulev Luik mängufilmis "Rahu tänav" Autor/allikas: pressimaterjalid

"Rahu tänav" (1991), režissöör Roman Baskin, stsenarist Toomas Kall, operaator Ago Ruus, helilooja Erkki Sven Tüür.

Mängivad Katrin Karisma, Mikk Mikiver, Väino Laes, Lauri Vihman, Tõnu Kilgas, Maria Avdjuško, Sulev Luik, Salme Reek, Kaljo Kiisk, Aarne Üksküla, Jüri Järvet, Helene Vannari jt.

Nõukogude aeg oli kaunite anekdootide aeg. Suust suhu liikus ka üks niisugune. Keegi Ameerika ajakirjanik ei usu, et N. Liidus kiidetakse partei otsused sada protsenti heaks. Partorg viib ta traktoritehasesse, koosolekule koguneb tohutult töölisi. Partorg teatab neile, et alates homsest võetakse teil pool palgast maha. Kes on poolt? Kõik tõstavad üksmeelselt käe. Ja alates ülehomsest ei maksta teile üldse palka, jätkab partorg. Kõik on jälle vuhinal nõus. Ja üleülehomme puuakse teid kõik üles! Nüüd tahab üks tööline küsimuse esitada, Ameerika ajakirjanik rõõmustab – viimaks ometi üks mittenõustuja. Palun, lubab partorg. Kas nöör tuleb endal kaasa võtta või antakse see, küsib tööline.

Vaat, Roman Baskin ja Toomas Kall on teinud sel teemal filmi. Aga tegevus ei toimu kuskil nõukogude traktoritehases, vaid kuskil mujal, pole välistatud, et Eestis. Ei, pigem siiski mingis tinglikus riigis, millel on meiega üpris palju sarnasusi. Jutustamiskeeleks on allegooria ja satiir, meenutab mõneti meile nii olulist teost nagu Tammsaare "Kuningal on külm". Õigemini, tüüritakse piinlikult täpselt allegooria ja realismi noateral. Allegooria näitab meile abstraktset riigimudelit, milline võiks eksisteerida kuskil Euroopas näiteks natside võimuletuleku paiku või kunagi tulevikus, realism kisub meid ikka kodumaale võibolla aastatesse 1939–1940. Ajamärgid – sõidukid, kostüümid, interjöörid – viitavad selles suunas. Mõned episoodid (sõdurite liikumine, küüditamine, staabi ehitamine) on lahendatud tinglikus-koreograafilises võtmes, enamus filmi sellele vastandlikult realistlikult.

Žanriks on düstoopia, seega negatiivne ulmekas. Hoiatusteos.

Film väärib tähelepanu selle poolest, et siin puudub teemana armastus sõna klassikalises mõttes. Armastuse kui suhte asemel armastavad autorid inimväärikust, kodumaad, demokraatiat. On ette teada, et ilma armastuseta filmid ei purusta kunagi vaatajarekordeid, see on paratamatus, millega autorid, oletan, et on teadlikult vastu läinud. Neil on ajada tähtsamat asja kui publikule meeldida. Neil on eetiline ja poliitiline sõnum. Näiteks vastab ka küsimusele, miks ikka me ikka toona ilma ühegi pauguta alistusime? (Soovmõtlemine on mõne paugu siiski tekitanud.) Ja põhjuse leiab "Rahu tänav" meie endi seest – ise olime truualamlikud. Film võitleb selle eest, et inimesel oleks ikka õigus ennast inimeseks pidada. Et edaspidi ilma pauguta alistumist ei juhtuks.

Käivitusepisoodi viiulimäng viib nostalgiameeleollu. Järelikult ootab meid midagi ilusat. Võibolla koguni pühadus. Ehk peame seda lubaduseks (promise), kuid tegelikult on see ettekuulutus (advertising). Erinevus on oluline, lubadus tuleb täita, ettekuulutusel see nõue puudub.

