Retroretsensioon. Eesti Marienbad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Telefilmi
Telefilmi "Lindpriid" tegijate kokkusaamine Altjal (2011): Tõnu Aav. Autor/allikas: Kuno Laaniste

Film "Lindpriid" (1971, esietendus 1989). Režissöör ja stsenarist Vladimir Karasjov, Eessare Aadu (Jaan Anvelti) romaani "Linnupriid" alusel; mängivad Ada Lundver, Ene Rämmeld, Veljo Tormis, Mikk Mikiver, Ago-Endrik Kerge, Aarne Üksküla, Tõnu Aav, Ants Eskola, Olev Eskola, Raivo Adlas, Rudolf Allabert, Enn Klooren, Ene Järvis, Oleg Sapožnin jt.

Tegemist on hiidteosega, neljaosalise, 225minutise telefilmiga, mille võime žanreerida ajastu-, linna-, kriminaal-, poliit- ja psühhodraamaks.

Eesti filmi andmebaas (mida ma ikka kasutan, tänu selle loojatele ja pidajatele!) ütleb "Lindpriide" kohta, et "Film käsitleb Eesti kommunistliku töölisliikumise võitlust ja revolutsionääride elu Eesti Vabariigis 1920. aastail."

Ühelt poolt vastab see kindlasti tõele. Usun, et midagi sellist kirjutati nn zajavkasse (nii kutsuti toona sünopsist, mille õige eestikeelne nimetus on esildis), kirjutati selleks, et ennast läbi bürokraatiamüüride suruda.

Nii et lubati võimast bolševistlikku epopöad.

Filmi saatus meenutab alusteksti autori Jaan Anvelti saatust. Ta oli põrandaalune, Eesti Töörahva Kommuna ajal verine timukas, ent 1937.aastal tapeti ta ise stalinistliku genotsiidi ajal. Aga see ei juhtunud tavapärase kuklalasuga. Tema end ülekuulamisel süüdi ei tunnistanud, teda piinati, ülekuulaja pidi temalt tunnistuse kätte saama, muidu oli ohus tema enda elu, suures vihas, tappis ülekuulaja kirjutuslaua garnituuriga Anvelti ülekuulamise ajal. Aga see pole veel kõik. Enamus tapetud leninlasi rehabiliteeriti Hruštšovi sula ajal, kirjutati toimikule, et kohtuotsus fabritseeritud, ja inimese surmaotsus oligi postuumselt tühistatud. Ent Anvelti kohta ei olnud kohtuotsust! Tema oli olnud tõesti kangelane, ent ta ei mahtunud läbi rehabiliteerimisvärava. Võttis veel kolm aastat, kuniks temagi rehabiliteeriti 1959. aastal.

Karasjovi filmgi oli tsensuurikohtu all, tema keeldus tegemast muutusi, film keelati (mõisteti surma) 1971. aastal, rehabiliteeriti Gorbatšovi glasnosti ajal 1989. aastal.

Aga miks film ära keelati?

Kui vaataja, kes filmist elu otsib, aga niisuguseid vaatajaid on tohutu enamus, peaks endalt küsima: kummal pool tahaksin ma elada, kas põranda peal või põranda all?; siis on ilmne valik, et põranda peal.

Mustvalges filmis on vastandatud valgus ja vari (milline imeline operaatoritöö Rein Maranilt!), isegi valgus ja pimedus, argipäeva mustus ja lapsepõlve helgus.

Pimedas ja varjus toimub põrandaalune liikumine. See oleks nagu loogiline, ega põranda all ei saagi ju erilist valgust olla. Aga kehtib positiivse-negatiivse vastandus, hea on valgus ja halb on pimedus. Ja valguses elavad kodanlased, nende salongiõhtud on lummavad. Põrandaaluste elu on painav, kodanlastel lahe ja mõnus. Tekib küsimus, kas inimestel, kes pimedusse hoiavad, kes pimedust eelistavad on midagi viga või? Ehk on nad masohhistid-enesepiinajad? Või lihtsalt kadedad.

Meenub kunagine definitsioon. Ei, vabandust, anekdoot. Aga kõlab see nii: sotsialistlik realism on partei kiitmine parteilastele arusaadavas vormis. "Lindpriid" aga on sotsrealismist väga kaugel, see on üks avangardsemaid eest filme. Igasugune sisuline sõnum on siin täiesti tähtsusetu, eriti poliitsõnum.

Lubatagu vahele üks meenutus.

Film esilinastus toimus Tartu kinos Saluut. Kohale oli tulnud ka mituteist aastat poliitpagulasena Pariisis elanud autor, samuti ühte peaosa, Illit täitnud Ene Rämmeld. Pisikesel banketil filmivaatamise järel läksin Karasjovi juurde. Et näis, kas tunneb ära? Olime koos töötanud kultuurilehes Sirp ja Vasar. Tundis! Ütlesin siis: "Alain Resnais', jah?"; "Puhas," naeratas Karasjov.

Nii et sotsialistliku realismi asemel on meil kõrgesteetiline teos, mida on mõjutanud filmide film, Alain Resnais' sürrealistliku, eksperimentaalse, psühholoogilise, mustvalge armastusdraama "Möödunud aastal Marienbadis" (L'Année dernière à Marienbad, 1961). (Olen "Marienbadist" kirjutanud pikalt oma raamatus "Filmidraamatehnika", mul oleks hea meel, kui seda loetaks).

"Marienbad" võitis hulga üliprestiižseid auhindu, seda on püütud eeskujuks võtta, ent filmiteadlaste üksmeelne seisukoht on – see pole kellelgi õnnestunud, igasugune snitivõtmine on toonud läbikukkumise.

Jaa, oleks "Lindpriid" keelamise asemel jõudnud rahvusvahelisele ekraanile!
Kahe filmi tähtsaim erinevus on see, et "Lindpriidel" puudub Jutustaja meloodiline monoloog, mis "Marienbadis" on veel eriti kõlav (üles ehitatud uue romaani kontseptsioonidele), kuna esitatakse itaalia aktsendiga (prantsuse keeles muidugi).

Mõlema puhul ei saa aru, millised episoodid on tagasivaatelised, millised tegelase kujutlus. Aga kas vähegi analüüsivõimeline ja kriitilise mõtlemisega inimene julgeb öelda, et see asi, mida ma näen, on see asi, mida ma näen? Äkki ma lihtsalt kujutlen seda?

Juttu ei ole sellest, mis "on juhtunud", vaid sellest, mis "juhtus" tegelase mäletamist-ettekujutust mööda.

Eriti sobib solipsismikontseptsioon sellesse filmi, oli ju bolševike unistus uuest ja paremast ühiskonnast puhtalt kujutluslik soovmõtlemine, mille taga polnud grammigi reaalsust.

"Marienbad" on lahti mõtestatav armukolmnurga paroodiana, selle kolmnurga sugemeid leidub ka "Lindpriides" - Illil (Ene Rämmeld) oleks nagu kaks austajat, Maur (Mikk Mikiver) ja Killi (Ago-Endrik Kerge).

Aga kõik see pole tähtis, kogu sisul pole vähimatki tähtsust. Karasjovile on visuaal sisust olulisem. Mitte tegevus ei jookse ekraanil, vaid pildistik, ning teeb seda  Karasjovi esteetika järgi. Nagu "Marienbadis" jookseb süžeeliselt sidumata pildistik Alain Resnais' esteetilise nägemuse järgi.

"Marienbadis" polegi tegelaste karakteriseerimist (tegelastel pole nimesidki), pole õiget liikumistki, on vaid suursuguste kriipsujukude koreograafia, tundub, et igavesti kestval ballil. Tegelased on muudetud  esteetilisteks siluettideks, kelle vastu vaatajal ei saa tekkida ei sooja ega sapist suhtumist. Emotsionaalse hinnangu asemel peaks vaatajal  tekkima loodetavasti esteetiline hinnang, suhtumine, kas "on ilus" või "ei ole ilus", kusjuures seegi ei ole lihaline-sensuaalne, vaid jahe-kunstiline.

Igasugune tegevus saab mingi sümboolse sisu, muutub mitmetähenduslikuks. Kunst on teatavasti see asi, pluss midagi muud. "Marienbadis" "seda asja" polegi, film on üles ehitatud "millelegi muule"; "Lindpriid" siiski nii radikaalne pole, filmis domineerib küll "miski muu", ent piisab "seda asjagi".

"Lindpriides" pole maksimumini mindud ka tegelaste dekarakteriseerimisega, tegelased pole kriipsujukud, nad on mannekeenid, ent siiski mitte lihast ja verest inimesed.

Igas ajaoofilmis on alati tähtis, kuidas paika panna ajastu, mida hakatakse näitama. "Lindpriid" on selles mõttes realistlik - Meeri (Ada Lundver) annab Maurile edasi ajaleheuudiseid, nendeks on kontserdid ja teatritükid (saame ajastu hõngu), kuuleme, et avastati valerahategijate kamp. Vorpisid markasid. Margad aga eksisteerisid meil kuni 1927. aastani.

Mõlemas filmis ei ole süžeelist põhjus-tagajärje telge ega faabulat paika panevat enne-nüüd-pärast ketti.

Me ei saa teada, miks üks või teine asi juhtub (pole sellepärast, et-ketti), me ei tea, kas üks episood tuleb kronoloogilises ketis enne või pärast mingit teist episoodi. See juba oli ühele kultuuritšinovnikule kindlasti abrakadabra. Lool olgu kena algus ja ilus lõpp, mitte aga nii, et ei saagi aru, mis kunas juhtub.

Tegelikult nõuti toona hollywoodlikku süžeed (aga seda ei tohtinud valjult öelda), mille ülesehitus pärineb ju Hellase müütidest.

Karasjov on filmi teises osas hollywoodlikkusele täiesti selja keeranud ning jõudnud päris resnais'likkusele päris ligi. Igasugune tegevus peatub, salongis toimub pikk luuleõhtu. Meenutame mitmeteistkümneminutist ballitantsu "Marienbadis".

Mõlemad filmid näitavadki (elu) mõttetust ja küllap see oligi "Marienbadi" festivalide edu saladus, küllap see oligi "Lindpriide" keelamise peapõhjuseks.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: