Alustuseks klaariks ehk ära ajalooapsakad, millel tegelikult ei ole mingit tähtsust.

Windisch (Jüri Järvet) räägib telefonis oma ülemuse, ekraanile mitteilmuva Tiedemanniga, kõnetab teda korduvalt kui koloneli. Vaat, seda ei saanud olla! Sellist pruuki oleks Saksa okupatsiooni ajal nimetatud defätismus'eks (propagandasõna inglismeelsete märgistamiseks) ning selle eest võis vangi sattuda. Kui Tiedemann on gestaapolane, siis seal oli kolonelile vastav aukraad Oberst der Polizei, kui SSlane, siis Standartenführer, kelleks teda kutsubki vaimuhaigla territooriumile marssiva sõdurite kolonni ülem (Harijs Liepiņš), keda tituleeritakse leitnandiks, kes omakorda ei saanud leitnant olla, kuna ta oli SSlane, mida näitavad tema mundrikrael välguruunidega lõkmed. Tema aukraad olgu siis untersturmführer. Ka Windisch ise kannab finaalis SSi mundrit, seega on õige teda nimetada sturbannführer´iks, aga kuna ta gestaapolane, siis peaks ta olema ikka Major der Polizei või, kui ta on erariides (nagu valdava osa ajast), siis Regierungs- und Kriminaldirektor.

Hüva, see on minu poolt väiklane tähenärimine. Aga ikkagi huvitav, kuidas SS-taustaga Kaljo Kiisal niisugune pisiasi kahe silma vahele jäi.

Kiisk rääkis mulle isiklikult siis, kui me hakkasime kirjutama "Hullumeelsus 2" stsenaariumi, oma sõdimistest koolipoisina Relva-SSis õhukaitseväelasena, ka osavõtust Sinimägede lahingust, veel enne, kui ta selle üldsusele avalikuks tegi. Oma SS-staaži oli ta tunnistanud ka enne parteisse astumist Tallinnfilmi partorgile Peeter Künnapuule, Olga Lauristini vennale.

Windisch tervitab lõdva roomaliku saluudiga, hüüdes "Elagu Juht!" Ma saan aru, et "Sieg Heil!" või koguni "Heil Hitler!" ei juletud filmi panna, nii jäi tõlge, mida ei kasutatud.

SSi erikomando, mahalaskjate, paraadmarss haigla territooriumile on visuaalselt efektne ja väga filmipärane, ent nii need asjad ei toimunud, see pole isegi tõepärane. Valikul, kas tõde või esteetika, on eelistatud viimast ning ega seda ei saagi ette heita.

Üks apsakas puudutab ka peamist süžeepööret ning on natuke olulisem.

Nimelt kardab gestaapo nuhiks värvatud Sophie Schneider (Mare Garšnek) mikrofone ja pealtkuulamist. Nõukogude ajal kartis nn lutikaid ehk mikrofone pea iga kohvikukülastaja, ent "Hullumeelsuse" tegevus toimub 1944. aastal ning toona ei teadnud mikrofonidest keegi midagi. Mõned siiski teadsid. Britid näiteks koondasid kõik vangilangenud kõrgemad Saksa ohvitserid ühte suurejoonelisse lossi, eliitvanglasse, kus olid lahedad elu- ja lobisemistingimused. Isegi kindralid, isegi luurajad ei tulnud selle peale, et neid kuulatakse pealt ning nende jutt salvestatakse. Britid said teada palju sõjasaladusi, muuseas ka Peenemünde saarel paiknenud raketi-V2 kompleksi (sellest lootsid sakslased imerelva võiduks) ning mille RAF siis maatasa pommitas.

Ehk mõtlen ma üle, kuid mulle tundub, et see pole sugugi kogemata juhtunud näpukas. Oletan, et see võib olla nimme tehtud krutski, et tuua teema kaasaega. Kõik, mida Sophie endast räägib, sarnaneb ju väga NKVD/KGB informaatori ülesannetele, nõnda et autorid pidasid ise peenikest naeru.

Viimaks ometi asja juurde!

