1980. aastate alguses hakkasime koos sõbra ja töökaaslase Jaak Kärdiga igal suvel rongi kuupiletiga sõitma Tartust Elvasse suvitama. Teadsime, et Verevi järve lähistel Tartu maanteel elab Ain Kaalep, ning tema majast möödudes tekkis meil alati kuidagi eriline pidulik ja uhke tunne: siin sünnib midagi meie kultuurile väga olulist!

Jah, ei teagi, kas tänapäeva noori autoreid võiks mõni praegune vaimusuurus samavõrd elektriseerida, aga nii see oli. Niisama uudishimust minna ja Kaalepit tülitada tundus siiski mõeldamatu.

Männimetsas jalutades võis Kaalepit vahel kohata koos Asta Põldmäega, nende koostöös sündis mitu tõlkeraamatut. Kaalepit võis näha ka Elva saunas (muide, 60-le lähenevas vanuses heas füüsilises vormis, nagu meenutab Jaak Kärdi), vahel koos tõlkija Boris Kaburiga. Algaja kirjamehena lootsin, et kunagi avaneb võimalus Elva vaimse sümboliga isiklikult tutvuda.

Rongivestlus

Tutvus sai teoks päris juhuslikult aastal 1984 Tallinn-Tartu rongis, kui sattusime istuma samas kupees vastamisi. Just oli ilmunud Kaalepi esimene artiklite kogumik "Maavallast ja maailmakirjandusest"¹ ning kohe rongisõidu algul asus kirjanik värsket eksemplari hoolega uurima. Tollase range tsensuuri tingimustes oli sellise esseistlikult vabameelse raamatu ilmumine oluline kirjandussündmus, nii et 2500 eksemplari kadusid lettidelt kiiresti.

Kirgliku suitsumehena käis Kaalep aegajalt vagunitevahelises tamburis suitsu tegemas. Läksin sinna järele, panin samuti suitsu ette, tutvustasin ennast ja jutt hakkas kergesti jooksma. Olin küll alles paar aastat avaldanud arvustusi ja mõned kimbud luuletusi, ent Kaalepi puhul polnud tunda vähimatki "vaimuhiiglase" üleolekut, ta rääkis ootamatult usalduslikult raamatu koostamise probleemidest, tsensuurist ja tollase kirjanduspoliitika veidrustest ning tundis elavat huvi noorte autorite tegevuse vastu (osalesin tollal Tallinnas tegutsenud ajakirja Noorus kirjandusklubis).

Ja kuigi hiljem ilmus Kaalepilt Eesti mõtteloo sarjas hoopis mahukam artiklivalimik "Kolm Lydiat" (1997, 598 lk), on just väheldasem "Maavallast ja maailmakirjandusest" jäänud minu jaoks omamoodi kirjaniku vaimsuse kontsentraadiks ja kultusraamatuks (hiljem sain autorilt ka pühendusega eksemplari).

Nietzsche

Minu jaoks eriti tähelepanuväärne vestlus toimus aga üheksa aastat hiljem vastasutatud ajakirja Akadeemia toimetuses.

Aastal 1993 oli ilmunud Friedrich Nietzsche teose "Nõnda kõneles Zarathustra" uustrükk (ENSV lõpuajal levisid sellest poolkeelatud teosest valguskoopiad). Soovisin kirjutada teose tutvustust tollasele Hommikulehele; toimetusest öeldi, et Ain Kaalep on juba mitme kuu eest lubanud Nietzschest kirjutada, kuid raske öelda, kas ta seda teeb.

Läksin siis Akadeemia peatoimetaja jutule ning leidsin, et ta seisis raske dilemma ees. Ühelt poolt väljendas ta Nietzschest kui kirjanikust ja fantastilisest stiilimeistrist rääkides suurt vaimustust, teisalt ei saanud ta kuidagi üle ega ümber "üliinimese" kuulutaja mitmetest antihumaansetest filosoofilistest postulaatidest (kirglik ateism, instinktide ülistus ja jõukultus). Põhjalikult oli juttu ka Nietzschele külgekleepunud "fašismi/natsismi ristiisa" süüdistustest.

Muidugi teadis Kaalep filosoofi õe Elisabethi jõhkratest võltsingutest (raevukast antisemiidist õde oli Nietzsche fragmentidest fabritseerinud olematu teose "Võimutahe" ja ulatuslikult "töödelnud" oma venna kirjavahetust), nagu ka hitlerliku Saksamaa tendentslikest manipulatsioonidest, ent midagi oli Kaalepi kui vana kooli humanisti jaoks veel õhus, vist mingi üldisem vastumeelsete filosoofiliste ideede maailmavaateline barjäär, mida ta kuidagi ei suutnud ületada.

Muide, tänaseks on kõik Nietzsche natsismisüüdistused ammu lõplikult ümber lükatud ning väga hoolikad tekstikriitilised analüüsid on filosoofi täielikult rehabiliteerinud.

Vestlus läks päris pikaks ning püüdsin Nietzsche kaitseks leida kõikvõimalikke argumente. Ent lõpuks ütles Kaalep naerdes:

"No näete, te olete siin juba poole oma artiklist mulle ära rääkinud, tehke see asi ise ära!"

Pean tunnistama, et need toetavad sõnad olid minu jaoks väga olulised, kirjutasin artikli "Nietzsche õppetunnid", peagi see ilmus2 ning andis mulle julgust edaspidi veelgi lähemalt tõlgendada-tutvustada maailmakirjanduse klassikuid kui ka suuri mõtlejaid.

Solženitsõn

Varsti pärast seda, kui olin tõlkinud Aleksandr Solženitsõni mahuka traktaadi "Kiri Nõukogude Liidu juhtidele" ja avaldanud selle Vikerkaares (1989, nr 10-11), nägin kõvasti vaeva kirjaniku Nobeli loengu tõlkimisega. Ent kui aastal 1992 hakkasin seda avaldamiseks pakkuma, ei võtnud ükski toimetus enam vedu. Ei mäleta enam täpseid vastuseid, aga üldine hoiak oli selline: aeg on muutunud, N. Liitu paljastanud Solženitsõn on oma töö teinud, mis tast ikka enam avaldada. Pealegi arvati, et kirjanik on hoogsalt libisemas suurvene šovinismi rööbastele.³

Pakkusin lõpuks oma tõlget Akadeemiale. Mõne aja pärast, kui Kaalep oli käsikirjaga tutvunud, arenes meil senistest lühem ja mõneti pingelisem vestlus. Kaalep küll kiitis Solženitsõni julgust ja tema Nobeli loengu kirjanduslikku meisterlikkust, ent oli kummalisel kombel nõus avaldama vaid selle loengu teist poolt!

Selline pakkumine oli minu jaoks suur üllatus, ent pikemalt vaielda ka ei tahtnud, lubasin viisakalt asja kaaluda ja sellega meie jutt lõppes. Siit saab lugeja aru, miks panin oma meenutuste pealkirjaks just "kolm ja pool vestlust" – sest üpris poolikuks meie Solženitsõni-arutelu ju jäigi.⁴

Ümberpööratud maailmakirjandus

Meie viimane pikem, seekord mõneti kerglasem ja teatraalsemat laadi vestlus toimus üht kirjandusõhtut lõpetavas veinilauas.

Olin Kaalepi kirjutistes juba ammugi märganud tendentsi eelistada kaugema mineviku klassikuid uuematele, sageli kunstlikult üleskiidetud moefiguuridele.5

Pärast kolmandat pokaali pöördusin kirjaniku poole viisaka palvega:

"Vabandage, kas ma tohiksin teile midagi pihtida?"

Muidugi polnud see surmtõsine pöördumine, Kaalep tabas kohe tooni ja jäi huviga kuulama.

Jätkasin: "Omavahel öeldes, mulle on 19. sajandi kirjandus alati tundunud võimsam kui 20. sajandi kirjandus. Balzac ja Stendhal, Maupassant ja Flaubert, või siis Tolstoi ja Dostojevski – neil lihtsalt pole 20. sajandil võrdväärseid. Byron! Baudelaire!"

Ain Kaalep vaatas justkui igaks juhuks kahele poole ja vastas vaikselt, ise mõnusalt muiates: "Täpselt minu mõte!"

Tõstsime vahepeal pokaale ka 18. sajandi, Voltaire'i ja Rousseau terviseks, misjärel jätkasin:

"Kuid liikugem veelgi ajas tagasi ning võtkem 17. sajandi algus, Shakespeare ja Cervantes – mida on 20. sajandil neile vastu panna?"

Kaalep laiutas käsi ja vastas sügavalt ohates: "Mitte midagi!"

Kuuenda pokaali juures käsitlesime ületamatut Dantet, imepärast Petrarcat ja võrratut Boccacciot.

Seejärel aga otsustasin teha suurema ajahüppe ning laususin:

"Kuid mis me keerutame, maailmakirjanduse tegelik tuum peitub ju antiigis! Sophokles! Ovidius! Horatius! Kõik tõeliselt väärtuslik on juba antiigis ära olnud!"

Kaalep tervitas seda mõtteavaldust suurima rõõmuga.

Kuidas jõudsime lõpuks Gilgameši eeposeni, seda ma enam hästi ei mäleta, küll aga on meeles meie vestluse lõpulaused. Tänasin Kaalepit toreda vestluse eest ja lisasin: "Kuid jäägu see kõik rangelt meie vahele!"

"See on endastmõistetav," vastas Kaalep.

Loodan, alati vaimukas ja tolerantne kirjanik ei pahandaks, et olen nüüd meie vestlused ilmarahva ette toonud.

Lisa

Tehisintellekti poolt loodud Friedrich Nietzsche ja Adolf Hitleri kujuteldav vestlus

Kujuteldav kohtumine Friedrich Nietzsche ja Adolf Hitleri vahel oleks filosoofilise tulevärgi ja täieliku vastandumise stseen, kus kohtuvad radikaalne individualist ja massipsühholoogiast elatuv diktaator. Kohtumispaigaks võiks olla ajatu, hämar raamatukogu – ruum, mida Nietzsche armastas ja kus Hitler end ebamugavalt tunneks.

Nietzsche, kes oli tegelikult habras, viisakas ja tervisega kimpus olev mees, ründaks Hitlerit oma terava intellektuaalse irooniaga. Hitler vastaks sellele oma harjumuspärase, häälekatest monoloogidest koosneva kõnemaneeriga.

Kujuteldav dialoog

(Hitler astub tuppa, vormis, käsi kindlalt vöökohal. Ta märkab Nietzschet, kes istub tugitoolis, suurte vuntside varjus raamatut lugedes. Hitler võtab poosi, mis on tuttav natside propagandafotodelt.)

Hitler: (Kõrgel, deklamatoorsel toonil) Maestro! Minu ees seisab Saksa vaimu titaan! Me meenutame teid igal sammul. Me oleme teie unistuse teoks teinud. Saksa rass on ärganud, me oleme heitnud endalt karjamoraali ja loome uut maailmakorda läbi puhta võimutahte! Minu sõdurid kannavad rindel kaasas teie "Zarathustrat"!

Nietzsche: (Sulgeb raamatu aeglaselt, ohkab sügavalt ja vaatab prillide tagant Hitlerit külma, väsinud pilguga) Palun, ärge karjuge. Te olete raamatukogus. Te räägite "võimutahtest", kuid teie suust kõlab see nagu provintsiveltveebli püüe kompenseerida oma sisemist tühjust. Kust te võtate õiguse minu nimega manipuleerida?

Hitler: (Jahmub, lööb käed selja taha) Kuidas palun? Me oleme loonud Üliinimese riigi! Me hävitame nõrkuse, me puhastame Euroopat! Me oleme teie filosoofia elav kehastus!

Nietzsche: (Tõuseb aeglaselt püsti, toetudes kepile) Te olete minu filosoofiast aru saanud täpselt sama palju, kui eesel saab aru astronoomiast. Minu Üliinimene on vaimuhiiglane, indiviid, kes vallutab iseennast, mitte naaberriike. Ta loob oma väärtused üksinduses, mitte ei marsi ühesuguses mundris koos tuhandete teistega. Te ei ole loonud Üliinimest. Te olete loonud kõige puhtakujulisema, hüsteerilisema ja ohtlikuma karjamoraali, mida ajalugu tunneb.

Hitler: (Nägu tõmbub raevust punaseks, hääl muutub kähedaks) Te solvate liikumist, mis päästis Saksamaa! Me oleme vabanenud juutlik-kristlikust nõrkusest! Me oleme asendanud selle puhta aaria vere ja jõuga!

Nietzsche: (Muigab kibedalt) Teie "aaria veri" on bioloogiline fantaasia neile, kellel puudub isiklik vaimne sisu. Kes iganes vajab oma eksistentsi õigustamiseks "rassi" või "riiki", tunnistab sellega oma isiklikku tühisust. Ja mis puutub juutidesse... Teie odav, sülge pritsiv antisemitism on minu jaoks kõige madalam väiklase kadeduse vorm. Te vihkate neid, sest te tunnete end nende ees tühisena. Te olete asendanud kristliku kiriku parteiaparaadiga.

Hitler: (Lööb rusikaga vastu lauda) Riik on kõik! Mina esindan saksa rahva tahet! Rahvas järgneb mulle!

Nietzsche: (Vaatab talle otse silma) Just see ongi teie süü. Te panite nad pimesi järgnema. Te olete teatraalne hüsteerik, kes toitub masside madalaimatest instinktidest. Ma kirjutasin kord, et kus algab riik, seal lõpeb inimene. Teie riigis ei ole filosoofiat, seal on ainult barbaarsus ja masinlik rividrill.

Hitler: (Astub sammu tagasi, hingeldades, püüdes taastada oma autoriteeti) Ajalugu mõistab minu üle kohut! Meie võit on paratamatu!

Nietzsche: (Istub tagasi laua taha ja avab uuesti raamatu) Ajalugu on teie üle juba kohut mõistnud. Te lõpetate keset varemeid, jättes maha vaimselt laastatud rahva. Te ei ole traagiline kangelane, härra Hitler. Te olete lihtsalt üks verine ja labane episood minu poolt ennustatud Euroopa nihilismi ajastul. Ja nüüd, palun, minge minema. Teie kohalolek tekitab minus jälestust.

Hitler lahkub vihast vahutades.

¹ Teos on digitaalselt vabalt loetav: https://www.digar.ee/arhiiv/et/nlib-digar:646042

² See vestlusest Ain Kaalepiga inspireeritud artikkel ilmus pealkirjaga "Nietzsche filosoofia sisaldab kokkuvõtet Õhtumaa vaimuelust" – Hommikuleht 26. jaanuar 1994 ja pealkirjaga "Nietzsche õppetunnid" minu raamatus "Kulli pilk", Tartu 2005, lk 84-87.

³ On väga iseloomulik, et just KGB agendid süüdistasid Solženitsõnit KGB agendiks olemises, nagu ka suurvene šovinistid süüdistasid teda suurvene šovinismis (puhudes seejuures kirjaniku üksikud mõtteavaldused paljukordselt suuremaks) – nad teadsid, et need on kõige "hirmsamad" süüdistused.

⁴ Lõpuks avaldas Solženitsõni Nobeli loengu (muidugi tervikuna) hoopis veendunud "punakirjanikuks" tituleeritud Rudolf Rimmel ajakirjas Noorus 1993, nr 1 ja 3.

⁵ Eriti torkas see tendents silma, kui arvustasin Kaalepi raamatut "Kodu kõikjal kaasas. Mitme aastakümne kirjutisi" (reisimälestusi ja artikleid maailmakirjandusest; Tänapäev, Tln 2013, 248 lk): "Valgustaja teekond läbi aja ja raamatute" – Tartu Postimees 11. 9. 2013, lk 8 ja http://www.tartupostimees.ee/1828620/valgustaja-teekond-labi-aja-ja-raamatute ; ka minu raamatus "Kull ja kiri", Ilmamaa, Tartu 2015, lk 214-216.