Olev Remsu: Ain Kaalepi näol lahkus meie tõeline suurmees ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Eesti luuletaja, näitekirjanik, kriitik ja tõlkija Ain Kaalep, saade
Eesti luuletaja, näitekirjanik, kriitik ja tõlkija Ain Kaalep, saade "Raamatute Raamatust", 1989. Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Alati, kui ma mõtlen Ain Kaalepile (4.06.1926 – 9.06.2020), siis tõden: lõppude lõpuks võidab õiglus, võidab kultuur, võidab Eesti. Headus võidab viimaks nii või teisiti, kuigi kurjus võib olla pikalt ülekaalus. Ja inimene saab selle, mille ta on ära teeninud. Kaalepi puhul siis üleüldise austuse ja lugupidamise, kirjutab Olev Remsu.

Mina tean teda kui appitõttajat. Ta aitas alati kõiki, olgu pisiteenetega nagu kohvi väljategemisega või siis kolleegile parema sõnavaliku pakkumisega või siis päris suurte asjadega nagu elutee valik. Ja viimast ikka kultuuri suunas. Meie hulgas on päris palju intellektuaale, kelle tee on alanud Kaalepi soovitustest. Näiteks Jüri Talvet, kellest on saanud lausa Kaalepi järglane. Ja tänulikud selle puhul on nii Talvet kui eesti kultuur, kuhu sisse omakorda mahuvad kõik väliskirjandusprofessor Talveti õpilased. Ent mitte ainult tema.

Minu meelest ei iseloomustanud abivalmidus ja avalus ainult Kaalepit, vaid kogu toonast Werneri-intellektuaalide seltskonda, olid nad siis põlvkond vanemad või nooremad. Näiteks Paul Ariste, Henn-Kaarel Hellat, Artur Alliksaar, Andres Ehin, Valter Heuer, Udo Kolk, Helju Valss ja teised, kui nimetada ainult humanitaare. Kõik nad olid sõbralikud ning kõik nad kutsusid mindki oma laudkonda maailma asju arutama. Ärgu pandagu pahaks, kuid hilisemate aegade kohta seesugune tõdeng ei käi. Avaluse asemele tulid suletus ning oma kinnised rühmikud.

Mis olin toona mina. Rebasfiloloog, kellest polnud teada, kuhu suunas ta tüürib. Aga Kaalepiga arutasime kohvikus noort luulet (Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Andres Ehin jt), ta kutsus endale Elvasse küllagi, Verevi järve äärde. Käisin seal nagu pühamus. Võib-olla käisin seal liiga tihti. Mind lausa kiskus tema poole. Jah, kiskus. Võib-olla ekspluateerisin ma tema heatahtlikkust üle, aga mis parata, nii see oli. Kui lugesin kuskilt Kaalepi eneseiseloomustust – vimm ei kuulu minu iseloomu juurde –, siis tundsin nagu vabanemist. Enam toonane enese pealesurumine ei häiri. Mäletan üht vestlust stalinismist ja Tammsaarest. Mina noore vihase mehena avaldasin arvamust, et parem kui Tammsaaregi oleks tervikuna ära keelatud (osa tema raamatuid seda olid), siis oleksid kõik aru saanud, mida see režiim väärt on. Kaalep kutsus mõistusele: kuule, kas sa tahad, et me ilma kultuurita oleksime jäänud? Vaat siis oleks nn proletaarne kirjandus domineerinud ning kokkuvõttes oleks see tähendanud kultuuri lõplikku labastamist.

Veel on meeles, et Kaalep rääkis oma sõbrast Artur Alliksaarest, et too oli tõeline müstifikaator ja seda mitte ainult oma tekstides (olgu kirjatatuis kui ka kohvikus eksprompt-ettekantuis), vaid ka elus. Näiteks mänginud ta koos oma kaaslase, literaat Vambola Rähniga Ostap Benderit, käinud Viljandi lähedal inspektorina koolist kooli, teinud tähtsat nägu, lasknud enda ees lipitseda (ikkagi seltsimehed ministeeriumist!), söönud tühja kõhu kõvasti täis ning pärast  naernud selle kõhu kõveraks. Veel mitu korda sai naerda, siis kui Werneris seda lugu seltskonnale jutustati. Oli karm Stalini-aeg, mõlemal asjaosalisel tuli istuda vee ja leiva peal. Aga naermist ei saanud keelata, ehkki kõrvallauast võis olla sulle suunatud jälgija tige pilk. Aga seda valjemini tuli naerda.

Noorukina läks Kaalep Soomele appi võitlema Nõukogude agressiooni vastu. Kui oma riik andis vastupauguta alla, siis tuli aidata Soomet, kes näitas, milline peab üks riik olema. Austus vennasrahva vastu viis verinoore Kaalepi Jätkusõtta, kuulsasse jalaväerügementi JR200. See samm on paljudele arusaadav. Aga see, et Soomest tagasi Eestisse tuli, on inimesed pannud õlgu kehitama. Ta tuli ju enam-vähem kindlasse surma, sest Punaarmee oli juba Lõuna-Eesti vallutanud.  Mulle tundub, et ma mõistan, miks ta seda tegi. Ta tuli appi. Ja appitulekul ei ole oma elu ja nahk kõige olulisem. Õnneks päädis asi ainult vangipanekuga. Aga pärast trellide tagant pääsemist oli talle igasugune eneseavaldamine kaua keelatud.

Kogu Kaalepi tegevust võime vaadelda kui appitulekut kultuurile ja keelele. Ja ta tegi seda teadlikult, valis maakeelde ümberpanemiseks teoseid, ilma milleta üks kultuurrahvas olla ei tohtinud. Vaatasin Ester-kataloogist järele, tema nimega seostub 394 teavikut. Ennast pidas ta ennekõike tõlkijaks, ta tõlkis tähtteoseid peamiselt saksa, hispaania, prantsuse ja ladina keelest. Ta ühendas täiesti teadlikult Euroopa tsivilisatsiooni kaks alget – antiigi ja kristluse. Ja seda Nõukogude ajal, kui antiiki peeti täiesti marginaalseks nähtuseks ning kristlus oli sootuks põlu all.

Ta oli mõtteluule looja, ta on enda kohta öelnud, talle omasel humoristlikult moel, et tema exegi monumentum (Horatius/Puškin) on eesti luule rikastamine uute värsimõõtudega, mida meie poeedid varem ei ole kasutanud või siis teinud seda haruharva. Horatius teatavasti pidas oma teeneks seda, et tõi kreeka meetrika ladina luulesse.

Skeptikuna on Kaalep mõnevõrra möönnud, et eks see luule ümberpanemine ole ikka üks klaaspärlimäng. Siin on vihje Hermann Hessele, tema romaanile "Klaaspärlimäng". Tähendaks see mäng siis olemasolevatest elementidest uue terviku loomist ning nukrat tõdemust, et ei tea kas kellelegi läheb seda ka vaja? Läheb!

Minul näiteks läks tarvis Ain Kaalepi uurimust Sophoklese "Kuningas Oidipusese" (tõlgitud kahe peale oma sõbra ja kolleegi Ülo Torpatsiga) ajaloolise tausta ja eelloo kohta, siis, kui ma kirjutasin oma elutööd "Filmidraamatehnika". Pühendasin sellele 2500 aasta vanusele draamakunsti imele õige mitu lehekülge.

Minul näiteks oli Kaalepi reisiluulekogu "Samarkandi vihik" kaasas, kui ma esimest korda seda väärikat linna külastasin. Lugesin seal Registani väljakul kolme medresi Ulugh Beg Madrasahi, Tilya-Kori Madrasahi ja Sher-Dor Madrasahi varemeil (nüüd on need õnneks taastatud) Kaalepi nende ehitustega seonduvat luulet. Täielik klapp! Ka hakkasin ma mõistma, mida õigupoolest tähendab Kaalepi soovitus: "Jäägem eurooplasteks, kuid saagem ka asiaatideks." Vaat siin lööb välja ehtne maailmakodanik.

Kaalep tõlkis Vana-Egiptuse luulet võro keelde. Vaat see on Pariisi-tasemel intellektuaalsus. Appi tõttas Kaalep ka meie keelele, tänaseni kasutame kalepisme nagu vandel jt.

Kaalep pidas meie identiteedi aluseks meie keelt, see on seisukoht, mis kummutab soovmõtlemise meie 5000 aasta vanuseks olemise. Eesti keel pole ju vanem kui 500 aastat, enne seda olid siin territooriumil läänemere-soome ühiskeele murded, mis erinesid üksteisest ikka tublisti.

Mõnikord ma mõtlesin, miks ei sukeldunud Kaalep uuel ajal täielikult poliitikasse, ehkki tema osa Põhiseaduse Assambleel oli ju väga suur. Talle kuulus rahva lugupidamine, ta oleks kindlasti saanud mitutuhat häält ning presidendiks oli ju tema sõber Lennart Meri. Siis aga meenus Kaalepi tõlgitud Johannes Becheri luuletus "Riigimees ja luuletaja". Selle sisu on selline, et luulel on vaja riiki, et laotuda avarusse, riigil on jälle vaja luulet, et saada inimlikuks. Kui vahetada osad ära, siis hävitaks riigimees luule ning luuletaja, hakates riigimeheks, ajaks riigi täiesti nurja.

Muuseas, sellele samale oma sõbrale õpetas ta, et on lugupidamatus meie identiteedi vastu on lasta oma nime käänata Meri/Meri. Õige on Meri/Mere ning teadku kõik, et perekonnanimed pole mingid erilised sõnad, et neid ei peaks käänama selle järgi, millisesse käändkonda nad kuuluvad.

Õnneks leidis Kaalepi erudiitsus rakendamist. Ta oli ajakirja Akadeemia taaslooja ja pikaaegne peatoimetaja.

Kaalepi näol lahkus meie tõeline suurmees, kes peaks olema meile üle aegade eeskujuks.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: