Filmimees ja fotograaf Arvo Iho kinnitas, et elab nüüd juba 26 aastat Kadriorus. "Enne seda ma elasin 14 aastat Lasnamäel, tõelises kivilinnas, millest ma tegin ka omal ajal näituse," ütles ta ja lisas, et enam ta filme ei tee, vaid keskendub fotograafiale. "Piltide tegemine on minu elu esimene arm, esimesed pildid tegin ma 12-aastaselt kuuendas klassis kooli fotoaparaadiga."

Tänaseni mäletab Iho hästi, mis oli nendel fotod. "Mu lemmikpilt oli selline, kui ma ärkasin kell kuus hommikul udu sees Põltsamaa jõe kaldal, päike tõusis läbi paksu udu ja ma vaatasin, et meie telk oli seal nii ilus, tegin neli kaadrit ja mõtlesin, et need on nüüd head," sõnas ta ja mainis, et kuigi need kaadrid olid väga head, siis ta oli ülepüüdlik. "Kui ma neid ilmutasin, siis ma panin nad sooja vette, et saaks ilusti läbi pestud, aga emulsioon tuli pealt lahti, seega kõik minu esimesed kaadrid on kadunud."

"Seal, kus ma olen elanud, olen ka alati keskkonda pildistanud," rõhutas ta ja selgitas, et lisaks keskkonnale jäädvustab ta oma fotodele alati ka inimesi. "Kadriorg on minu arust kõige inimlikum linnaosa Tallinnas üldse, iga maja on teistmoodi, iga maja taga on lugu ja kui Lasnamäel ma ei tundnud oma trepikoja inimesi, siis Köleri tänavas tunnen ma kõiki inimesi ja kõiki koeri, samamoodi ka paralleeltänavates."

"Kadriorus ei ole kodu ainult sinu korter, vaid kodu on kogu tänav, inimestevahelised suhted on hoopis soojemad, mõnusamad ja lähedasemad kui olid selles kivilinnas," nentis ta ja rõhutas, et üldiselt on Kadriorus ainult kaks maja, mis talle ei meeldi. "Esimene on see nõukogude kolemaja Narva maantee nurgal ja teine on esimene raudkast Kadriorus, muidu on siin päris normaalse mõtlemisega inimesed."