Draamapinge tekib sellest, et esialgu me vahet ei tee. Kõrgkodanluse kaunid interjöörid vaid rõhutavad hõllandustunnet – oo, vanasti olid kuldsed ajad, milline rikkus, milline stiil! Filmi lõpus saab selgeks viiulimängu ja kütkestavate interjööride ülesanne – selle kõik me kaotasime. Ja enda süül.

Edasi antakse valevihje. Ingliskeelses draamakirjanduses on valevihjete jaoks spetsiaalne, metafoorina kõlav termin red herring (suitsuheeringas). Viisakale klantsseltskonnale on vastandatud joodikud ja perekonnatüli. Kohe on vastandatud viisakas klantsseltskond ja joodikud. Siiski jääb joodik Uugu (Arvo Kukumägi) osa jääb lahenduseta. Hiljem teda tarvis ei lähe. Ma lootsin, et viina väljapressija ja pidutseja Uugu on ainus, kes viimaks protestib okupatsiooni vastu, aga ei, see oli valevihje, sedapuhku otstarbetu. Kõrgkodanlusel on kisendavalt ükstaskõik, mis saab nende riigist, nende naabritest, peaasi, et varandus ja võimgi (kas või butafoorne) säiliks.

See ongi suurim erinevus võrreldes sellega, mis juhtus meil enne sõda. Meie riigijuhid kõrvaldati, filmis säilitab Verner (Mikk Mikiver) positsiooni volikogu esimehena. Mis sest, et nõukogulike petuvalimiste teel, kuid säilitab.

Mis volikogu see sihuke on? Pole tähtis! Ulmekad on tinglikud, konkreetsust ei tohi olla.

Meenub üks mõttekujutelm: Stalin tegi ikka valesti, et küüditas Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri. Mõlemad võinuksid ju edasi eesotsas olla, esimene näiteks EKP Keskkomitee esimese sekretärina, teine ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehena. Stalini võit olnuks suuremgi, ta saanuks mõnitada oma vasallide üle, kustutanuks rahva silmis igasuguse lugupidamise nende vastu.

"Rahu tänav" demonstreeribki meile just sellist olukorda. Ja okupeerijate juhtohvitser (Härmo Saarm) pilkab külma viisakusega Vernerit, kes laseb alandlikult sel sündida. Kihutab minema oma poja Laurigi (Lauri Vihman), kui see tõde nõuab. Tema on ainus, kes seda teeb, teistele korda ei lähe.

Mundri, õlakute ja muude eraldusmärkide järgi ei anna ei ohvitseri ega sõdureid kuhugi paigutada, see venitab tasakaalu fantastika poole. Ent nagu öeldud, aja, ruumi ja tegelastega mängimise kõrval tuleb imetlusväärseimgi fantaseering ristata reaalsusega, alles siis hakkab kujutluslend toimima. Ja reaalsuski saab autorite soovitud tähenduse.

Süžee areneb klassikaliselt järk-järgult, etappideks okupatsiooni süvenemise astmed. Alul püssimehed kaunite villade eesaia väravate ees, alul nad ei takista sisse-välja käimist, miski ei viita okupatsiooni algusele. Võibolla on need koguni omad? Aga pildistada ei lubata.

Miski ei muutu, mis sest, et sõdurid maja ees, peetakse koguni armsalt kodust jõulupidu, jõuluvanaks võimukandja Verner. See on pidu katku ajal.

Jõulude näitamise eesmärk tundub olevat silmakirjalikkusele osutamine. Tekib sügav kaksiktähendus, mis alati kaunistab kunsti. Ühelt poolt on jõulud loomulikud, jõulupettust – jõuluvana mängimist – ei saa kellelegi ette heita, ent ometi vaatab selle tagant vastu silmakirjalikkus.

Võibolla me tahame, et meiega silmakirjatsetaks? Me kõik, ainult lapsed välja arvatud.

