Viljandimaal Taevere vallas 1945. aastal sündinud Raine Loo lõpetas Tartu 8. Keskkooli 1963. aastal. Juba keskkoolis viis teatrihuvi ta Vanemuise teatri õppestuudiosse, mille I lennu lõpetamise järel sai temast Vanemuise draamatrupi koosseisuline liige.

Raine Lool oli oluline roll ka Eesti teatriuuenduste juures, ta astus üles nii Kaarel Irdi lavastuses "Phaethon, päikese poeg" (1966) kui ka Jaan Toominga lavastustes "Laseb käele suud anda" (1969) ja "Külvikuu" (1972). Tema 1970. aastate tähtsamate rollide hulka kuuluvad osatäitmised Jaan Toominga lavastustes "Kauka jumal" (1977) ja "Tõde ja õigus" (1978) ning Kaarel Irdi lavastuses "Tagahoovis" (1974).

1980. aastad viisid Raine Loo kokku lavastaja Endrik Kergega, ta mängis Kerge lavastustes "Barbarid" (1985), "Aeg tulla – aeg minna" (1986) ja "Macbeth" (1987). Samal kümnendil mängis Loo ka Mati Undi lavastuses "Röövlid" (1983).

Mati Undiga tegi Raine Loo järgmistel aastakümnetel veel korduvalt koostööd. Ta astus üles lavastustes "Iwona, Burgundia printsess" (1994), "Taevane ja maine armastus" (1995), "Kirsiaed" (2001), "Vend Antigone, ema Oidipus" (2003) ja "Ehitusmeister Solness" (2004).

Lisaks teatrirollidele tegi Raine Loo hulga filmirolle, nende hulgas näiteks "Kolme katku vahel" (1970), "Värvilised unenäod" (1975), "Karge meri" (1982), "Inimene, keda polnud" (1990). Ta on mänginud ka mitmes telelavastuses ja kuuldemängus.

1976. aastal anti Raine Loole Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus. 2004. aastal pälvis ta Eesti Näitlejate Liidu auraha.