Meil on rahvuslikke iidoleid, kellest kohe peab filmi tegema. Võib isegi öelda, et me lihtsalt nagu ei peakski endast ja tollest suurkujust lugu, kui film oleks tegemata. Muidugi on siin peidus ohtki – kihvakeeramist naljalt ei andestata.

Ja üks säärastest meie mastimändidest on kahtlemata Georg Lurich. Ainult et mida temast rääkida? Elulugu? Elulugu on kehv lugu. Reaalne ajalugu ei ole filmiloo jaoks eriti oluline. Eluloost on romaanigi keeruline kirjutada, mis siis filmikäsikirjast rääkida! Asi selles, et eluloos pole põhjus-tagajärje kaudu seotud lugu. On kronoloogiline enne-nüüd-pärast-kett, pole kausaalset sellepärast, et-ketti. Tuleb leida piisake, milles peegelduks ookean.

Portreteeritava elust peab esile tooma seiga, mis kvintesseeriks tema olemuse. Meie näeme kaua-kaua kodumaalt eemal olnud ja üldse peamiselt kaugetes paikades võistleva Lurichi (Tõnu Lume) visiiti Tallinnasse. Eestlane Eestis, ja see on tõega ootamatu sündmus. Hea leid.

Kodumaal armastatakse maailmameistrit väga. Aga selle üldise armastuse sees leidub ka mittearmastajaid, kes vastanduvad armastajaile. Ka see on hea, see tekitab draamapinget. Lurich võidab harilikult kõik turniirid, ent Tallinnas teevad talle rahvuskaaslastest sahkerdajad talle ettepaneku kaotada. Lugu peab olema enneolematu, muidu pole mõtet seda jutustada. Tõega tuleb liialdada, et see tõde paistaks tõepärasem, hüperboliseerimine on võti unustamatusesse, sellest sünnib kunst. Pole filmi asi lahutada legende faktidest.

Ettepanek on intriigisõlmiseks köitev. See tuleb ka õigel ajal, alguskolmandiku lõpul ja keskkolmandiku algul. Hea, et seda teeb mustkunstnik (Erich Udras) mõistatuslikus sõnastuses.

Pole ühe filmi asi otsida, mis on legendid, mis tõde. Mingi kõrgem vaim on suurmeestest loonud legendid ning autorid järgigu just seda vaimu, mis rahvale peale läheb.

Hüva, vaatame, kuidas see intriig on filmiks realiseerinud.

Iga lugu võiks alata keskkonnavahetusega. (Alice peab sopsama läbi küülikuuru Imedemaale). Spordi- ja ajastufilm "Lurich" algabki, Lurich jõuab kodumaale. Kohe vaksalis toimuks nagu vastandus – duumasaadik (Vladimir Jermolajev) contra Lurich, kes saabuvad ühe rongiga. Rahvas on tulnud jaama vastu Lurichile, tšinovnikud duumasaadikule. Hea. Kas mängusid lahti protagonist ja antagonist? Ei, rohkem me duumasaadikut ei näe. Kahju. Loomulikult ei ole kohustuslik (kunstis ei ole üldse midagi kohustuslikku), ent üldiselt tutvustatakse käivitusepisoodis tegelasi, kellest lugu hakkab rääkima.

Siiski on vaatajal vaja ka elulugu teada selleks, et kangelane muutuks sümpaatseks, selleks, et ta saaks karakteri. Aga elulugu ei tohiks olla loo selgrooks, see peaks pudenema kildhaaval dialoogide või mõne episoodi kaudu. Ja nõnda, et iga saadud infobitt tekitaks vaid uusi küsimusi, sest siis vaataja haardub. Pudenebki. Lurichi tutvustamisel saame teada tema võitudest, episoodis, mil Lurich oma võidukarikad ja muud autasud sakvuajaažist välja kraamib, tema suuruse. Eriti õnnestunud on Lurichi kohtumine tema kodukohast pärit noormehega, lihunikuselli ja maadlushuvilise Madisega (Ain Lutsepp), kes saab maailmameistri treeningpartneriks.

Maletamine on stampne, see kordub filmist filmi, siin toimub see politseiülemaga (Leonid Ševtsov) ja on leitud mõnus, süžee- ja malepärane dialoog. Kas vastandasid piigid kangelane ja vastukangelane? Ei.

Hea, et Lurich saabub kodumaale kahekesi, koos oma masseerija Jakobiga (Enn Klooren). Kaalumisepisood lihunikukaaluga on originaalne, näitab, et autoritel jagub fantaasiat ja teematundmist. Paar on alati dramaturgilisem kui üks, ent paari sees on vaja kokkupõrget. Siin on see olemas – Jakob on topsisõber, Lurich läbi ja lõhki karskuse eestvõitleja. Kas organiseerub kerge, poolkohustuslik armastusliin? See oleks pisut odav. Ei, Lurich ei lähe juhuslikult kohtutud vanale naistuttavale külla, sellest ei arene paralleelliini.

