Nikolai Baturin on eelkõige keelekirjanik, kõik tema tekstid näitavad eesti keele ilu ja väljendusrikkust, ennast on ta puurinud keele olemuseni välja. Ent keelesügavust filmikunst ei näita muidu, kui vaid pannes tegelasi ülipikki (sise)monolooge rääkima. Arvo Iho seda mittekinematograafilist teed läinud ei ole. Baturin on ka looduskirjanik, ta kirjeldab romaanides võimsaid, kütkestavaid Siberi-vaateid, suurejoonelist taigat, majesteetlikku hiigeljõge Jenisseid, silmapiirini laiuvat tundrat, punavat päikesetõusu ja -loojangut, ahvatlevaid kaljumägesid.

Venelased ütlevad, et kes kordki Siberis käinud, see ihkab sinna aina tagasi. Iho tegi filmi, mis väljendab tagasiihkamist eriti jõuliselt. Ta on mastaapsed panoraamid visualiseerinud nii õnnestunult, et mõneti võiks draamaromanssi "Karu süda" nimetada loodusfilmiks. Aga Baturin ei ole süžeede looja ja intriigide sõlmija, ning see asjaolu määrab tema romaanist loodud filmis palju. Baturinil on küll võimsaid, peaaegu meeletuid sündmusi, ent need pole tihti seotud põhjus-tagajärje ketti. Baturin on eepik ning Iho filmgi on eelkõige eepiline. Küll aga loob Baturin oma tegelastest vägevaid portreid, ja see tuleb jälle filmile kasuks.

Aga Baturin on ka ideoloog, ta on ikka headuse poolel, Siberi väikerahva poolel. Konkreetsel juhul on tegemist evenkidega, kes enda kohta ütlevad tunguusid. (Siinsete ridade kirjutajal on samuti olnud au nende keskel viibida.) Ei ole vähimatki kahtlust, et Iho jagab Baturini sümpaatiat, ja kuidagi teisiti see olla ei saakski. Baturin on evenkidele nii lähedane, et ta ei pea seda väikerahvast ainult pealiskaudselt imetlema, tal on õigus ka tõele näkku vaadata. Mõtlen praegu Emilit (Iljana Pavlova). Ja Iho on sellegi oma filmi toonud, me võime "Karu südame" žanreerida lisaks draamaromansile veel sõnumifilmiks.

Ent see pole veel kõik. Mulle tundub, et terve Baturini elu oli üks Jean-Jacques Rousseau vaimustus ja enim väljendub see antud romaanis. Mäletame, et tema lõi õilsa metslase (bon sauvage) ikooni, tema tõstis valgustussajandil kilbile tunded, samal ajal, kui teised entsüklopedistid Denis Diderot, Jean le Rond d'Alembert ja Voltaire rõhutasid mõistuse vajalikkust otsuste tegemisel. Rousseau on mõjutanud kõiki Euroopa mõtlejaid nii oma sajandil kui kaugelt hiljem, ehk on tema kuulsaim hüüdlause: tagasi looduse juurde!

Ma mõistan hästi režissööri, kellele on üks tekst hinge läinud ning kes tahab selle alusel filmi teha. Nõnda ongi "Karu südamega" juhtunud, ja kellelgi ei tohiks olla midagi selle vastu.

Tagasi looduse juurde peategelane Niika (Rain Simmul) lähebki. Otse Süda-Siberisse, taigasse.

Iga lugu alaku peategelase pontsatamisega läbi küülikuuru Imedemaale, nagu juhtus Alice'iga. "Karu süda" nii algabki, küülikuuru asemel potsatatakse helikopteriga Siberisse.

Majesteetliku jõe ääres külas elab ka eesti pere, isa Siimon (Lembit Ulfsak) ja tütar Laima (Külli Teetamm), kuid see peaaegu ei ole süžeeliselt tähtis. Peaaegu. Ega peagi olema.

Külas on igitegelase mõõtu veidi klišeelikud tüübid, kõigimagataja baaridaam Katerina (Galina Bokaševskaja) ja kõigiga norija, püsijoodik Venjamin (Arvo Kukumägi). Esimene ei sõlmu eriti süžeesse, teine väheke teeb seda, Venjamini on ka pisut individualiseeritud, nimelt on ta kohalik arst.

Venjamin kardab konkurentsi võitluses Katerina sängivõlude nimel ning annab Niikale maksahaagi. Niika annab kättemaksuks vastu, ja sel episoodil on ülimalt lööv puänt, mille loomine näitab kirjaniku- ja stsenaristioskusi. Peab juhtuma midagi ootamatut, mida ootamatum, seda parem. Teisalt ei tohi see ootamatus taevast kukkuda, sel peab olema loogiline side külaga. Aiakäruga jõuab kohale uppilennanud Venjamini ametlik kaasa, Niika aitab Venjamini kärru tõsta, abikaasa ütleb: viin ta koju, enne, kui ta kellegi teise voodisse läheb.

Ühe hetkega on iseloomustatud küla ning karakteriseeritud kaht tegelast. Ainult plekkkäru on minu meelest sobimatult moodne, võinuks olla iidsem.

Ütleme ette ära, et filmi lõpus lausa tirib just Laima Niika Katerina voodist välja. Ning lõpus on Niikast saanud kärakamees, Venjamin on joomatõvest lahti saanud, Laima aga pakub end külavanema Gauki (Farhatdin Mahhamatdinov) voodisse, koorib end juba aluspesu väele, et Niika jahimehelitsents saaks pikendatud. Niisugune omakasupüüdmatu ohverdamisvalmidus siis. Õnneks ei lähe seda vaja, Gauki pikendab loa ilma meelehead saamata.

See kõik on tore. Nii et pisut süžeed siiski jagub, ent nii Laima, Gauki kui Venjamini tegevus kuulub teisejärgulisse kõrvalliini, põhisüžee neist ei olene.

Niisiis, alustuseks saab Niika sõber Siimonilt mootorpaadi ning suundub piki jõge veel kaugemale põhja, sinna, kus elavad evengid.

Draama on konfliktikunst. Peategelase konflikti looduse, ühiskonna, lähedase inimesega näeme enam-vähem igas filmis, ent ikka on mõistatatud, kuidas väljendada kinematograafiliste vahenditega konflikti iseendaga. Baturini tekst pakub selleks võimaluse, julgeksin oletada, et see oli üheks põhjuseks, miks Iho valis just selle romaani oma filmi põhjaks. Nimelt määrab oiumees (Nail Tšaihhoutdinov) juba päris sügavas tundras talle Saatusejuhataja, kelle nimeks saab Nganassaan, ning romaanis on kord minajutustajaks Niika, siis jälle Nganassaan ning paiguti on üpris raske eristada, kellega parajasti on tegemist, kas Niikaga või tema saatuse juhtijaga.

Vahemärkus. On hea, et me oiumehe kohta ei kuule ametitiitlit šamaan, Siberis (ja ka mujal maailmas) nimetavad kõikvõimalikud šarlatanid ennast šamaanideks ning pressivad lihtsameelsetelt raha välja. Mina suhtun šamaanitajatesse paraja põlgusega, mul on niisugune meeldiv tunne, et Baturin ehk arvas samuti ja Iho ehk arvab samuti.

Teiseks, miks on nimeks Nganassaan, eksitab ilma seletuseta. Nimelt elab evenkidest paar tuhat kilomeetrit põhja pool just sellenimeline väikerahvas (on au olnud ka nende keskel viibida), nii et tekib küsimus nende kahe teineteisest geograafiliselt üpris kauge rahvuse suhetest, aga vastust sellele filmis ei anta.

Nii romaani- kui filmi-Niika on kahestunud, nagu oli ka Baturin, kes elas vaheldumisi Eesti talus Võrtsjärve ääres ja Siberis, konflikti endaga on ka filmis näidatud.

Üks mina abiellub siis küla kooliõpetajaga, katoliiklasest poolatari Gitjaga (Dinara Drukarova), need episoodid on täisromantilised ja poeetilised.

On õige, et Siberis elab palju Poola juurtega inimesi. Tsaarivalitsuse alla sattunud poolakate territooriumil toimusid ülestõusud, kes jäi karistuseks üles poomata, see küüditati Siberisse. Poolakatel lubati ehitada endale katoliku kirikud, tänaseks on neist saanud muuseumid ja laste kunstikoolid, nii et poolataril teoses on reaalsuse põhi. Ka see on klapib, et iseorganiseeritud laulatust kiriku kõrval õnnistab õigeusustaarets Jevsei Jenisseiski (Zosima Jotkin), Niika ütleb end olevat luterlase, ja nii on väljendatud Siberi mitmekonfessioosust, lisaks siis kristlikele harudele veel põlisrahvaste animismi.

Helgele laulatusele, pulmaööle jõel paadis, vastandub siis Niika robustne kokkuelu taigas õilsa metslase, tarzanliku, artikuleeritud keelt mitterääkiva inimesesarnase naisolevusega, kellele Nganassaan (Niika Saatusejuht) paneb nimeks Emili (Iljana Pavlova).

Muidugi viib see kohe mõtted Rousseau romaanile "Emil", milles väljapaistev valgustusfilosoof kritiseerib kõdunevat kultuuri, õpetab õpetamist, selgitab, kuidas tuleb kasvatada lapsi nende eri arenguastmetes. Filmis õpetab Nganassaan artikuleeritud keelt Emilile ja kasvatab last, kes neile sünnib.

Siin on siis jälle evenkide väike kritiseerimise koht, ja seda võivad endale lubada ainult need, kes seda põlisrahvast tõeliselt armastavad. Ma usun, et autoritel oli teada, et Rousseau, kes rändas palju mööda Euroopat ringi, elas Pariisis kokku kirjaoskamatu hotelliteenijaga, õilsa metslannaga (kes ei tundnud isegi kella), neile sündis viis last, kõik need andis tänase pedagoogika teoreetiline alustugi Rousseau varjupaika tundmata vähimatki huvi nende saatuse vastu.

Nganassaani suhtumine oma lapsesse on sarnane.

Näeme eksootikat, kihutamist lumel poro- ja koerterakendiga, mõneti on see funktsionaalne (see on süžee- ning tegelaste karakterite loomise jaoks), suuresti aga demonstreeritakse ilu pärast. "Karu süda" on ka vaatefilm.

Hea, et põlisrahvas ainult ei tantsi, nagu me mõnigi kord näeme etnograafilisusele pretendeerivates linateostes, vaid elab ka argielu.

Turg on koht, kus autorid julgevad väikerahvast mitte kiita. Koguni Niika teeb seal sohki, annab sae ja kirve, saab vastu üüratult kalli sooblinaha.

Mul on selline tunne, et see motiiv pärineb koloniaalajast, mil end isandrahvaks pidavad britid, hispaanlased, venelased ja teised tõesti petsid põliselanikke, saades neilt klaashelmete vastu rikkusi.

Kui mina elasin 1975. aastal evenkide seas, siis nende külla tuli kord nädalas kooperatiivi helikopter (seda lennuriista näeme ka "Karu südames"), kokkuostja maksis naha eest soliidselt. Olenes kvaliteedist, samuti kuuliaugu kohast. Ent veel sagedamini käisid äritsejad, kes andsid kuuliauguta naha eest (tähendab, kütt oli tabanud otse silma) ei rohkem ega vähem kui sada dollarit. Et kaup Leningradi rahvusvahelisel laadal veel kallimalt edasi müüa. Igatahes mingit natuurvahetamist  ei toimunud.

Minul on raske seda filmi vaadata, kuna olen põhimõtteline jahipidamise vaenlane. Ma olen oma kirjutistes soovitanud jahimeestel ulukite asemel kõmmutada iseennast, sellest on tulu nii loomadele kui inimestele. Aga ma püüan olla neutraalne kriitik, ma ei lase isiklikul maitsel oma hinnanguid määrata.

Karu tulistamine on siis enesetapp, enda teisest minast lahtisaamine.

Ütlete, et süžeega pingestamata film on igav? Igavusest algabki tõeline kunst.