"Hullumeelsuse" võime žanreerida ajastu- ja sõjafilmiks, teosel on detektiiviloo elemente. Tegevuskoht on loss ja lossiõu (muuseas Alatskivi, ent see ei ole jällegi tähtis), koht ja tegelaskond on klassikaliselt suletud, uusi tegelasi juurde ei tule.

Riik, kus vaimuhaigla asub, on aga tinglik. See on Teise maailmasõja ajal Saksamaa poolt okupeeritud territoorium, seal peavad olema olnud juudigetod. Meie olime oma häbiks judenfrei, (mida meenutab silt tee ääres), ent meie see riiki olla ei saanud, kuna meil ei olnud just sellel koledal põhjusel getosid. Meile lähim geto asus Riias. Filmis kuuleme paar korda Varssavi nime, krutsifiks magamistoa seinal annab tunnistust, et maa on katoliiklik. Niisiis, Poola, kuigi ka Lätis ja eriti Leedus elab palju katoliiklasi.

Suurepärane stsenaarium, parimat draamasituatsiooni juba välja ei mõtle.

Haigla alale sisse marssinud väeosa tervitavad patsiendid soojalt, püüavad emmata, keegi hõikab: elagu vabastajad. Draamateooria nõuab uperpalle – kõik peab olema vastupidine sellele, mida tehakse. Selge, mahalaskjaid ei tohiks tervitada. Ent siin saab tervitamine veel erilise poliitmõtte – kes muud võivad SSlasi tervitada kui hullud?

Jutustaja teatab meile, et okupandid olid jõudnud hävitada kõik juudid, kõik mustlased, kõik marksistid, kõik partisanid. Nüüd oli järg vaimuhaigete käes.

Koos on ürgne arhetüüpsituatsioon – Kuri (SSlased), Kangelased (arstid) ja Ohvrid (patsiendid).

Hiina tarkus ütleb, et 2 + 1 on ilus.

Kaks on meil olemas – haiglainimesed ja SSlased, voorimehega jõuab kohale Windisch, tema saabki +1ks. Kes ta on? Miks ta tuli? See on mõistatus. Kas tema poolt peaarstile (Voldemar Panso) öeldud põhjus, et ta tuli otsima Inglise spiooni, kes varjab end haigete hulgas, vastab tõele? Tunduks nagu, et ei vasta, et tegelikult tuli ta millekski muuks. See on hea, et vaatajale antakse alul lootust, ega Windisch ikka päriselt SSlane ei ole.

Järgneb peaarsti ja Windischi ringkäik haiglas, seda on vaja sissejuhatuseks. Peaarst on kahetises olukorras, näib, et tal on sisekonflikt – ühelt poolt peab ta hoolitsema haigete eest, ravima neid, võitlema nende elude eest, teisalt kuuletuma, kasvõi näiliselt, SSlastele.

Windischi spiooniotsing lükkab edasi kõige saatuslikuma, võikaima teo – patsientide mahalaskmise. See nagu annaks lootust, ehk on Windischki headuse poolel, mis sest, et SSlane?

Olgu siis kas teesklemiseks või tegelikult hakkabki Windisch spiooni otsima. Siin tulebki filmi enigmaelement.

Kes 583 patsiendist on siis vaenuriigi salakuulaja? Liiga palju! Windisch välistab ise 580, see on vajalik käik, ent  meile ei öelda, mis meetodil ta seda tegi. See on väike stsenaarne möödalask. Windisch hakkab üle kuulama  kolme (jälle 2 + 1; kaks niisama ja üks peaks olema otsitav) kahtlusalust – Inimest nr 1, toimetaja Eduardi (Valeri Nossik) ja traumaatik Willyt (Bronius Babkauskas).

Ülekuulamisel ei vastandu ainult Windisch ja kahtlusalused, kohal viibib ka peaarst, kes omakorda vastandub nii Windishile kui patsientidele.

Ja selline juuresviibimine annab medõele Luciale (Elvyra Žebertavičiūtė) põhjuse süüdistada peaarsti kollaboratsionismis.

Vaataja peaks mõtlema, ehk tehakse peaarstile liiga, vahest süüdistatakse teda ülekohtuselt?