Süžee areneb edasi. Sõdurid majade ees on sõnatud, nende liigutused robotlikud. Ja on seda ähvardavamad. Siis hakkavad nad sisseminejatelt nõudma dokumente. Mis kuulekalt esitatakse. Kas keegi protestib? Ei. Hoopis vennastutakse sõduritega, võetakse nad oma majja elama, isegi pidutsetakse nendega koos. Olgugi, et nad seavad kodanluse viimse finessini ornungis villades sisse ehtnõukoguliku bartaki.

Siin annab tõmmata ajalooparalleeli. Baaside lepingu järel (28. september 1938) aitasid eestlased üpris üksmeelselt nõukogude militaarstruktuure rajada, neil käidi teenimas kõrget palka.

Filmis läheb sõjabaasiks vaja Rahu tänava teist poolt, see lastaksegi orjameelselt maapinnalt minema pühkida.

Siin on tabatud kaks kärbest korraga. Ühelt poolt saab sõna "rahu" teise tähenduse – vaikne alistumine. Teisalt valmistuti Nõukogude Liidus rahuvõitluse sirmi all sõjaks.

Isegi elanikkonna küüditamise vastu pole neil, keda ei küüditatud, midagi. (Kas nöör tuleb endal kaasa tuua?) Rätsep õmbleb edasi ülikondi, need lastakse nüüd teha sõdurite mundrite sarnased, et poleks mingit iseolekut. Võõrsõdurid võetakse lahkelt oma lauda söömagi. Satiir väljendubki hüperboolina.

Siiski on tegelaste suhtumine allutamisse individualiseeritud. Näiteks Eugenil (Kaljo Kiisk), samuti paljulapselisel isal Tiidusel (Sulev Luik), tärkab uudishimu – mis üldse toimub? Teised, nagu fotograaf Kuno (Tõnu Kilgas), lähevad päriskoostööle. Kuno müüb okupantidele aktifotosid, mis ta on teinud kodanluseprouadest. See on irve ka nende tegeliku moraali pihta. Nad on silmakirjalikud nagu jõuluvana.

Aga üldiselt on kõik arad. Verner ei julge minna vaatama oma garaažigi, teeb seda vaid abikaasa  Agnese (Katrin Karisma) tungival palvel. Sinna on aga okupandid sisse seadnud oma staabi, kust koobaskäigud lähevad edasi kõikjale. Käigud on nagu vähkkasvajad meie organismis. Ja üks neist ulatub Verneri kabinetti, kus võtabki platsi tegelik valitseja okupantide juht. Verner on rahul, et tal lubatakse olla marionett.

"Rahu tänav" on loona tervik, ent süžeekomponendid on väheke paigast ära. Dispositsioon on liiga pikk, kulminatsioonini – küüditamiseni - jõutakse liiga lõpus.

Veel üks kõrvutus Eesti Vabariigiga. Soovmõtlemine on tekitanud versiooni, et president Konstantin Päts andis kõik Andrei Ždanovi poolt nõutud allkirjad põhjusel, et ta loodis Saksamaa rünnakut N. Liidu vastu. Luure olevat talle justkui raporteerinud, et see sünnib peatselt. Vaja vaid niikaua vastu pidada.

Ohvitser ütleb Vernerile, et nad lahkuvad jaanipäevaks. Nii ootavadki kõik seda aega, siis saab kannatustest vabaks.

Vahepeal näeme bordellipidu, kus kellelgi pole enam ees silmakirjalikkusemaski, nagu oli jõuluõhtul. Hea vastandus.

Jaanid tulevadki. Ainult et lumi pole läinud. Jaanituli süüdatakse järvejääl, samas täidetakse rahvalikke jaanikombeid. Uisutades! Ja ilusti koos võõrsõduritega.

See on lööv puänt, täiuslik paroodia, ent samas tähendusrikkamaid sümbolepisoode meie kultuuris. Nii elasime me pika nõukogude aja.

Kokkuvõttes – "Rahu tänav" on kodanikuvastutustundega tehtud film. Ja tundub, et kolmkümmend aastat tagasi ilmunud teosel on mõndagi öelda täna, mil me taevasse on kogunenud musti pilvi.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: