Pühastes

Saksa okupatsiooni päevil 1941-44 elasid Alver ja Talvik aeg-ajalt Tartus Narva tänavas, aga peamiselt Võrtsjärve lõunatipu lähistel Pühastes. Olen ise sealkandis, Rõngu lähedal Salulaanes (Pühastest ühe bussipeatuse kaugusel) mitmeid aastaid suvitanud; sama Salulaane lähistel oli muide olnud harrastuskirjaniku ja ajakirjaniku, "koopaelanikuks" kutsutud Kusta Toome metsaonn ja naabruses Korustel ka Ernst Enno kodutalu. 1990. aastatel aeg-ajalt Pühaste poes käies kujutasin hästi ette seda otse idüllilist rahu ja vaikust, mis võimaldas luuletajapaaril Tartu rahututest sõjaoludest eemalduda, süveneda Goethe loomingusse, aga vajadusel teha ka põllutöid.

Pühastes 20. oktoobril 1941 on Talvik tõlkinud austria romantismiklassikut Nicolas Lenaud (1802-1850), ja et tõlkija on siin saavutanud eriti peenekoelise sõnastuse, olgu see vahendus tervenisti ära toodud.

Nicolaus Lenau

KURB TAEVAS

Üks mõte liikumas on taevapalgel —
see sünge pilv, kus raskeid endeid koos;
kui meelehaige tõvevoodil kalgel,
nii vähkreb üksik põõsas tuulehoos.

Tuhm, raskemeelne taevast kuuldub kaja
ja taoti pilgub ripsme tume viir —
nii pilgub silm kui nutta tal on vaja
ja viivuks ripsmeist välgub kalbe kiir.

Nüüd hargneb üle nõmme udu lõngu
ja kergeid külmaviirge rabaleost;
hahk taevas laskis, mähkund murehõngu,
ükskõikselt päikse libiseda peost.¹

Ammukaar

Sõjapäevil, mil Looming ei ilmunud, püüdsid ajakirja mingil määral asendada Henrik Visnapuu poolt toimetatud kaks albumit nimega Ammukaar. Neist esimene (september 1942) sisaldas kolm Talviku luuletust: "Maru", "Pagulane" ja "Ärkamine". Need on näiliselt looduslüürilised, ent samas siiski filosoofilised, "igavikulised" palad. Ja kuigi on korraks mainitud, et "kaugelt veereb kahurite kõu" ("Pagulane"), pole siin vähimatki päevapoliitilist ajakaja, millest on laetud päris paljud teiste autorite Ammukaares trükitud värsid ja ka mitmed proosapalad. Talvik seisab kuidagi täiesti enesestmõistetavalt "möllust kõrgemal". Samas, kui näiteks "Pagulane" taastrükiti Postimehes 17. mail 1944, mõtlesid juba paljud tõepoolest pagulusele, ja nii võis luuletus sel ajamomendil, muutunud kontekstis omandada kogunisti uue, ehk isegi endelise tähenduse.

Meenutagem selles seoses ka juba "Kohtupäevas" kõlanud ennustuslikku soovitust: "Aeg, millest me unistand, iial ei saabu. / Vea silmile kaabu / ja taandu eksiili." ("Eleegia"). Alates 1930. aastate lõpust lahtirulluvad maailmasündmused lisasid Talviku luuleridadele, mis veel kümnendi keskpaigas, oma loomispäevil võisid vahel ehk isegi tunduda mänglevalt kerglastena, raskekaalulise ajaraami.

Ammukaare teises albumis (juuni 1943) Talviku tekste polnud, küll aga lubati 1943. aasta lõpupoole veel ühe Ammukaare, seekord kaksiknumbri ilmumist, mille autorite hulgas nimetati ka Talvikut.² See Ammukaar paraku enam ei ilmunud.

Askeetlik elu

Alveri ja Talviku sõjapäevade askeetlikku eluolu on oma päevikus kirjeldanud kunstiajaloolane Voldemar Erm (1905-1994), Talviku klassivend Pärnu Linna Ühisgümnaasiumist. Sissekanne 7. aprillil 1942: "Hubaseim kõigist oli eila istuda Talvikute pool, süüa stoovitud kartulaid ja kaalikaid, vedada tubaka-vartega täidetud piipu ja filosofeerida kõigi maailma asjade üle. Ei kuulnud neilt kurtmist ega nurinat vaeste aegade üle, kuigi Heiti ei tea varsti, mis vesisemal ajal jalga või soojemate ilmadega selga panna... Kõike leevendab luuletarkade stoiline rahu, elamine tões ja vaimus. Kui minagi seda suudaksin!"³

Ja 27. mail 1942: "Õhtul külastan Talvikuid, kes kohvikus enam ei liigu. Heiti on lõpetanud Goethe "Götz von Berlichingeni" tõlke mustandis. Betti uurib Wiedemanni sõnastikku ja vahetevahel kirjutab mõned värsid. (---) Paistab, et mõlemail on jälle käes paastuaeg. Normileivast ja lihast ei piisa ju millekski ning altkäe ostma pole kumbki neist suuteline. Puud on otsas, kartulid otsas, liha ja või otsas. Aga veega valmistatud pannkooki ei jäta Betti siiski pakkumata. Kutsun nad homseks enda poole, vast saan millegagi aidata. Aga meeleolu on neil vapper ja kõik puudused näivad neid ainult karastavat selgroogu veelgi sirgemana hoidma. Tore paar – tõsieestlaste prototüübid kõigi pugejate ja sahkerdajate seas."⁴

Kummaline sõdalane

Et Talvik lausa kippus sõtta, pidades seda endastmõistetavaks kohuseks ja auasjaks, selle kohta on Bernard Kangro jäädvustanud säärase omapärase, peaaegu anekdootliku pildikese 1944. aasta sakslaste sundmobilisatsiooni päevilt, mil doktor Ernst Raudam oli kirjutanud luuletajale päästva arstitõendi:

"Ja otse anekdoodina kõlab, kuidas ta mobilisatsioonikomisjonis, oma arstitunnistuse sisu taipamata, protesteeris, kui teda kui tunnistuse järgi sõjaväkke kõlbmatut kästi koju tagasi minna. Talviku protesti peale peeti teda tõepoolest hullumeelseks, löödi kiiresti vastav tempel ta paberitele ja kihutati vägisi ruumist välja... (---) Ootasime koos Bettiga meie pool Tähe tänavas komisjonist tagasi tulevat Heitit. Kui ta tuli, jutustas ta oma seiklust, täis arusaamatust sellest, mis oli juhtunud..."⁵

Sisukas usutlus

Üks eriti sisukas Heiti Talviku ja Betti Alveri sõja-aegse eluolu ja kunstivaadete kajastus on Postimehes 13. veebruaril 1944 allkirjaga S. S. ilmunud ja poolenisti intervjuuna esitatud kirjutis "Luuletajapaar Tartu vaikusest". Betti Alver kirjeldab siin Võrtsjärve lähistel asuva Pühaste eripära: "Olen viimaste aastate jooksul sattunud õige lähedasse kontakti maaeluga. (---) Seal põlismetsade varjus asetsev küla on säilitanud veel väga palju muistseid kombeid ja pärimusi. Näiteks kuulsin seal esimest korda ka suurt karjapasunat, mille hääl kajas kilomeetrite kaugusele üle järve ja metsa."

Algul vaikinud Heiti Talvik aga sattub hoogu, kui jutt läheb saksa klassikute tõlkimisele: "Kuna mu omaloomingus on viimaseil aastail tekkinud seisak, siis rahuldan oma kirjandusliku töö vajadust esialgu tõlkimisega. Kõrvalseisja ei tea igakord aimatagi, kuipalju äratust niisugune töö võib pakkuda. Tõlkimine võimaldab hoopis sügavamat kontakti tõlgitava teosega kui tavaline pealiskaudne lugemine."

Goethe

Ning Goethest rääkides teeb Talvik sellise uhke üldistuse: "Antiikaja suurte laulikute kõrval on Goethe neid väheseid, kellele on antud näha asju nende algupärases puhtuses ja värskuses, s. o. nõnda, kuidas need Looja kätest on tulnud. Milline nooruslik eluküllus igas detailis! Jah, süveneda Goethesse, see on sama kui loputada silmi mingis imeallikas, mis on suuteline tuhmuvat nägemisvõimet ikka ning jälle uuendama..."⁶

4. juulil 1943 teatab Postimees: "Luuletaja H. Talvik on tõlkinud Goethe "Götz von Berlichingeni, raudse käega rüütli" ja praegu tõlgib paralleelselt Goethe "Hermann ja Dorotheat" ja "Wilhelm Meisteri õpiaastaid"."⁷

Plaanid olid suured, ent kui palju Talvik Goethet tegelikult tõlkis, see on jäänud mõnevõrra lahtiseks. Filosoof ja bibliofiil Ülo Matjus on kirjeldanud "kurioosset lugu" seoses "Goethe "Valitud draamade" (Goethe. – Valitud teosed. – III – 418 lk) tõlkega eesti keelde, mis jäeti avaldamata, kuigi selle olid tõlkinud R. Lepp, A. Sang ja H. Talvik, saatesõna D. Palgilt, ning mis oli 1943. aastal Tartu Eesti Kirjastuses trükipoognais valmis köitmiseks ja valmis ilmumiseks."⁸

Teisal lisab Matjus: "...kuuldavasti ei peetud kohaseks tõlkida Goethet vallutatud rahva keelde."⁹ Veel ühe samalaadse kinnituse leidsin professor Ülo Lepiku mälestustest: "Kui "Vanemuine" tahtis lavastada Goethe "Fausti", siis Saksa võimud keelasid selle ära. Põhjenduseks oli väide, et eesti teatrikülastaja ei ole võimeline aru saama sellisest sügavalt filosoofilisest tööst."¹⁰

Eks nendest märkusest saab aimu, milline üldine sõgedus ja tõeline suurusehullustus ikkagi pidi valdama tollaste "vallutajate"-ärakeelajate meeli!¹¹ Milline absurdne olukord: meie tollased parimad tõlkijad valmistasid Daniel Palgi teatel ette koguni Goethe teoste 9-köitelist väljaannet, mitu köidet olid juba tõlgitud ja trükivalmis, ent avaldamisluba jäigi saamata.

Aastal 1947 ilmus Goethe näidend "Götz von Berlichingen, raudkäega rüütel", mille kohta Betti Alveri bibliograafias märgitakse: "Ilmus Betti Alveri tõlkijanimega, tegelik tõlkija Heiti Talvik". Sama teos ilmus uuesti Goethe näidendite kogumikus aastal 1983, aga selle kohta kinnitab sama bibliograafia: "Redigeeritud tõlge. Karl Muru arvates võib seda pidada uustõlkeks või Heiti Talviku ja Betti Alveri ühistööks."¹²

Katked samast teosest ilmusid esmakordselt Heiti Talviku tõlkijanime all suurkogumikus "Nõmmeroosike. Goethe luulet eesti keeles" (Tartu Ülikooli kirjastus 2021, lk 346-347): humoristlikud lühipalad "Ta lennates tuli" ja "Poiss tihase kord puuri sai". Samas lk 743 on märgitud, et eelmainitud värsseepose "Hermann ja Dorothea" ning romaani "Wilhelm Meisteri õpiaastad" puhul pole teada, kui kaugele Talvik tõlkimisega jõudis.

Osalemine kirjanduselus

Kui 1943. aastal astuti samme Eesti Kirjanikkude Liidu taastamiseks ja valiti esimeheks Gustav Suits, siis üheks juhatuse liikmeks sai Heiti Talvik (edasisel ametite jagamisel anti Talvikule ka kirjatoimetaja koht)¹³; konkreetsemaks tegutsemiseks liidule küll aega ei jäänud.

Heiti Talvikust oli saanud oodatud ja hinnatud kõnemees, nii valiti just tema kirjanike esindajana tervitama Gustav Suitsu 4. detsembril 1943 Tartus Vanemuise kontserdisaalis korraldatud "Elu tule" lauliku 60. sünnipäeva märkival aktusel.¹⁴

Augustis 1944 oli Eesti Nõukogude uue okupatsiooni lävel. Ja nende päevade Rindelehest leidsin kirjutise, kus Heiti Talviku värssidele omistati lausa põletavalt aktuaalne tähendus: "Eneseületuse karm mehelikkus ehitab ka Heiti Talviku raudseid stroofe, kes kodumaa raskeimail aastail annab teistele-iseendale ehtsõdurliku käsu edasipüsimiseks kaotatudki positsioonidel:

Hädalipp kas vinnata varda,
või alandlik selga küür?
Ei – kõhklejad kõik üle parda
ja kindlamalt pihku tüür!"¹⁵

Muide, sama hästi võinuks neil päevil tsiteerida ka August Sanga värsse Loomingust 1940/3: "Anna jõudu relva hoida, / seista sellel rindel, / kus on kõige vähem mehi, / kus on kaotus kindel".

Põgenemisplaanid

1944. aasta sügise lähenedes plaanitsesid väga paljud kodumaalt lahkumist. Minu ema meenutas, et oli sel suvel koguni õppinud rootsi keelt ning vaid perekondlikel põhjustel (perekonnas 3-aastane laps) jäi pagulastee käimata. Alveri ja Talviku kavatsuste kohta on avaldatud erinevat teavet. Enn Lillemets mäletab: "Betti jutu järgi ei olnud Heiti 1944. aastal Eestist pagemist üleüldse kaalunudki. Vastupidi, ta leidnud, et peab koos kodumaaga sama saatust elama."¹⁶

Seevastu Aili Pajule on Alver öelnud, et ehk võinuks ta koos Heitiga siiski maalt põgeneda: "Oleksin ma teadnud, et Heitiga niimoodi läheb, oleksime ka meie pidanud lahkuma. Heiti ütleski, aga mina punnisin vastu."¹⁷

Sugestiivne nägemuspilt

Sõja-aastatest pärineb kolmesalmiline nägemuspilt, mis minu meelest võiks kandideerida Talviku kõige täiuslikuma luuletuse tiitlile, siin on ainulaadseks tervikuks sünteesitud eksistentsialistlik ja zenbudistlik maailmatunnetus:

VAREMETEL

Kajakate valgeid laike
virvendamas lammund lossimüüril.
Mingi pehme, unenäolik sära
hõlmab tornitüükaid.

Savitolmu rusket
keerutavad tuuleiilid.
Kuivand kõrtelt viskub lendu
liblikaid, neid puistab tuul kui pihu.

Tahaks lauldes minna
linnuvidinasse üle surnud vare.
Uitvad pilverünkad
hõbepurjil riivamas mu laupa.

1943¹⁸

Talviku viimaseks tema eluajal trükitud luuletuseks jäi aga jõuludega seonduva "Taliöise" (kogust "Palavik") kahe esimese osa kordustrükk 27. detsembril 1944 ajalehes Eesti Sõna, mis neil päevil – Eesti oli juba taasokupeeritud – jätkas veel mõnda aega ilmumist Berliinis.

¹ Lenau luuletuse tõlke esmatrükk: Akadeemia 2003, nr 12, lk 2606-07. Seda totaalset pessimismi ja maailmamuret kuulutavat poeeti hindasid kõrgelt Schopenhauer, Kierkegaard ja Nietzsche.
² Ajakiri "Ammukaar" [sõnum] – Eesti Sõna 15. oktoober 1943, nr 238, lk 6. Juba Eesti Sõna intervjuus 5. septembril 1943 teatas Visnapuu, et Ammukaare III albumi materjal on koos ja "ilmumine on juba otsustatud". Tartu bibliofiilidega vesteldes olen kuulnud väidet, et seda salapärast III albumit olevat sõjapäevil isegi trükitud kujul nähtud, aga hiljem jäljed kaovad.
³ "Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Lisandusi tundmiseks", koostanud ja toimetanud Enn Lillemets ja Kristi Metste, Tänapäev, Tallinn 2007, lk 132
⁴ Voldemar Erm, "Muuseumimehe päevik" – Looming 1995, nr 5, lk 692
⁵ Bernard Kangro, "Arbujad. Märkmeid, mälestusi, mõtisklusi", Lund 1981, lk 135-136
⁶ S. S. [= Salme Sinimets], "Luuletajapaar Tartu vaikusest" – Postimees 13. veebruar 1944, nr 36, lk 6; artikkel ilmunud ka: Postimees, 25. november 1991 ja "Betti Alver. Usutlused...", lk 124-130
⁷ "Eesti kirjanike uudisloomingust" – Postimees 4. juuli 1943, nr 149, lk 6
⁸ Ülo Matjus, "Raamat on raamat. Artikleid ja ettekandeid aastaist 1953-2017", Ilmamaa, Tartu 2018, lk 120
⁹ Samas, lk 286
¹⁰ Ülo Lepik, "Sada aastat minu elu", Eesti Vabadusvõitlejate Liit, Tartu 2022, lk 52-53
¹¹ Leo Kalmeti raamatus "Pool sajandit teatriteed" (1982) on koguni peatükk pealkirjaga "Kui Goethe "Faust" oli keelatud" – 1943 ei antud luba teose lavaletoomiseks.
¹² "Betti Alver. Bibliograafia 1927-2022", Betti Alveri Muuseum, Jõgeva 2024, lk 110
¹³ "Kirjanike Liit valis juhatuse" [sõnum] – Eesti Sõna 19. detsember 1943, nr 293, lk 4
¹⁴ "Elu tule" lauliku auõhtu – Postimees 7. detsember 1943, nr 281, lk 4
¹⁵ "Mehed seisavad kui sein. Mehemeelest meie luules" – Rindeleht 12. august 1944, nr 32, lk 11. Kirjutise lõpus tsiteeritakse Betti Alverit, ja siingi annab kontekst värssidele hoopis ajakajalise kõla: "Kui sul võiduks puudub rangus, / olgu vähemalt su langus – raske!"
¹⁶ "Betti Alver. Usutlused...", lk 432
¹⁷ Aili Paju, "Betti, kibuvits õitseb: dialooge Betti Alveriga", 2. trükk, Tartu 2006, lk 18; samalaadne Alveri kahetsusavaldus on ära toodud lk 54
¹⁸ Arbuja Paul Viidingu (1904-1962) arhiivis säilis selle luuletuse autograaf juurdekirjutusega "Käsi, raisk, väriseb", Viidingu poolt dateeritud: "sügis 1944". Siin on ka mõningaid teisendusi, neist olulisim: ridade "Kuivand kõrtelt viskub lendu / liblikaid, neid puistab tuul kui pihu" asemel on: "Kuivand kõrtelt viskub lendu / liblikaid, või on need taevainglid?" Oma surmapäeval luges Paul Viiding "valju ja selge häälega" Talviku luuletust "Ah, ma teadsin juba noorelt / raheroosk mind rapsab toorelt! ja ma kukun valmimata..." – Mari Tarand, "Katse mõista Paul Viidingu teekonda" – Akadeemia 1997, nr 3, lk 611