Ülekuulamissituatsioon on tugev selle poolest, et äkki otsib simulant simulanti? Et Windischil on ikka mingi muu missioon (nagu vihjamisi teada anti) ning spioon ei tohiks ju olla hull, tema peaks mängima hullu.

Ülekuulamistel kahtlusalused portreteeruvad, me saame teada nende eluloo, ilma milleta poleks portree täielik. Samas jääb õhku võimalus, et ehk nad kõik valetavad? Inimene nr 1 on füürer (kujutab ennast siis Hitlerina), talle vastandub toimetaja, Willy on võitlushimuline märatseja, kes omakorda vastandub neile mõlemale, Inimesele nr 1 vähem ja intelligentsele ajalehetoimetajale Eduardile rohkem.

Kasutusel on dialooginipid, mida on ei teeks paha teada. Küsimusele, kaua te olete seotud Inglise salaluurega, vastab Inimene nr 1, et 11 aastat. Paus. Vaataja peast käib läbi, kas tõesti tunnistas kohe üles? Kahju, et põnevus nii lühike oli. Aga äkki on hoopis peen mäng, varjab tõde selle ülestunnistamisega? Inimene nr 1 jätkab vastust: juba 11 aastat sülitan ma juba Inglise luure peale.

Eduard on kahestunud, deliiriumis näeb kuradit seinal. Selge, põeb alkoholismi. Ent kõik, mida Eduard räägib oma poliitvääratustest ajalehte toimetades, sarnaneb üksüheselt  Nõukogude ajalehetoimetaja apsudele. Eduard juhatab haigla näiteringi. Kõik, mida Windisch ette heidab sel puhul, meenutavad täpselt seda, millega Nõukogude ajal hurjutati selle aja julgemaid isetegevuslasi.

Paralleel on ilmne ja julge.

Noh, rohmakas Willy nüüd küll ei saa olla Inglise spioon. Või mine tea, äkki simuleerib eriti kavalalt?

Windisch laiendab kahtlusaluste ringi, lisanduvad Jüri Krohn (Viktor Pljut), kes on  getost toodud. Jah, juudigetodes elas ka väga üksikuid mittejuute, see on ajalooliselt täpne, temalt saame teada, kuidas getos elati. See on orgaaniliselt vajalik, ajastufilm peab ju avama ajastut.

Järgmisena võetaksegi ette Sophie Schneider. Mehi ongi juba liiga palju, tarvis on anda koht ka naisele, kellel on juudipärane nimi ja juudipärane välimus (brünett ja tumedad silmad). See on  õnnestunult intrigeeriv. Tema tunnistab end samuti süüdi (nagu Inimene nr 1), kuid tema puhul on põhjus teine – ta on lihtne gestaapo nuhk, ta sai küsimusest valesti aru.

Nüüd toimub telefonikõne "kolonel" Tiedemanniga, meile ütleb see, et Windisch on ikka päriselt gestaapolane-SSlane, ta otsib tõemeeli Inglise spiooni.

Episoodide vaheldumised on markeeritud pendeldava Jumalaema medaljoniga. Teatris on vaheajad ja märgistamised laetulede vilgutamise või lavaeesriide sahistamisega, filmis kasutatakse süžee peatükitamiseks oma nippe.

Negatiivsed tegelased joovad viina (nagu SSlased seda teevad), positiivsed (näiteks peaarst) suitsetavad. See on ajastumärk, täna oleks ilmselt vastupidi, täna on  tubakas alkoholist hullemaks vaenlaseks kuulutatud.

SSlased kamandavad eesti keeles, selles ei ole probleemi. Keeleküsimus on filmides üldse tinglik, vaataja võtab loomulikult ka seda, et näiteks Jeesus Kristus räägib inglise keelt, mida Jeesuse ajal polnud veel olemaski.

Ja siis tuleb lihtsalt võrratu süžeepööre, mis teeb au stsenaristile. Siiani on mõistatuseks jäänud, kuhupoole hoiab peaarst? (Ja see on hea.) Miks ta nii teenistusvalmis on? Kas tõesti ei pea ta pühast vandetõotusest kinni ning toetab SSlast Inglise spiooni otsimisel, nagu teda süüdistab kolleeg, medõde Lucia, kes ise on valmis – nagu ta kuulutab – kõik SSlased tapma? Ehk peaarst teeskleb, vahest on tema teenistusvalmidus on kavalus?

Võrratu süžeepööre seisneb selles, et peaarst soovitab Windischil tõmmata selga patsiendiriided ning minna päriselt haigete hulka, et ehk õnnestub kahtlusalustega ühes toas elades ühelt neilt tõde välja pinnida.

Nii juhtubki. Uperpall on toimunud. SSlasest on saanud hullumaja patsient.

Toakaaslaste ja Windischi vahel toimub konflikt, füürerlik Inimene nr 1 tahab Windischi üles puua.

Vaat, siin on stsenaarne viga. Nii pidanukski juhtuma, mis sest, et Kurja poleks karistanud Kangelane, seda oleks teinud Ohver.

Peaarst päästab Windischi omakohtust, lahingumüra kostub, haigete päästmise au jääb vabastavale (ilmselt Nõukogude) armeele.

Toimub uus ja võimas uperpall, peaarst tunnistab teda kollaboratsionismis süüdistavale Luciale, et just tema kirjutas gestaaposse anonüümkirja, et patsientide hulgas on Inglise spioon. Ja selle otsimine lükkas mahalaskmise edasi, mida oligi vaja.

Selge, peaarst on tõeline humanist, päris Kangelane.

Lõpuepisoodis toimub tema ja Lucia vahel meisterlikult loodud dialoog.

L: Ma vihkan seda Windischit. Joota haiget, mis võib olla veel hullem?

PA: Lucia, me töötame koos juba kakskümmend aastat.

L: Kakskümmend üks aastat ja neli kuud.

PA: Jah, kakskümmend üks aastat ja neli kuud. Mäletate, te saabusite õhtuse rongiga. Veel samal õhtul käisime läbi kõik palatid. Teil oli ruuduline kleit. Sellised väikesed ruudukesed, pruunid ja valged. Siis ma veel kartsin meie lossi.

PA: Aga nüüd?

L: Nüüd kardan muud.

PA: Mulle näib, et te olete ikka samasugune. Te ei ole üldse muutunud.

L: Aga teie olete muutunud. Kuidas te võite taluda seda tüüpi? Ma isegi ei söandaks teda arstiks nimetada.

PA: Ma ei taha teile üldse rääkida temast. Ma tahan teile rääkida sellest, millest olen vaikinud kakskümmend aastat. Andestage, kakskümmend üks aastat ja neli kuud.

L: Ja, te olete väga muutunud. Te isegi petate mind.

PA: Petan? Mis siis ikka. Minge, Lucia. Lahkuge, ma palun teid, lahkuge!

Lucia lahkub, nagu ülemus käsib.

Alul tundub, et väike armastusekene, sest kuidas siis ikka film ilma armastuseta saab olla? Ja episoodis tuleb ilusti esile peaarsti mõnus vanapoisikarakter ning Lucia vanatüdruku oma. Tõdeme, et tegelased on tabavalt karakteriseeritud ning need karakteriseeringud on osatäitjate poolt  ka täpselt välja mängitud. Vanapoiss ei saa armustusavaldusega hakkama, nagu ta pole seda saanud kahekümne aasta jooksul. Vabandust, kahekümne ühe aasta ja nelja kuu jooksul!

Seda ka. Ent mäng on sügavam. Arhetüüpsel Kangelasel ei tohi olla armastust, ei tohi olla huvi vastassugu poole vastu. Peaarstil pisut on. Sellevõrra on ta vähem Kangelane. Aga õnneks ei tule tal suhteloomisest midagi välja. Selle poolest on ta tõeline Kangelane.

Leidlik, äärmiselt leidlik puänt. Suurepärane film! Särav stsenaarium on leidnud kongeniaalse lavastaja, samuti kaameramehe. "Hullumeelsus" jääb alati meie filmiklassika ehteks. Tõestab, et raskel nõukogude ajal sai luua tõelist kunsti. Tõsi, pisikeste poliitmööndustega.