Võimalikule flirdile soliidses seljakeeramises on kahtlemata rohkem kunsti kui selle võrkujäämises. Siin on see pealegi funktsionaalne, demonstreerib Lurichi karskust, sellel teemal peab ta loenguidki. Kas pole kuidagi liiga positiivne? Küll aga tekib kõrvalliin auhindade vargusest. Kõrvalliini võib olla ükstaskõik kui palju, näiteks Nikita Mihhalkovi Oscari pälvinud filmis "Päikesest rammestunud" on neid koguni üksteist. Ent siin on üks nõue – finaalis peavad need kõik ühte punkti kokku jooksma, muidu jäävad ripakile ning neil pole erilist mõtet. "Lurichis" on ettepanek kaotada korraldatava maadlusturniiri finaalis ja auhindade vargus seotud üpris lõdvalt, vaid tasemel, et kodumaal sattus kangelane sulide küüsi. Sellest jääb väheks, kahe liini vahel oleks olnud tarvis tugevamat sidet.

Nägelemine teemal, et Lurichi klaverimäng kostub läbi seina hotelli naabertuppa ja häirib kõrgeaususi, tundub liiga väiklane mõlema poole jaoks. See võib ju faktiliselt koguni tõele vastata (ma ei tea seda), aga milleks seda filmi tuua? Vaat, siin oleks tulnud stsenaariumi jaoks midagi löövamat välja mõelda.

Kulminatsiooniks on kahtlemata Lurichi kukkumine pargisillalt läbi augu pargikuristikku. Ei kuku Tõnu Lume, vaid dublant Lembit Ilsjan. Auk on lõks, mis on maailmameistri vaenlaste poolt tehtud. Selleks, et finaalimatši ei toimuks ning et turniiriorganiseerija ei peaks auhinnaraha, kolossaalsed 10 tuhat rubla, välja maksma. Järgneb korralik põnevus, ootame ärevuses, kas Lurich jõuab võistlema Ali Hassan Mustafaga (Hindrek Err) või mitte.

Selgub ka antagonist, selleks on klassikaliselt kõige lakutum, kõige sõbralikum tegelane, hotelli peremees Berglund (Rein Karemäe), kes on ka turniiri organiseerija. Kukkumisest räsitud Lurich jõuab matšile, film lõppeb klassikalise open end´iga, me ei saa teada, kumb võidab. Niimoodi on Lurich tehtud luust ja lihast inimeseks, mitte võitmatuks kangelaseks.

Probleeme on tegelaste karakteriseerimisega. Kõik naistegelased on stereotüübid - võluvad-hurmavad, hästi riides. Nemad on individualiseerimata. Politseiülema motivatsioon on standardne – tema tegutseb ülendamise nimel, kõik, mis toimib selle vastu, on talle ebameeldiv. Ja üks neist on Lurichi vastuvõtuga kaasnenud korrarikkumised vaksali ees. Tõtt-öelda on filmis vaid kaks karakteriseeritud tegelast – masseerija Jakob ning lihunikusell.

Harjunult kõrgel tasemel veab advokaadi rolli välja Jüri Järvet ja Grümbergi osa Tõnu Aav. Ka Lurichile ja Berglundile pole jätkunud individuaalsust, kogu oma lugupidamises autorite vastu olen sunnitud ütlema, et mõlemad on kaunis plakatlikud. Lurichi puhul tekib veel see paradoks, et tema mängib üle tema masseerija. Mitte et ta püüdleks seda teha. Proff on lihtsalt proff ja amatöör amatöör. Sancho Panza on etem kui don Quijote…

Miks üldse kasutati amatöörnäitlejaid? Neid ei ole üksnes kahes peaosas, vaid piisavalt palju kõrvalosadeski. Kas selle aluseks on mingi esteetiline kontseptsioon? Elulähedus? Aga interjöörid on dekoratiivsed, ei ole realistlikud. Ja mõned neist mängivad härrasmeest. Kõrgdaamilikkust ja härrasmehelikkust on üldse pisut palju.

Lurichi puhul ma mõistan autorite dilemmat – vaja oli näitlejat, kes oskaks maadelda realistlikult, samuti võimsa ja kauni kehaehitusega meest. See leiti, ent allahindlus tehti näitlejameisterlikkuse osas. Valikus, kas maadelda või näidelda, eelistati esimest. Aga Berglund? Miks teda mängib amatöör? Nüüd on nii, et peaosades on kaks amatööri vastastikku. See küsimus jääb kipitama.

Ent üht tuleb tõdeda – film "Lurich" tõstis rahvuslikku vaimustust brežnevistlikus, venestamiskampaaniate küüsis ENSVs. Ja see oli hea.