Esmalt tekitas küsimuse pealkiri. Ülikoolikursusest tuli meelde, et "Georgica" on Vergiliuse poeem põllumajandusest (γεωργός/geōrgos, kreeka keeles maaharija, põllumees, põllumajandus), mida peetakse parimaks ladinakeelseks teoseks üldse ning selle kirjutas Vergilius Rooma impeeriumi rajaja Octavianus Augustuse isiklikul tellimusel, mille edastas talle imperaatori-vaarao lähedane sõber, tolle hiigelriigi sisuliselt kultuuriminister Gaius Cilnius Maecenas, kelle nimest tuleb sõna metseen. Kõik see juhtus viimasel sajandil enne meie aega ja esimesel sajandil meie ajal, tol pöördelisel ajal, mil elasid Caesar, Kleopatra, Ptolemaios ja Jeesus Kristus. 

Võimas pealkiri filmile, seda muidugi, ainult et… Lääne kultuuri luulealustalad on Homeros, Vergilius ja Dante (kusjuures see on ka mõjutuste saamise, eeskuju võtmise rida), ning – kas ikka küünditakse Vergiliust vääriva tasemeni, ega see pole enese ehtimine sobimatute sulgedega?

Arvutiekraani sulgedes tõdesin: milline enneolematu lugu! Ja see enneolematu lugu on saanud enneolematuks filmiks. Kes ei suuda üllatada, see pangu pillid kotti ja mingu koju, nii kõlab kunsti karm seadus. Sulev Keedus ja Madis Kõiv suudavad. Enneolematu lugu muudetakse usutavaks inimlike tegelaskarakterite kaudu. Püüame vaadata, kuidas sellega on toime tuldud.

Originaal-"Georgica" on reaalne maaharimisõpetus, ainult et kirja pandud kaunites värssides, ülevates heksameetrites. Taadikõbi Jakubki (Evald Aavik) harib maad, tahab lagedaks ning pihuks ja põrmuks pommitatud saare põllumaaks muuta (nagu Octavianus tahtis teha Rooma jäätmaadega), Jakub tsiteerib kogu aeg Vergiliuse põllumajanduspoeemi, selle tekst on talle õpetuseks, kuidas teha töid.

Vergilius laulab mesilastekasvatamisest, mesilasi kasvatab Jakubki. Vergilius laulab viljapuude istutamisest, loomakasvatusest, kalapüüdmisest, seda kõike teeb jõudu- ja võimalust mööda Jakubki, näeme, kuidas ta kasvatab hobust ja püüab kalu. Hobusega, kes oli ta ainukeseks kaaslaseks enne poisi saabumist peaaegu asustamata saarele, on Jakub mõnevõrra koguni samastunud, ta on pannud oma kompjalale nimeks Misjonär.

Niisiis, rohkem kui 2000-aastane tekst on eeskujuks Jakubilegi, kes ei ela tänapäevast kaugel. Jakub oleks nagu muistne klient (kõlviku rentija Roomas), kes on saanud mõnelt patroonilt maad, kes harib seda, et elatada ennast ja maksta koormisi. Ja ega toonane põllundus-karjandus 20. sajandi keskpaiga omast kuskil ääremaades suurt erinenudki. Niisiis, Kõiv ja Keedus seovad meid meie vaimse sünnipaigaga – antiikajaga. See on suur asi!

Jakub ainult ei loe "Georgicat", ta tõlgib seda ka suahiili keelde. No, kas siin ei ole soovist olla enneolematu-originaalne pisut üle pingutatud? Selline passus vajab põhjendamist, vajab lugeja-vaataja veenmist, et see on tõepärane. Ja see on saavutatud. Seda on tehtud Jakubile karakteri loomisega, tema elulookildude esitamisega.  Muidugi algas tema karakteriseerimine tema välimusest-riietusest, nüüd saame teada, et Jakub on olnud misjonär Aafrikas wakambade juures, see rahvas (neid on täna ca 5 miljonit, elavad peamiselt Keenias) räägib suahiili keelt.

Teame, et õige mitmed eestlased on olnud kaugetel maadel misjonärid, nad ei õpetanud ainult jumalasõna, vaid ka käsitööd ja põllumajandust, üks neist lõi koguni kohaliku kirjakeele. Praktika kõrvale kulub alati ära teooria ja õpetusraamat, sestap panebki Jakub armastusest wakambade vastu Vergiliuse  teksti ümber kohalikku keelde. See on ka Jakubi karakteriseerimiselement. Taadikõbi on veidi dementne, kindlasti on vanuse kõrval selle põhjuseks inimkaaslase puudumine.

Igale Robinsonile peab tulema oma Reede. Üksinduses ei ole jõulist dramaturgiat, selle loomiseks on vaja vähemalt kahte inimtegelast, soovitavalt väga vastandlikku.

Ema (Ülle Toming) toob juba käivitusepisoodis veoauto kastis saarele oma poja, kellele Jakub paneb nimeks Maecenas. Kes loo tausta teavad, neile on selge, et seda teeb Jakub sidemete püsimiseks imperaator Octavianusega, tänuavalduseks metseen Maecenasele, neile, kes tausta ei tea, peaks selgelt Rooma-pärane nimi osutama antiiksusele, sellele, et jutt käib iidsest ja väärikast ajast.

Raske oleks leida kahte vastandlikumat tegelast kui Jakub ja poiss. Vanuse vahe on kindlasti üle poolesaja aasta. Ja peamine – Jakub peab pikki suahiili-, ladina- ja eestikeelseid monolooge, poiss on aga tumm. Jakubi puhul on tegu sünnisaarega, poisile on koht võõras. Vastandumist on sel peaaegu asustamata saarel niigi palju. Peaaegu asustamata saarele vastandub militaarne müra, pommitamine ja lennukite undamine. Saame teada, et saare on muutnud sürrealistlikuks tühermaaks õppepommitamine. Rahulik hobunegi lööb seda põrgulärmi kuuldes märatsema.

Ja kes aitab oma kodukoha purustamisele kaasa? Jumala heatahtlik Jakub! Tema teatab komandopunkti telefonitsi, milliseid kvadraate lennukipommid tabasid. Kas selle eest saatus ei karista? Peaks nagu…

Kõnevõime taastamiseks poiss saarele tuuaksegi. Nii et Jakubi monoloogid on headuse teenistuses, need saavad raviotstarbe. Jakub jätkab oma misjonitööd saare kirikuvaremetes, seal on alles kantslijäänused, sealt peab ta kõnet, milliseid ta pidas Aafrikas- Maecenasest saab wakambahõim, kellele misjonär pakub ristivalgust ja õnnistust. Maecenas kulub ära oreli tuuletallajana, ka Aafrikas pidi keegi seda tööd tegema.

Vastandujaid on koguni kolm – kuhugi pole jäänud ka loomtegelane Misjonär. Vastandumist süvendatakse alati sellega, et vastandujaile luuakse midagi ühist, vaat see on kõrge kunst. Orelimängust oli eespool juttu, järgmine ühendav side peab omakorda vastanduma orelimuusikale. Jakub meenutab oma kunagist pruuti Sillit, kes talle selja pööras, nii et Jakub üksikuks jäi, ja poiss… Tema meenutuste (assotsiatiivsete tagasivaadete) kaudu pannakse paika nii tema kui tema ema karakter.

Poisi ema on prostituut, kes peab seda ametit vagunelamus. Tegelasele peab karakteri andma tegevusega. Seda ongi tehtud. Kes muu võiks lapsest loobuda kui selle töö tegija? Poiss näeb oma ema mitu korda vahekorras, näeb teda ja tema ametiõdesid paljalt, üks viimastest demonstreerib oma alastust poisi ees provokatiivselt. Ei pruugi freuditseda, et mõista, kuidas see eelpubekale mõjub. Poiss kangutab rööpmeseadet, juhib veduri teisele teele, nii et see sõidab otsa bordelliks kasutatud vagunitele, nõnda teeb (vähemalt ajutiselt) lõpu ema hooramisele.

Ema karjatab poisile veel "Jää vait!" ning tulemuseks ongi kõnevõime kaotus. Viimane sõna, mis poiss ütleb, on ema. Ja esimene pärast tumm-olekut suahiilikeelne lause. Fantastiline lugu! Enneolematu, eks ole? Ent tehtud usutavaks, me oleme veendunud selle tõepärasuses.

Siin esitan ühe minu meelest komistuse tõepärasuse vastu. Vahest ma lihtsalt eksin, kuid ma ei jäta siiski esitamata. Ma jäin kimpu ajastumääranguga. Bordellid raudteevaguneis olid tsaariarmees, kuid neid kasutati ainult siis, kui need paigal seisid. Kas Nõukogude armee võttis selle kombe üle? Koguni täiustas, lubas seda ka rongi sõites? (Nagu juhtub siin filmis.) Ma ei teadnud seda, olen valmis võtma selle teadmiseks.

Aga kas ongi tegemist Nõukogude perioodiga, olgu pealegi, et selle algusega. Ohvitseri (Rein Oja) paguneilt ei suutnud ma välja lugeda, kas tegemist on tsaari- või Nõukogude armeega, sest pagunid olid võrdlemisi sarnased. Baaside lepingust johtunud 1939. kuni 1941. aastaga, mil Nõukogude sõjaväebaasid meil  loodi ja olid kasutusel, tegemist olla ei saa, sest Nõukogude armees tulid pagunid kasutusele alles 1943. aastal.

Komandopunktis kuuleme küll Nõukogude hurraa-muusika, ent seintel puudub vastav atribuutika, loosungid, agitatsioon, lipud ja Stalini portree. Ja kui vana on Jakub? Aastakümneid oli ta Aafrikas, enne seda pidi ta misjonäriametit ja keeli õppima, millal ta  tagasi kodumaale saabus? Kui vana ta oleks, et võiks elada Eestis pärast Teist maailmasõda? Ka tsaariajal, Esimeses maailmasõjas, kasutati lennukeid, ka siis oli vaja teha õppelende ja õppepommitamisi.

Nii et minu jaoks jääb kujutatav aeg õhku rippuma. Siin võiks esitada küsimuse, kas ikka iga detail vajab reaalsuskatet? Ja seekord ma ei proovigi sellele raskesti vastatavale küsimusele vastata.

Korralik dramaturgia nõuab loo kausaalsust. Vaataja peaks alati saama tekitada sellepärast-et-keti, kui ta soovib. Enamus seda ei soovi, paljud tajuvad kausaalsuse puudumist teadvustamatult (miskit nagu ei klapiks…), kolmandate jaoks pole sellel ei sooja ega külma. 

"Georgicas" on see (vist) kõigis detailides olemas. Meie detailideni puurima ei hakka, me räägime põhitegevusest. Nüüd on see käes. Miks poiss kaotas kõnevõime, miks ema toob poisi peaaegu asustamata saarele, miks ema loobub lapsest, kõige jaoks on meile vastus antud. Draamareeglite järgi peab iga vastus tekitama üha uusi mikse, ja tekitabki. Miks Jakub võtab poisi? Sellepärast, et ta on avala südamega (meile ütleb seda just poisi võtmine). Miks ta teda õpetama hakkab? Sellepärast, et misjonär peab ikka kedagi õpetama. Miks Jakub elab üksikul saarel? Seda me teame, see on tema sünnipaik, siia tuli ta tagasi misjonitöölt. Miks Jakub on üksik? Sellepärast, et keegi Silli ei tahtnud teda.

Viimaks toimib emainstinkt ning ema püüab saarega ühenduse võtta. Aga poiss ei taha sellist ema. Selge, emaks-olek tuleb ära teenida. Bioloogiline ema võid sa olla, aga lapse poolt tunnustatud ema peab elama teistsugust elu. Ja juhtub see, mis juhtuma peab. Relvad on loodud hävitamiseks ning oma ülesande need täitma peavad. Õppepommitamine tabab viimaks sihtmärki, tappes nii Misjonäri kui endise misjonäri. Polegi tähtis, kas kogemata või nimme. Nad tegid seda paratamatult. Nagu tragöödiažanr nõuabki.

Kogu see enneolematu, võimas lugu on meile pildiliselt esitatud läbi hallikate-pruunikate toonide, justkui läbi sügava alateadvuse filtri. Ja mängitud peaosa täitjate, eriti Aaviku poolt võrratult.

Jällegi üks film, mis sobiks meie filmiajaloo tippkümne kandidaadiks.